Teadused annavad meile ühemõttelise sõnumi: inimesed on osa loodusest, nendest protsessidest, mis meile eelnesid ja me kanname nende protsesside märke. Selle üle pole mõtet praegusel ajal isegi vaielda. Eelnevatel aastasadadel peamiselt luuletajad ja müstikud-filosoofid kõnelesid üksolemisest loodusega, loodusest kui ühtsest protsessist. Tänapäeval kõnelevad sellest teadlased.

1. Me teame, et loodusel on ajalugu, ja me võlgneme oma praeguse eksistentsi fakti ja vormi sellele ajaloole. Inimesi iseloomustab ka võime käepärastest materjalidest uusi asju konstrueerida. Loodus on kõikjal meie sees ja ümber, ent loodusest kõnelemiseks on vaja keelt, ja keele sees omakorda tuleb luua mudeleid, leida analoogiaid, avastada metafoore. Viidata võiks siinkohal kahele mudelile. Ökoloogiline mudel esitab intensiivseid vastastikuseid suhteid inimese ja ökosüsteemi vahel. See mudel kirjeldab struktuuri, kus ja kuidas me oma looduslike naabritega koos elame. Negatiivselt, see mudel kirjeldab ka ilmekalt, kuidas me pole hoidnud tasakaalu looduse ja enda vahel. Ent emotsionaalselt on ökoloogiline mudel vähem intensiivne kui hõimluse mudel, mida võiks teisena mainida. Hõimluse mudel on keerukam ja intensiivsem selles mõttes, et see vaatleb mitte väliseid suhteid (nagu ökoloogiline mudel) vaid sisemisi. Meie hõimusuhe loodusega ei ole valiku küsimus, ega ei ole see ka probleem, mida saaks näiteks hääletamisega lahendada, või mis vajaks meie otsustust. Me lihtsalt oleme kogu ülejäänud loodusega ühe protsessi lapsed. Seda vaatamata sellele, et meie juhid ja valitsejad näivad järgivat pigemini nende liikide tarkust, kes on välja surnud. 

2. Eksistentsiaalne tegelikkus – me oleme võõrandunud loodusest.

Selle taustal, mida teadused meile ühemõtteliselt ütlevad, on kummaline, et meie aja põhiline probleem on see, et me ei tea, kuidas me peaksime sobituma loodusesse, kuidas meie elu võiks olla loov ja samas ka kooskõlas ülejäänud looduse rütmidega. Nendel juhtudel, kus meil ongi selge arusaam, mida hõimlus loodusega meilt nõuab, eelistame me minna sageli mingis teises suunas, mis näib meeldivam. Kuitahes võimas ka meie loodusesse kuulumise kogemus ja teadmine ka pole, kuulumine on meie jaoks probleemiks. Probleem on tegelikult kultuuri oma. Kultuuri all pean silmas käitumise ja arusaamise mudeleid, mille abil me loome oma maailmavaateid ja toimimisviise, mis sõna tõsises mõttes panevad meie maailmu kokku ja ütlevad meile, kuhu me sobime. Meie kultuur, mille on teinud võimalikuks aju, kesknärvisüsteem, teadvus, mis on kohanenud meie kehaga ja selle geneetilise evolutsiooniga, ei võimalda meil elada tõusu-ja mõõnalainete kombel, mis järgivad oma lunaarseid ohje. Meil tuleb peamiselt ise oma ohjad avastada, väljendada neid sümbolites, neid uurida, piiritleda ja määrata kindlaks võimalikkused, ja seejärel otsustada, kuidas me tahame nendesse suhtestuda. Meil tuleb avastada, mida meie hõimlased looduses teavad geneetilise programmi kaudu. Võimekus luua sümboleid distantseerib meid looduse seadustest. Me oleme veendunud, et seda, mida meie partnerid ja sugulased looduses peavad aktsepteerima seadusena, meie võime kohelda hüpoteesina. Nö läbirääkimisprotsessiga kaasneb aga ohtrasti inimlikke vigu ja puudulikke arusaamisi.

