Tallinna Jaani Kiriku galeriis avatakse kolmapäeval, 2. oktoobril kell 17 Marje Taska pühendusnäitus Reet Varblasele – “Täht, rist ja tammetõru”. Näitus jääb avatuks kuni 28. oktoobrini. Sissepääs kiriku kõrvaluksest.

Marje Taska mitmetahuline sümbolistlik näitus on pühendatud tema sõbrale ja töökaaslasele, meie seast hiljuti lahkunud kuraatorile, ajakirjanikule ja galeristile Reet Varblasele. Avamisel osalevad ka bariton Reinhold Rutks ja organist Maris Tammsalu.

Täht ja rist sümboliseerivad justkui elu ja surma, aga pöördvõrdelisena saab tähest teispoolsus, mille suunas inimene oma sisevaatluses püüdleb, ning ristist maine elu oma argiste kohustuste ja kannatusega – igaüks peab teatavasti oma risti kandma ning ristilt ülestõusmine ja sirutumine oma tähe poole võiks olla igapäevane hingeline igatsus ja vaimne taasloome.Tammetõru tähistab viljakust, tugevust ja sitkust, sest tamm kui sügava juure ja tugeva tüvega “ilmapuu” hoiab oma koodi igas tõrus. Tammetõruga seostub Marje Taskale ka lapsepõlveaegne tammik Vääna-Jõesuus, esimene mäletatav “mina-olemise” tunnetus ning tõrudest ja tikkudest loomaaia meisterdamine.

Marje Taska: “Tammetõru on sellel näitusel aga ka väga konkreetne objekt, mis puudutab Reet Varblasega koos kureeritud näitusetriloogiat “Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim”. See ei olnud tavapärane kuraatoriprojekt, vaid arenes teatepulga edasiandmise kaudu Vana-Võromaa kultuurikojast Tartu Ülikooli muuseumisse ja sealt edasi Kadrioru parki. Triloogia pidi lõppema pargis kasvanud tammeistiku istutamisega Kütioru tammetsõõru lähistele, võimu sümboolse naasmisega väe juurde. Saatuse kurval vahelesegamisel aga ei saanud see rituaal teoks, mistõttu toimub tseremoonia algus nüüd seoses käesoleva näitusega.” 

Näitusel on ka filosoofilis-poliitiline külg, mis puudutab meie aja tragöödiaid, ebainimlikke sõdasid, anastusiha, mis tsivilisatsiooni näilisel arenemisel ei ole kuhugi kadunud. Näiteks installatsiooni “Langenud tähed” võib tõlgendada viisnurkse punavõimuna, mis lõhkeb lõpuks nagu selle enese heidetud mürsud, või kosmilise taevakehana, mis peale välist kustumist pulbitseb sisemuses edasi. Nii sünni kui surma energia on üks ja seesama, ühe vormi üleminek teiseks meie ühises elumängus. Teisenemine tuleb esile ka uues guašiseerias “Rist ja ristiinimene”, mis kõneleb risti kui sümboli transformatsioonist inimkehaks. Näituse varaseim teos, 1976. aastast pärit graafiline leht “Süsteem” aga sündis pärast isa surma, kuigi ei ole traagiline pilt, vaid tähistab energia transformatsiooni pildist sisse ja välja ringleva mao kujundi kaudu.

Marje Taska (1955) on õppinud klaverit Tallinna Muusikakeskkoolis ja germanistikat Tartu Ülikoolis, kunstiõpinguid alustas Tõnis Vindi juures. Pärast kolimist Stockholmi 1982. aastal on ta elanud nii Lapimaal kui Lõuna-Rootsis. Marje Taska töötab installatsioonide, graafika, nahakunsti, maali, performance’i ja skulptuuri alal, on osalenud arvukatel isiku- ja grupinäitustel galeriides ja muuseumites Eestis, Rootsis ja mujal. Ta on kureerinud mitmeid projekte ja teinud monumentaaltöid, esinenud loengutega ning tutvustanud eesti kunsti Rootsi meedias. Marje Taska kuulub Eesti ja Rootsi kunstnike liitudesse. Möödunud aastal oli kunstnikul kolm isikunäitust Eestis: „Ema_maa“ Viinistu kunstimuuseumi Tünnigaleriis, ”Vene rulett” Kastellaanimaja galeriis ja ”Mitte midagi ei ole mustvalge” Vernissage galeriis. Samuti osales ta Kumu kunstimuuseumis naisgraafikute grupinäitusel „Läbi su silmaterade musta kuru“.