Marko Tiitus: Ebakindluse ja lootuse vahel: Olukorrast Eestimaal ja Eesti Kirikus

Piiskop Marko Tiitus pidas 8. mail Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku sinodil ettekande teemal “Ebakindluse ja lootuse vahel: Olukorrast Eestimaal ja Eesti Kirikus”.

Kui ka homme oleks maailma lõpp, siis istutaksin täna õunapuu.
(Omistatud Martin Lutherile)

Austatud Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku Sinodi eesistuja Dr Michael Schneider
Austatud juhtivpiiskop dr Beate Hofmann
Austatud sinodi liikmed
Vennad ja õed Kristuses

Ma tänan teid väga kutse ja võimaluse eest seista täna siin teie keskel sõnumitoojana ühest väikesest piiririigist.

Piiririik ja piirikirik

1993. aastal, kaks aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja Eesti taasiseseisvumist, ilmus Eesti kirjaniku Emil Tode lühiromaan „Piiririik“, mida peetakse üheks olulisemaks teoseks Eesti kirjanduses 1990. aastatel. Selles raamatus kirjeldatakse kahetisi tundeid, mida Nõukogude okupatsiooni lõppemine ja oma riigi taastamine inimestes tekitas – üheltpoolt vabanemise eufooria, teisalt aga pidetuse, juurtetuse, kahepaiksuse tunne, kus ei olda päris kindel, kuhu õieti kuulutakse.

Kolmekümne kolme aastaga on Eestis muutunud väga palju, kuid termin „piiririik“ sobib meid iseloomustama ka praegu. Oleme piiririik nii geograafilises kui geopoliitilises mõttes, paiknedes NATO ja Euroopa Liidu ning Venemaa vahel, oleme piiririik kultuurilises ja kiriklikus mõttes, paiknedes Lääne ja Ida vahel, olles sajandite vältel kuulunud nii luterliku Rootsi, katoliikliku Poola kui õigeuskliku Venemaa koosseisu ja mõjusfääri. Oleme aga piiririik ka väärtusruumilises mõttes, sest Eesti on viimastel kümnenditel võtnud kindla suuna Lääne-Euroopasse, hoides paradoksaalsel kombel siiski visalt kinni mõnestki nõukogudeaegsest pärandist – näiteks on Eesti üks väheseid riike Euroopas, kus enamikes riiklikes üldhariduskoolides puudub võimalus õppida usuõpetust või religiooniõpetust.

Ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on omamoodi piirikirik, ühendades endas ajaloolise rahvakiriku pärandi ja misjonikiriku eneseteadvuse tänases sekulaarses ühiskonnas. Eesti põhiseaduse kohaselt ei ole meil riigikirikut. Kui enne II Maailmasõda oli Eesti ülekaalukalt luterlik maa nagu Skandinaavia riigid, siis praegu on kõik Eestis tegutsevad kristlikud kirikud vähemuskirikud. 2021. aasta rahvaloenduse andmete kohaselt peab vaid 29% rahvastikust end religioosseteks, 26% elanikkonnast tunneb seotust mõne kristliku kirikuga.

Kaks suurimat kristlikku kirikut on luterlik kirik ja apostlik-õigeusu kirik (õigupoolest tegutsev Eestis kaks õigeusu kirikut, üks Konstantinoopoli ja teine Moskva patriarhaadi alluvuses), neist esimene, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on arvuliselt suurim kirik eestikeelse elanikkonna seas ning on teataval määral säilitanud rahvakiriku staatuse ka nende jaoks, kes ise kirikusse ei kuulu. Kõigist kirikutest ainsana on Eesti luterlikul kirikul kogu Eestimaad kattev koguduste võrgustik, millest enamik on järjepidevalt tegutsenud alates reformatsioonist ning paljud alates Eestimaa ristiusustamisest XIII sajandil.

Sõja ja rahu piiril

Täna elab Eesti ühiskond sõja ja rahu, ebakindluse ja lootuse piiril. Üheltpoolt tundub, et kõik muutub üleöö ning on võimatu ennustada, mida toovad uudised järgmisel päeval, kas ja millised on pikaajalised liitlassuhted, eesmärgid ja väärtused, millele saab kindel olla. Ja teiselt poolt näib, et pole midagi uut päikese all. Selle maailma suurriikide esindajad peavad läbirääkimisi, teevad diile ja jagavad mõjusfääre laudade taga, kuhu väikeseid ei kutsuta.

Loomulikult elame me Eestis viimased kolm aastat selgesti tajutavas ohu ja ebakindluse tundes. See ei ole lihtsalt ebamäärane ängistuse või ebakindluse tunne, vaid reaalne oht, et Venemaa võib rünnata Eestit. Radikaalsemad Eesti riigikaitse eksperdid ütlevad, et küsimus ei ole niivõrd selles, kas meil seisab ees relvastatud konflikt Venemaaga, vaid pigem selles, millal see sünnib. Avalikus retoorikas räägitakse palju selles, et meil on aega kolm-kuni viis aastat, et valmistuda Venemaa rünnakuks. Need on omamoodi apokalüptilised meeleolud.