See, mida me tänapäeval kogeme, on siis asjaolu, et me oleme kehvad läbirääkijad; me ei ole aru saanud, mis ettepanekuid me peaks tegema. Meie saamatus saab vormi sõnumis keskkonnakriisist, ent samuti näljahädade, vaesuse, vägivalla, ületarbimise ja ülerahvastuse sõnumites. Me ei ole head sugulased.

3. Meie võõrandumine juurdub kultuuris

Oma suhet ülejäänud loodusega mõistame me peamiselt sümbolite kaudu, mis keskenduvad võimalikkustele, mida loodus meie ette asetab meie loovuse rakendamiseks. Peamiselt oleme me mõistnud oma rolli looduse tarbijana, mitte oma koha selles aktsepteerijana. Inimesed toimivad looduses kultuuri kaudu. Kultuur väga üldiselt kõneldes on mitmetahuline informatsiooni süsteem. Nii nagu meie geneetiline struktuur võib meile saatuslikuks saada, samamoodi ka meie kultuuriline süsteem. Ilmselt meie peamine väljakutse on seostada geneetilise ja kultuurilise informatsiooni süsteemid meie praeguses tehnokultuuris. Teaduse ja religiooni suhe mängib olulist rolli siin küsimuse tõstatajana. 

Anekdootlikult kuulus on lääne kultuuri dualism. Inimene looduse vastu, kultuur looduse vastu, tehnoloogia looduse vastu. Oleme kuulnud “kosmose vallutamisest”, oleme kuulnud ka, et loodussäästlik areng ei ole Eesti huvides ja tuumaelektrijaam on. Oleme inimtühjas metsas või rannas kohanud plastikpudeleid ja muud taolist. Kas need pudelid ja elektrijaamad räägivad võõrandumisest või kuulumisest? Mõned ütlevad, et kunagi olime me looduse loomulikuks osaks, vastandumata loodusele. Ma ei tea, kas see on tõsi, ja kui, siis millal. Põllumajandus, väga intensiivne looduse ümberkujundamine, on vähemalt 10,000 aastat vana. Kas siis plastikpudel on igavese anekdoodi viimaste aastakümnete versioon? Teisalt, kas unistus kahtluseta kuulumisest on eriomane läänemaalastele? 

Plastikpudelite, autode, aatompommide, teleskoopide vahendusel loodust määratledes saame ühe tulemuse: loodus on väljapool, on mitte-inimene. Teine võimalus, võibolla vähem tuttav, on nende samade asjade kaudu vaadata, kelleks me inimestena saame. Teilhard de Chardin oli üks neist visionääridest 20. sajandil, kes uskus, et meie esmaseks küsimuseks ei peaks olema: mida me teeme oma tehnoloogiaga? Vaid pigemini: milleks/kelleks me saame oma tehnoloogiaga? Teilhard vaatas tehnoloogiat seestpoolt. Ka Robert Oppenheimer tajus muutust inimeses, kui ta aatompommi katsetusel ütles, Bhagavadgitat tsiteerides: Ma olen saanud surmaks, maailmade pillutajaks. Kui me toome aatomite juurde oma tapahimu, siis aatomid vastavad samaga. Teilhardi nägemust mööda aatomienergia vallandamise tehnoloogia kuulub evolutsiooni füüsilisse, bioloogilisse ja psüühilisse protsessi. Meile võib meeldida pigem üks vaade kui teine: esimese puhul inimene on olemuslikult muutumatu, teise puhul inimene on võimeline muutuma sügavuti. Oluline pole siis uus tehnoloogia, vaid asjaolu, et inimese saatus hargneb lahti: umbes nii nagu lapsest saab teismeline ja siis täiskasvanu. Me ei pea otsustama siinkohal, kumb nägemus on adekvaatsem. Võibolla mõlemad on inimese võimalused, ja kord eelistab ta üht, kord teist, umbes nii nagu midagi lapsest säilib ka täiskasvanus. Võibolla liiga kiirelt saadud selgus hoopis takistab sügavamat arusaamist. Artur Alliksaar kirjutas:

