Artikkel ilmus esmalt ajalehes Lääne Elu 01.02.2024

Homme on päev, mis paneb meid mõtlema meie rahva ajaloole.

Mullu, Tartu rahulepingu sõlmimise 103. aastapäeval kirjutas president Alar Karis oma Facebooki ajajoonel: „Kohtusin Kadriorus Eesti noorte diplomaatidega, kelle professionaalsus, leidlikkus, järjekindlus ja mõnikord ka uljus on osa sellest, mis hoiab Eesti vabadust ja iseseisvust. Hindan meie diplomaatide südikust teha oma tööd ka keerulistes tingimustes, ka siis, kui sõda ulatub kuulmis- ja nägemisulatusse. Aga nagu juba Tartu rahulepingu sõlminud Eesti riigimehed näitasid – diplomaatiaga on võimalik välja tulla ka väga keerulistest olukordadest.“

Urmas Reinsalu rõhutas samal päeval välisministrina Kadrioru pargis Jaan Poska monumendi juures, et Eesti iseolemise lepingule allakirjutanute põhimõtted kannustavad Eestit Ukraina võitluses enese ja Euroopa vabaduse nimel. Ta kinnitas, et Jaan Poska ja teiste Tartu rahu allakirjutanute vaimsuse tuules on kasvanud üles sadu diplomaate, kes Eesti asja maailma kandnud ja maailma Eestisse toonud. Venemaa peab Euroopa südames Ukrainas sõda. Eesti rahvas on vastanud sellele sõnulseletamatule kurjusele suure kaastundmise, meelekindluse ja empaatiaga. Reinsalu kinnitas, et kaalul on mitte ainult Ukraina iseseisvus ja Eesti julgeolek, vaid ka demokraatliku maailma põhimõtted ja reeglid ning nendel põhinev maailmakord. Kiriku töö on rahutöö ja selleks on vaja teha tööd. Ukraina vajab oma „Poskat“.

President Meri ütles aastal 2001, et Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahu lõpetas ligi poolteist aastat kestnud Vabadussõja, milles Eesti oli kaotanud 3588 meest ja ligi 14 000 mehe tervise, kuid võitis iseseisvuse. Eesti võttis enesele suure vastutuse maailma ees, tunnustades esimesena Nõukogude Venemaad. Ning vastupidi, Nõukogude Venemaa võttis endale kohustuse tunnustada igavesteks aegadeks Eesti Vabariiki kui iseseisvat rahvusvahelise õiguse subjekti.

Rahu Vabadussõjas ei tulnud kergelt. Läbirääkimistel lääneriikidega pidi välisminister Poska tõdema, et suure Venemaa vastu nad ei lähe. Vaatamata kõigele sõitis Poska Tartusse. Algasid läbirääkimised. Poska kirjutas Haapsallu oma tütrele Xeniale: „Kas midagi välja tuleb – teadmata. Kindel, et enamlased tahavad rahu, aga niisamuti, et nad tahavad rahu mitte rahu pärast, vaid mõne teise eesmärgi kättesaamiseks. Kui need tingimused, mis meie ette paneme ja millest me loobuda ei saa, nende eesmärkide kättesaamist ei võimalda, siis näib, et läbirääkimistest ühtegi välja ei tule. Meile aga rahu on hädasti tarvis tema enese pärast.“ Jaan Poska kuulas vastaspoolt rahuga, esitas argumente ning pakkus kompromissi. Ta toetus loogikale ja asjatundmisele. Poska küsis vastaspoolelt: „Kuidas? Aga teie seaduste järgi on ju nii!“ Venelastel ei olnud midagi öelda. Sündis rahuleping. „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700aastases ajaloos – täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust,“ ütles Poska peale rahulepingule allakirjutamist Eesti delegatsiooni liikmeile.

Tunnustame täna rahulepingu sõlminud riiki, mille kodanik olen. Tartu rahu kannab Eesti riiklikku järjepidevust.

Eestis ja küllap mujalgi kardetakse, et tähistame viimaseid korda Tartu rahu aastapäeva. Kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti, eraldati maid Venemaale. Pärast Eesti Vabariigi taastamist 1991 jäi osa maadest Venemaa koosseisu ja on praegugi, kuigi Eesti tõstatas Tartu rahulepingu järgsete piiride taastamise. 1993 kehtestas Venemaa ühepoolselt riigipiirina endise Vene NFSV administratiivpiiri ja eiras Tartu rahulepingu piiri. 2014 allkirjastasid Eesti välisminister Urmas Paet ja Venemaa välisminister Sergei Lavrov Moskvas järjekordse Eesti-Venemaa piirilepingu. Uus piirileping ei ole jõustunud. Riigipiir on vaid üks punkt Tartu rahulepingust. Tartu rahu oli ja on Eesti diplomaatia suurvõit. Rahu ei ole vaid sõja puudumine – rahu on eluviis.

Kirjanik Viivi Luik on öelnud, et ühiskond koosneb üksikutest inimestest ja ühiskond tervikuna on just nii tugev või nõrk, kui seda on iga üksik inimene. Inimest iseloomustab see, kui ta on leidnud vastused kolmele küsimusele: elu, surma ja Jumala kohta. Nendele küsimustele ei saa vägisi vastuseid otsida. Igal ajal on oma hädad, aga lootus elab edasi kõigis inimestes, seda näeme praegu ka Venemaa-Ukraina sõjas. Kõige hullem, mis inimesele võib juhtuda, on see, et ta kardab. Võibolla on hirm veel suurem patt kui ahnus, sest hirm on põhiline, mis inimkonda hädadesse tõukab. Sisemise rahu annab inimesele see, kui ta teab, et igal juhul vale kaotab. Igal juhul on tõde ja sellele toetudes saavutatakse hingerahu. Viivi Luik ütles, et hingerahu tähendab, et sa ei karda midagi öelda, sa ei karda midagi kaotada.

Tartu rahu on ürik, mis on elanud oma elu. Tartu rahuleping kirjutati alla küünlapäeval ehk küünlamaarjapäeval. Eesti on Maarjamaa ja aastal 1215 kinnitas seda ka Rooma, selleaegne Euroopa keskus. Tänavu on Tartu üks Euroopa kultuuri pealinnadest. Küünlamaarjapäev on rõõmupäev. Haapsalu noorkotkad ja kodutütred süütavad taas küünaldega numbri 104. Küünla tähendus ei ole mitte ainult ajalugu, vaid tänapäev. Süütame küünlaid ka Ukrainas hukkunute mälestuseks ja soovin Ukrainale võimekaid diplomaate. Me ei unusta, mis oli rahu hind 104 aastat tagasi, me peame mõistma, mis on rahu hind täna.