Jõulurahu väljakuulutamise traditsioon Soome Turus on püsinud peaaegu katkemalt Rootsi kuninganna Kristiina valitsemisajast aastatel 1632–1654 ja see oli Rootsi impeeriumi linnades sajandeid tavaline. Eesti oli provints aastatel 1651–1721. 

Jõulurahu väljakuulutamine lõppes järk-järgult ja täielikult pärast seda kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti 1940 ja uuesti 1944. 

Soov oli see traditsioon taaselustada juba paar aastat enne Eesti vabariigi taastamist, mis saigi alguse 1988. Turus käies võtsin kaasa kuninganna Kristiina ajast pärit teksti, tõlkisin selle eesti keelde ja korraldasin väljakuulutamise ürituse.

Esimest korda kuulutas jõulurahu Haapsalu piiskopilinnuses kuninganna Kristina sõnadega välja Lääne maavanem Andres Lipstok. Ajad läksid edasi ja traditsioon jätkus Tallinnas. President Lennart Meri kuulutas välja jõulurahu Tallinnas Raekoja platsil ja selgitas oma kõnes selle traditsiooni tausta. „Täna, 24. detsembril 1993, taastan ma Tallinna vanalinna raekoja ees ajaloolise jõulurahu väljakuulutamise traditsiooni, mille eesti rahvas koos teiste Põhjala rahvastega on pärinud kuninganna Kristinalt. Kuna me taastame traditsiooni, lubage mul Eesti Vabariigi presidendina lisada neile pühalikele sõnadele esimest ja viimast korda oma täiendus. Jõulurahu viib jõuludeni, mis on taassünni sümbol, aga ka rahuni, mis on inimliku lootuse, tuleviku ja kultuuri sümbol. Inimesed on kõik erinevad, kuid neid ühendab midagi, mis on suurem, tugevam ja püham kui nende erinevused. Taastades teist aastat põhiseaduse alusel oma vabariigi suveräänsuse ja riiklikud sümbolid, lubagem mul kuulutada, et see suurem, tugevam ja püham tervik on meie armastus ja lojaalsus Eestile. Pangem selleks kõrvale parteipoliitilised erimeelsused pisiasjades, et saaksime alati silme ees hoida peamist: õnne, arengut, seaduspärasust ja rahu oma kodumaale… Jõulurahu valitsegu meie südametes ja meie mõistmises, meie armastuses ligimese ja meie poliitilises kultuuris, sõbralikes suhetes kõigi naaberriikidega, meie vastutuses Eesti tuleviku eest.“

Kohal oli peapiiskop Kuno Pajula ning muusikaks olid kiriku hümn „Üks kindel linn ja varjupaik“ ja Eesti hümn. Lennart Meri luges deklaratsiooni kolm aastat ja seejärel jätkas seda Tallinna linnapea kuni praeguse ajani. Deklaratsiooni ettelugemise toimub nüüd Raekoja ülemise korruse aknalt.

Mina tuletan meelde lapsepõlve Kuusalu pastoraadis, kus igal aastal kuulasin koos isaga Soome raadiost Turu jõulurahudeklaratsiooni. Isa õpetaja Eduard Salumäe oli „soome poiss“, kes vabatahtlikuna oli Soome jätkusõjas

Tänapäeval kuulutatakse jõulurahu välja mitmetes Eesti paljudes. Ettelugejaks on peapiiskop, kiriku esindaja, linna- või vallavanem.

Üha enam on levinud viimastel aastatel teine ​​jõulude tähistamisega seotud traditsioon. Advendi õhtul süüdatakse linnades, kirikutes ja kodudes advendiküünlad.

Nii toimub see juba palju aastaid ka Haapsalus.

Tiit Salumäe
Piiskop emeeritus

Vaata ka:

• Kaido Soom, Jõulurahu pikk traditsioon, Eesti Kirik 15.12.2010