Me oleme trobikond linde,
Mis moodustab ühise rinde…
Ei tunne me hirmu, ei häbi
Ka taevastest tungides läbi…
Me punume põnevaid pesi
Ja nendime tasakesi:

“Ei roomajad adu, kui kenad 
on linnud, kel hinges on kevad.” (Päikesepillaja, lk 49)

Alliksaar ülistas ulmasid ja unistusi, julgemist ja säramist end säästmata. Loomine ei lõpe kunagi. Ainult et meile ei meeldi märgata muutumisi.

Suhtumine tehnoloogiasse on tundlikuks lakmuspaberiks võõrandumise meie tegelikust keskkonnast mõõtmisel. Võõrandumine on tõsine olm, see hävitab elu, olgu aeglaselt või kiiresti. Võõrandumine tõstatab lepituse küsimuse. Jaan Kaplinski 1985. aasta kogus osutab looduse püsimisele, inimese ja tehnoloogia kiuste või sellega kohanedes:

Looduse tagasitulemine. Looduse kohalolemine.
Ka siin Viru väljakul. Piirpääsukeste
Hõiskamine hämarduvas taevas
Saadab mind, kui astun trolli.

Kui Mustamäele jõuan, lendavad
Majade vahel juba nahkhiired. Teerajal,
Mis mu öömajani viib, seletab silm
Hommikul linnurohtu, kummelit ja luga,
Taluõuede, taluteede ja kraaviäärte taimi.

(Õhtu toob tagasi kõik, lk 71)

Ometi Kaplinskigi kurdab: Kevadises metsas tunnen end nagu vang, kellel pole muud kui kongi seinad, täis kriibitud sõnu ja nimesid, ja mälestused avarusest, maastikest, naistest ja janu selle kõige järele. Mis ometi on minu ja metsa, minu ja maailma vahel? Kus on see sein, mis ei lase mind sinna, kuhu kõik mus januneb, sein, mis ei lase mind olla üks nende jänesekapsastega, osjade, uibulehtede ja härgheintega, selle tärkamisega, millest ikka pean mööda käima, mille juurde ma kunagi ei saa… püüdes lähemale, olen läinud kaugemale (Õhtu toob tagasi kõik, lk 46). Milline peaks olema lepitus, mis oleks väärt oma nime? 

4. Meie kultuuri sümboolne ummik: ekspluatatsiooni ja sentimentaalsuse vahel.

Kui me mõistame kultuuri määratult olulist rolli meie praeguses võõrandumises loodusest, siis on võimalik analüüsida probleeme, mille ees seisame ja võimalusi nende lahendamiseks. Kultuur elab seda vastuolu: ühelt poolt teaduslikult kindel teadmine, et me oleme hõimlased kogu loodusega ja teiselt poolt, häiriv kahtlus meie teadvuses, et me ei tunne oma nišši; et mingil moel me ei sobitu ‘ülejäänud loodusega’.

Kultuurilise informatsiooni süsteemi kujundamiseks selles osas, mis puudutab meie suhet ülejäänud loodusega, on vaja nii üksikasjalikku analüüsi kui ka kõikehõlmavat mõtisklust. Tänapäeval oleme me sageli kujutluste vahel, mis on ekspluateerivad või siis hoopis sentimentaalsed. Mõlemaid kujutlusi leidub nii religioossete kui ka sekulaarsete inimeste juures. A) ekspluatatsioon – sekulaarne arusaam, et lihtsalt loodusesse kuulumine ei ole piisavalt inimväärne. Sekulaarne inimene hindab seda, kuidas loodust arendada, mida on võimalik loodusega peale hakata – nii demokraatlik kapitalism kui ka sotsialism hindavad inimest selle põhjal, mida ta toota suudab. Meie tehnoloogiad kõnelevad sellest, et looduse jätmine selliseks, nagu see oli enne inimese saabumist, on kuidagiviisi oma “inimlikkuse” reetmine. Tehnoloogia viitab sellele, et me suudame kujutleda asju, mida ei ole – nii oma lõbuks kui ka võimete või oskuste täiendamiseks. Tehnoloogia viitab ka sellele, et meil on hirm surma ees. Suured tööstusharud – alates kosmeetikast insenergeneetikani – näitavad, et me kardame olla lihtsalt loomulikud olendid.