Kui ma eelmisel kevadel vastse piiskopina külastasin üht Lõuna-Eesti praostkondadest, mis piirneb Venemaaga, siis rääkisid sealsed vaimulikud, et igapäevastes vestlustes koguduste liikmetega on eelpool kirjeldatud hirmud vägagi reaalsed. Tüüpiline helistaja, kes vajab kirikuõpetajalt hingehoidlikku abi, pidi olema keskealine naine, kes elab üksinda piiriäärse linnakese Võru korrusmaja korteris ning küsib, mida tal tuleb peale hakata siis, kui tankid ja soomukid veerevad üle piiri. Kui sadamad ja lennujaamad on kinni, eluase puruks pommitatud, maal elavaid sugulasi pole, ümberringi tapetakse ja vägistatakse. Me püüame neid hirme maha võtta ja kinnitada, et hetkel reaalset sõjaohtu Eestile pole, me toetume oma liitlastele NATO-s ning vähemasti niikaua, kui Vene väed on Ukrainas, ei tule nad tõenäoliselt üle meie piiride.

Kiriku ja koguduste kriisivalmidus

Samas on ka kirikus endas järjest rohkem tunnetatud vajadus kriisivalmiduseks. Praegu koostame konsistooriumis soovitusi kogudustele kriisideks valmistumiseks. Nende soovituste hulgas sisalduvad muuhulgas järgmistele küsimustele vastamine: Mida teha siis, kui koguduse vaimulik ei ole pikemat aega kättesaadav (nt mobilisatsiooni korral või siis, kui liikumine on takistatud)? Kes ja kuidas saab pidada hädapärased palvused ja talitused vastavalt kirikus kehtivatele juhistele? Kellel on ligipääs koguduse ruumidele ja pangakontodele? Kuidas jätkub koguduse töö siis, kui pikemat aega puudub elektrivool? Kui meie kirikut, kogudusemaja või pastoraati peaks ähvardama sõja või suurõnnetuste mõjualasse jäämine, siis mis saab koguduse ajaloolistest ja kunstivaradest?

Konsistooriumi soovitus on, et iga kogudus moodustaks endale kriisimeeskonna, kellele määratakse konkreetsed ülesanded ja vastutusvaldkonnad eelnimetatud ohtudele reageerimiseks. Kirikuvalitsuse seisukoht on, et kriisi saabudes tuleb kogudustes tagada põhitegevuse, st jumalateenistuste ja talituste jätkumine, hingehoidliku toe ja eestpalve võimaldamine. Selleks töötame välja sõnajumalateenistuse, palvuse, hädaristimise ja matuse korrad, mille alusel saaksid vastavaid teenistusi ja talitusi läbi viia ilmikud. Samuti võib kriisiolukorras olla vajadus kasutada kirikuid ja pastoraate varjendite, kogunemiskohtade või ka humanitaarabi jagamise punktidena.

Teisalt, ma ei taha sugugi jätta muljet, nagu tegeleks Eesti kirik praeguses olukorras peamiselt sõjaks valmistumisega. Sugugi mitte – me valmistume eluks, rahuks ja tulevikuks. Me oskame praegu rohkem kui kunagi varem mõista ja hinnata, et ärgata vabas ja iseseisvas Eestis, kus pommid ei vihise ja raketid ei lenda, pole isenesestmõistetav. See on meie viimase kolmekümne aasta vältel tehtud õigete valikute tulemus. See on selle tulemus, et me pole üksi, vaid meil on partnerid Euroopa Liidus ja NATO-s, kellega koos me oleme tugevad. Aga kirikuna mõistame sedagi, et kõigepealt on see Jumala kingitus.

Me elame armuajas. Ja me püüame kasutada seda armuaega, et meie rahvas saaks vaimselt ja vaimulikult tugevamaks. Me ütleme oma rahvale: „Otsige Jumalat, kui ta on leitav! Tulge kirikusse, sest praegu on see võimalik! Ristige oma lapsed, laulatage oma abielud, andke iseendid, oma lähedased, oma maa ja rahvas Jumala kaitse ja õnnistuse alla, sest üksnes Temaga koos on meil tulevik!“

Panustamine lastele ja noortele

Martin Lutherile on omistatud ütlus: kui ka homme oleks maailma lõpp, tahan ma täna istutada õunapuu. Mis siis on see õunapuu, mida täna istutame? Minu jaoks tähendab õunapuu istutamine ennekõike oma mõtlemist oma lastele ja lastelastele, nendele turvatunde pakkumist, nende eest palvetamist. Kiriku jaoks tähendab see panustamist laste- ja noortetööle. Oleme oma kirikus väga selgelt teadvustamas, et kui me tahame senisest enam kaasata ja kõnetada nooremaid põlvkondi, kui tahame, et meie kirikul oleks järelkasvu, peame midagi tegema teisiti, kui me seni oleme teinud.