Kristlikud-juutlikud traditsioonid on ambivalentsed olnud. Ühest küljest inimese erilise staatuse kinnitamine (Ps 8:4-6). Islam samamoodi: Jumal on, ja inimene on tema kaliif. Loodus kuulub Jumalale, ja see eksisteerib inimese heaks. Neid traditsioone on hõlbus tõlgendada dualistlikult: inimese tõeline kodu on mingis teises maailmas. Kultuuriline informatsioon, mida me saame neist nii sekulaarsetest kui religioossetest allikatest, ei lihtsusta inimese kujutlemist hõimluses kogu ülejäänud looduga.

b) teisest küljest, äärmine sentimentalism – varjatud antropotsentrism või estetism sekulaarses aspektis; naiivne pühaduse omistamine looduslikele nähtustele, loodus kui Jumala armastuse dimensioon religioosses variandis. Peter Singer, kelle aruteludel suur hulk loomakaitsjaid põhineb, kasutab skaalat, milles looma väärtust mõõdetakse selle võimega tunda valu ja mõnu. Mida sarnasem inimesega, seda väärtuslikum loom. Gaia müüt/hüpotees ja muud sarnased konstruktsioonid – Maa on jumalik, sest on esile toonud elu ja inimesed. Positivismi liik selles mõttes, et ainuüksi asjaolu, et miski eksisteerib ja on võimaldanud inimese teeb Maa jumalannaks. Ka religioossed grupid on sageli sentimentaalsed: loodus on valdkond, kus Jumal valitseb karjase-kuningana – täiesti tähele panemata liikide väljasuremisi, predatatsiooni, parasiitlust jmt. Oma halvimas teoloogia kutsub lihtsalt üles millelegi nii ebamäärasele kui ‘olge head looduse suhtes’. Ka New Age ja maausulised kõnelevad loodusest enamasti sentimentaalselt ja püüdes loodusest tuge saada oma erakorralisusele. Siin on tihtipeale segi traditsioon ja nostalgia. Traditsiooni kandmine on loov traditsiooni tõlgendamine, nostalgia, vastupidi, on eilse päeva tõelikkuse ihalemine tänase arvel. 

5. Ummikust välja.

Nii ekspluataatorid kui ka sentimentaalid on meile andnud kaks olulist taipamist: et loodus on inimese eluallikaks, eluspüsimise vahendiks; ja et loodus on valdkond, mis väärib meie respekti või isegi kummardamist. Ent need mõlemad tendentsid on ebapiisavad, ja lausa ohtlikud, sest nad ei ole piisavalt komplekssed meie suhte kogu keerukuse arvesse võtmiseks.

Selleks et saada välja ummikust, mida kirjeldasin, tuleb kujundada uued arusaamad. Need peaksid sisaldana järgmisi kontseptsioone: 1. Meie hõimlus kogu loodusega, 2. Loodusliku korra potentsiaalid, 3. Looduse tulevik, 4. Inimese looduses tegutsemise vorm, 5. Inimese ja ülejäänud looduse suhe. Kultuurilise informatsiooni kompleks, mis ei käsitle rahuldavalt vähemalt neid punkte, ei anna meile adekvaatset infot, kus inimesed sobituvad looduses ja milline käitumine on sobilik.

Järgnevas mainin mõnd punkti, mida klassikaline kristlik teoloogia suudab pakkuda ummikust pääsemiseks.

6. Looduse teoloogia elemendid

Meie sugulus loodusega põhineb Jumala looval teol

Kristlike loomismüütide põhiline loogika rajab kogu looduse armastava Jumala vabale teole. Inimese hõimlus kogu ülejäänud loodusega tuleneb asjaolust, et kogu loodus on loodu kristlikust seisukohast. Mingit vahendajat või vaheetappi ei ole Jumala ja loodu vahel. Loodusel ei ole vaja ka läbi teha võitlust oma tekkeks. Nt vastupidiselt mõnedele teistele maailmavaadetele, heebrea-kristlik vaade loodusele ei rõhuta kaose katsumust ja võitlust korrastatud maailma eest. Loodus lihtsalt kutsutakse esile Looja poolt. See on nii psalmide, Iiobi raamatu kui ka UT evangeeliumide loogika.

Inimesed on kaasa arvatud sellesse loovasse protsessi, mitte lahus sellest. Gen 2 kirjeldab inimest kui mullast võetud olendit, kes on saanud vaimu, kellesse Jumal on hinganud. Sakramente on määratletud kui looduslikke elemente, millele on lisatud vaim või Jumala tõotus. UT kõneleb lunastusest kui uuest loodust. Gratia praesupponit naturam, not destruit, sed conservat et perficit eam – aksioom, mida saab tõlkida vähemalt kahel viisil: Arm eeldab loodust; see ei hävita seda, pigem säilitab ja täiustab seda, või Arm on looduse aluseks… Mõlemad tähendused on olnud kristlikus traditsioonis olulised, ja siit tulenevad mõned olulised järeldused: et arm säilitab loodust, arm ei hävita seda, arm on looduse aluspõhi, ja et arm juhib loodust selle täidumisele.

Jumala loomistöö ideest lähtudes loodus kannab Jumala ligiolu, isegi pärast seda kui Aadam ja Eeva on aiast välja visatud. Jumala inkarnatsioon, inimesekssaamine Jeesuses Kristuses ja seda toetav õpetus Kristuse kahest loomusest toetab seda Jumala ja looduse lähedust in fortissimo. Peamised tekstid on 5 sajandi keskelt Leo köide, Chalkedoni kirikukogu formulatsioon. 16 sajandi reformatsioon säilitas need õpetused, lisades, et sakramentaalne looduslik objekt peab olema seotud inimestega nende tegelikus eksistentsiaalses situatsioonis. Loodus ei kanna armulist tõotust abstraktselt, vaid ainult minu arusaama kontekstis, et ma olen osaline looduses. Martin Luther rõhutas, et lõplik on võimeline vastu võtma lõpmatut, finitum capax infiniti. Luther vaatles kõiki looduslikke fenomene kui ‘Jumala maske’ (larvae Dei). Tuleb tähele panna, et mask mitte tänapäevases tähenduses, kus maski tagant on leitav tõeline. Vaid klassikalise draama mõttes – mask on kuju, keda portreteeritakse. Kui poiss kandis laval naise maski, siis oli ta näidendis naine – mitte poiss, kes kannab maski, vaid naine ja representeeris naist näidendis. 

Looduse tulevik on seotud jumalariigi tõotusega.