Minu meelest on sümboolne, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kutsub just praegusel murrangulisel ja rahutul ajal, tänavu sügisel esimest korda kokku üldkirikliku noortekogu, mille eesmärk on ühendada EELK noori üle Eesti, julgustada neid olema aktiivsed oma kodukoguduses, kaasata neid üldkiriklikesse tegevustesse ning kiriku juhtimise juurde. Oleme teinud üleskutse, et igaüks meie kiriku 170 kogudusest saadaks noortekogule vähemalt ühe delegaadi vanuses 18-29. Selle algatusega soovime me senisest enam kaasata kiriku juhtimisse ja kirikuelu kujundamisse noori, neid kelle päralt on tulevik ja kellest me loodame, et nad saavad elada rahumeelsemas, õiglasemas ja inimlikumas maailmas kui elame meie. Me teeme seda usus, et Jumal hoiab meid ja kingib meile tulevikku.

Panustamine rahvusvahelistesse ja oikumeenilistesse suhetesse

Teine näide sellest, mida tähendab meie, Eesti luterliku kiriku jaoks õunapuu istutamine, pärineb meie rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete valdkonnast. Väikese rahva väikese kirikuna teame me hästi, et me saame olla tugevad üksnes oma sõprade, partnerite, toetajate ja nende liitude ning osaduskondade abil, kuhu me kuulume. See tähendab suhetesse panustamist, mis on väga sügavalt kristlik ja teoloogiline arusaam.

Mulle tundub, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on praegusel ajahetkel ebaproportsionaalselt kõrgelt esindatud rahvusvahelisel ja oikumeenilisel tasandil. Me kuulume koos 150 luterliku kirikuga Luterlikku Maailmaliitu, mille peasekretär on Eesti teoloog dr Anne Burghardt. Me kuulume koos paljude saksa luterlike kirikutega Evangeelsete Kirikute Osadusse Euroopas, mille presiidiumisse ühe presidendina kolmest valiti mind möödunud sügisel Sibius toimunud peaassambleel ja mille teoloogiline konsultant on samuti eestlasest teoloog prof dr Thomas-Andreas Põder. Eesti Kirik on esindatud nii Euroopa Kirikute Konverentsi nõukogus kui Kirikute Maailmanõukogu keskkomitees, me osaleme aktiivselt koos Skandinaavia luterlike kirikute ja Inglismaa Kirikuga Porvoo osaduskonnas.

Korraldades oma teenimist nõukogude okupatsiooni tingimustes ja taasiseseisvunud Eestis oleme me kogenud hindamatut abi, osadust ja eestpalveid oma partnerkirikute poolt, sealhulgas Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku poolt. Sestap on mul eriti hea meel tõdeda, et me pole ainult vastuvõtjad, vaid võime midagi ka anda. Ma olen rõõmus, tänulik ja heas mõttes uhke, et minu väikese kiriku ajaloolist kogemust ja tänast teenimist piiririigis Eestis on nii kõrgelt hinnatud, et meie teoloogide ja kirikujuhtide kompetents leiab vastukaja ja väärtustamist meie partnerite poolt ja nendes liitudes ning osaduskondades, kuhu me saame oma panuse anda, et ühiselt seista vaba, demokraatliku, inimõigusi austava, halastava ja teeniva Euroopa ning maailma eest. Veelgi enam, et ühiselt tunnistada sõna ja teoga Jumala Kuningriigi saabumisest Jeesuse Kristuse elu ja õpetuse, eriti aga Tema ennastohverdava kannatuse ja võiduka ülestõusmise läbi.

Usk jumaliku õigluse taastulekusse

Ma tahan lõpetada XX sajandi ühe suurima Eesti kirjaniku Jaan Krossi sõnadega, mis ta ütles esimese taasiseseivusjärgse Eesti presidendi Lennart Meri matusel: „Sa oled nimetanud 22. augusti aastal 1991 oma elu kõige õnnelikumaks päevaks. (See oli päev, mil kuulutati välja Eesti riiklik iseseisvus. – M.T.)

Ma ei taha suure mehega vaielda. Aga mulle meeldib, valusalt ja pöörasel kombel, ka üks teine päev, märksa varasem päev Sinu tõepoolest Eestile elatud elus: Te tulete, Kirovi oblastis, koolist. Sina ja Su vend. See oli Jaranski kool. Ja kui te olete metsa sisenenud, märkate te, et trobikond hunte seirab teid. Te otsustate jätkata teed, sest teil on kiire. Poistel on alati kiire. Ja te loodate ühele asjale; teil on pool toosi tikke. Ja te hakkate käristama oma koolivihikuist lehti ja heitma neid põlema süüdatult huntide teele.

Ka hundid pole vist oma meetodis eriti kindlad ja raiskavad iga põleva lehe juures aega. Kuni läheneva küla lõhnad sunnivad hunte metsa tagasi tõmbuma.

Minu jaoks on see tähendanud 60 aastat tähendamissõna, et aegajalt võib lootus olla tõesti kui tilluke tahes, siiski tuleb uskuda jumaliku õigluse taastulekusse.”

Ma tänan teid.