Kristlik traditsioon ei ole olnud nii ühemõtteline looduse tuleviku osas Jumalas. Siiski kristlik müüt rõhutab, et Jeesus tõusis üles kehaliselt, mitte ainult vaim, ja et me saame osa sellest ülestõusnud kehalikkusest. Irenaeus kõneleb eskatoloogiast kui kogu loodu kokkuvõtmisest, rekapitulatsioonist, nö täiskasvamisest. Kõneldakse looduse transfiguratsioonist, kirgastumisest nende mõistete abil, mida me tunneme maa pealt: taevane Jeruusalemm, lõvi ja lammas lebavad kõrvuti, sõdivad rahvad tulevad kokku Jumala taevasele pidusöömale lepituses. Kristlik usk ja teoloogiad pole alati selgelt väljendanud oma loodusest arusaama, ega nad pole ka vastavalt käitunud. Ent siiski kristlik teoloogiline arusaam loodusest oli enamasti rikkalikum kui teaduslikult autoriseeritud looduse ideed varasematel aegadel. Kristlik seisukoht omistas loodusele kõrgema staatuse kui kultuurid lubasid ja nad kirjeldasid võimalikkusi, mida ümbritsevad kultuurid pidasid absurdseks. Suurt osa kristliku usu kohtumisest erinevate lääne kultuuridega võiks kirjeldada sellest seisukohast. Galenos, Platon jpt allutasid Jumala loodusseadustele, neile vastandus heebrea ja kristlik seisukoht, et hea ja vaba Jumal on looduse ja selle seaduste allikas. Hellenistlikele mõtlejatele selline arusaam oli absurdne. Kristlaste jaoks hellenistide mõtlemine näis reduktsionistlik. Ka keskaegsed ja valgustusaja looduse ideed ei olnud võimelised integreerima oma eeldustesse Chalkedoni ja luterliku kristoloogia väiteid, et lõplik võib olla lõpmatu kandjaks. Immanuel Kanti kuulsad ja mõjukad kategooriad: noumenon ja phenomenon, tegelikult süvendasid lõhet looduse ja vaimu vahel, justkui oleks kaks maailma, millest ühes usk võis omale leida ‘peljupaiga’ – see sai Lääne võimetuse kulminatsiooniks kristlikku arusaama loodusest omaks võtta.

Viimase 150 aasta jooksul on teaduslikud looduse kontseptsioonid nii dramaatiliselt muutunud, et meil tuleb kogu oma mentaalne ‘mööbel’ ümber tõsta. Kõik see, mis puudutab ääretult suurt (universum), ääretult väikest (mikroskoopiline, kvantum jne dimensioonid), ütleb meile, et tavamõistus ja kogemus ei ole enam usaldusväärseks allikaks looduse mõistmiseks selle täiuses. Mõned asjad on täiesti vastupidised argikogemusele: nt et mateeria on peamiselt tühi ruum või et meil on suuresti samasugune genoom teiste liikidega. Või et kogu loodust on võimalik tõlgendada evolutsiooni kontseptsiooni abil, või asjaolu, et loodus on võimeline üllatavaks ja ette-ennustamatuks uudsuseks: elu tekkimine elutust mateeriast, DNA ja meie geneetiline materjal suudab edastada informatsiooni, mis teeb võimalikuks sellised keerukad olendid nagu meie ise jne.

Uued looduse kontseptsioonid on vabastavad kristliku usu jaoks, ja ka kogu kultuurile, sest need esitavad võimalusi looduse omaduste ja funktsioonide mõistmiseks ja kirjeldamiseks sellisel viisil, mis on adekvaatsemad kujutlemaks, kuidas inimesed on seotud loodusega ja milline on inimese nišš looduses.

Mida looduse teoloogia peaks saavutama?

1. selleks et jõuda adekvaatse looduse teoloogiani, nii loodusteadused kui ka teoloogia peavad end lahti raputama mineviku eksitavatest stereotüüpidest selle osas, mida kumbki põhilises mõistab looduse all.
2. Adekvaatne looduse teoloogia õpetab meile, kuidas kõnelda meist endist kui looduse protsesside osast. Praegusel hetkel me kõneleme kõhklemisi, sest kardame, et inimese looduse protsessi osana nägemine vähendab meid kuidagiviisi. Meil on väärarusaam, et eriomaselt inimlik taandatakse vähem kui inimlikuks. Meie oleme, milleks looduse protsessid võivad saada ja on saanudki. See ei vähenda loovust, mis iseloomustab inimolendit tema kultuurilise dimensiooni tõttu, vaid pigemini selgitab, mis on loovus ja mis on selle loomulikuks funktsiooniks. 
3. Adekvaatne looduse teoloogia mõistab, et kõike, mis me oleme, mida me teeme ja mida me taotleme – kui inimesed – tuleb seostada looduse protsessidega ja nende tulevikuga. Meie olemasolu heidab valgust sellele, milliseks looduse protsessid võivad saada. See on peamiseks tähenduseks looduses ja otsustavaimaks juhiseks meie tegude motiveerimisel ja suunamisel. Väga suur transformatsioon meie väärtushinnangutes peab aset leidma, sest tavaliselt me ei pea looduse protsesside laiendamist või avardamist oma toimetamiste adekvaatseks objektiks. 
4. Looduse teoloogia peab mõistma, et meie staatuse valgusel (kui faas looduse protsessides), tuleks meie nišši mõista kui ettevalmistust parimale võimalikule tulevikule nendele protsessidele. Üheaegselt oma kultuuri määratlemisega, me määratleme ülejäänud looduse ja kujundame seda vastavalt oma kultuuri projektile.
5. Looduse teoloogia peab aitama meil eristada viimselt olulise dimensiooni looduse protsessides ja kuidas neid kontseptualiseerida. Inimesed on viimselt olulise eristajad ja kontseptualiseerijad, ja see on meie amet looduse protsessides. 
6. Vaimulikku elu ei ole õigesti mõistetud ega Jumalale pole õigesti au antud, kui usklike kogukond ei kuluta samavõrd kvaliteet-energiat looduse protsessidele ja nende tulevikule, mis oleks paralleelne sellega, mida Jumal on pühendanud neile protsessidele.

Rakenduslikud näited:

Sageli on meil raskusi kõnelda looduse, inimese, kultuuri ja tehnoloogia vahelistest suhetest. Olen kõnelenud Donna Haraway eeskujul tehnoloodusest, tehnokultuurist, tehnoinimesest, küborgidest. Kui me mõtleme inimese ja tehnoloogia mõjust kogu planeedile, siis oleme sunnitud möönma, et kõik loodus, mis meil on, on tehnoloodus ja praktiliselt kõik inimesed on küborgid.

See osutab meie suhtele loodusega, mida võiks märksõnadena iseloomustada koolist ja haridusest pärinevate sõnadega: kuulamine, koostöö, õppimine ja õpetamine.

Kuulamine. Nt meditsiinis arstid mitmesuguste tehnoloogiate vahendusel kuulavad ja jälgivad keha ja selle protsesse – lootuses teada saada, kuidas organid jne töötavad. Milleks nad kehas on, mida on vaja paranemiseks ja mis neile haiget teeb või kahjustab. Kui tehnoloogiaid kasutatakse nt meditsiini või ökoloogiaga seonduvates teadustes kommunikatsiooni, arusaamise vahendamiseks ülejäänud loodusega, siis tehnoloogia tähendus muutub koos looduse tähendusega – kontrolli ja valitsemise vahendist kuulamise, vastamise vahendiks. Analoogselt võiks kõnelda ka nägemisest: ka virtuaalse reaalsuse simulatsioonide loomiseks on vaja võimalikult head looduse tundmist – nt silmade ja nägemisprotsessi tundmist – muidu ei oleks võimalik luua simulatsioone, mis mõjuks loomulikuna.

Koostöö. Isegi kui meditsiinilise sekkumise motiiviks on kontroll keha üle, edukus sõltub võimest töötada koos keha looduslike protsessidega. Nt transplantatsioon on edukas ainult siis, kui võetakse arvesse immuunsüsteemi nõudeid ja piiranguid. Ravimise protsess omakorda nõuab koostööd patsiendi ja keha ja arsti vahel. Mõnikord keha peab õppima tegema asju, mida enne ei teinud – mitmesugused taastusravi võimlemised, dieet, ravimite võtmine – neid kõiki võib näha ka koostöö terminites. Tervenemine sõltub olulisel määral koostöö kvaliteedist ja intensiivsusest.

Õppimine ja õpetamine. Meditsiini näitel näeme, et loodus ja inimene õpivad üksteiselt. Kehal võib tekkida olukord, kus ta peab õppima uuesti kõndima või kõnelema. Liigeseid tuleb õpetada uuesti liikuma vmt. Arstid õpivad looduselt, kuidas säilitada või taastada võimalikult täisväärtuslikku elu. 

Kristlikus retoorikas on loodust kui õpetajat kasutatud ammusest ajast peale. Jeesus soovitas vaadelda lillekesi väljal; keskaegsed jutlustajad manitsesid inimesi püsivusele usus ja palvedistsipliinis, tuues eeskujuks kinnistähti jne. Igal ajastul on püütud kasutada oma aja parimat teadust ja arusaamu inimese suhte Jumalaga mõistmiseks.

Õppimise ja õpetamise aspekt tuleb selgelt esile ka nt indiaani traditsioonides, kus neljajalgseid ja tiivulisi sugulasi austatakse õpetajatena, aga samuti ka kive, kaljusid, atmosfääri nähtusi. Neist tuleb lugu pidada, sest nemad olid siin enne meid, järelikult on neil meile midagi õpetada. Inimene peab kuulama, vaatlema, ja aupaklikule abipalujale tuleb kogu loodus rõõmsasti appi. 

Meditsiinilise sekkumise sihiks on loodust või asjade loomulikku käiku mingis aspektis parandada. Selle sihiks on looduse sõpruse võitmine, loomuliku protsessi suunamine radadele, mis tekitaks vähem kannatust ja valu inimese kehale/muudele organismidele. Ökoloogiliste protsesside või bioregioonide uurijad püüavad aimata looduse protsesside käiku, ja seista selle eest, et need protsessid kulgeks tervikule parimal viisil. Tehnoloogiliselt üliloov inimene on loodusprotsesside fakt, ja milliseks need protsessid saavad, sõltub suuresti inimese kujutlusvõimest ja unistustest. Meie tulevik on kujutlusvõime ja unistuste tulemus – selle tulemus, kuidas ja milliste lugude alusel me paneme kokku unistused ja tehnoloogiad.

Selline vabadus ei tekita aga mitte ainult vabaduse joovastust, vaid ka hirmu ja viha. Just nimelt selle pärast, et me tahaksime, et fakt ja kujutlus on rangelt lahus. Kui arst ütleb meile, et meie diagnoos on nii teaduse kui arstikunsti tulemus, siis ei ole paljud meist eriti õnnelikud. Me tahaks, et meie diagnoos ja ravi põhineks faktidel. Meile meeldiks, et reeglid, mis valitsevad on ja peab suhteid, põhineks faktil, mitte kujutlusvõimel. Ja oma loole anname me iseenesestmõistetavalt faktuaalsuse dimensiooni, mis ei talu mingit seostamist kujutluste ja unistustega.

Kui on nõnda, et meie maailm ja tähendused on lahutamatud kujutlusvõimest ja lugude vestmisest, kuidas hoiduda ohtlikest lugudest? See tähendab, küsimus on kujutlusvõime metodoloogias. Millised peaks olema kriteeriumid, mille alusel hinnata kujutluste tõelisust ja tõekssaamiseväärsust? Selle küsimuse esitamisega aga oleme me juba spiritualiteedi, religiooni ja rituaali maailmas, ka siis, kui ühegi teadaoleva jumala nime ei mainita. 

Anatoli Ljutjuki ja Timo Marani kakskeelne „Poeetiline Punane Raamat/Poetics of endangered species“ (2007) osundab, kuidas looduhoid saab alguse märkamisest, tähelepanemine muutub luuleks, luule palveks. Ja palve omakorda igaveseks eluks ning kogu aeg muutuvaks aiaks, kus ülestõusnud Kristus ise kastekannuga aednikuna meie loodud aedasid – suuri ja väikseid paradiise – kastab. (vt Ukraina Kreeka-Katoliku Kolmekäelise Jumalaema Kiriku aed Tallinnas ja Jh 20:11-16) 

Selle mõtiskluse varasem versioon on ette kantud Ajaloo Muuseumis Tartus, 25. aprillil 2003.

Kaanefoto: Pixabay