Teisipäeval, 23. septembril Viljandis toimunud EELK Lõuna-Eesti piiskopkonna sinodil jutlustades rõhutas piiskop Marko Tiitus kiriku ühtsuse olulisust.

„Ühtsus või sidusus EELK moodi saab olla mitte ühe või kahe karismaatilise liidri ümber koondumises, ühe teoloogilise voolu või vaimulaadi jõuga kehtestamises teiste üle, vaid ühtsus EELK moodi on ühtsus, mis tõepoolest hõlmab endasse meie kirikupuu erinevad harud ja oksad, kogudused ja vaimulikud, albad ja talaarid, missad ja jumalateenistused. See on ühtsus või sidusus, mille loomiseks ja hoidmiseks tuleb päevast päeva tööd teha – oma kodust või mullist välja tulla, kokku saada, üksteist kuulata ja tajuda, arutleda ja selgitada, aga ka otsuseid langetada ja valikuid teha.“

Ühtsuse poole liikumise heaks näiteks tõi piiskop EELK ühtlustatud jumalateenistuse korra, mille järgi tänast sinodi jumalateenistust peeti ja mis piiskopliku nõukogu otsusega uue kirikuaasta I advendipühapäevast kõigis kogudustes kasutusele võetakse. 

„See on oluline samm ja hea tahte avaldus meie kiriku liturgilise ühtsuse ja korrastatuse suunas, mis samas jätab mitmeski osas võimaluse erinevateks variantideks ja kohalikeks tavadeks. Selle korra kasutuselevõtuga ületame me mitu aastakümmet kestnud punnseisu nn vana ja uue, Agenda ja Kirikukäsiraamatu korra vahel, sest uus, ühtlustatud kord on omamoodi koosmeele väljendus, mis on säilitanud parima osa mõlemast seni kasutusel olnud liturgilisest korrast.“

Piiskop Marko Tiituse jutlus EELK Lõuna-Eesti piiskopkonna sinodil 23.09.2025

Js 43: 15-21; 2Kr 13:8-13; Mt 28: 16-20

Armsad piiskopid, preestrid ja diakonid, koguduste esindajad ja saadikud, Lõuna-Eesti piiskopkonna sinodist osavõtjad ja külalised, vennad ja õed! 

Tänased piiblilugemised tõstavad meie silme ette ja südameisse suure ja imelise missiooni, milles Jumal oma rahvast, Kristuse Kirikut, on kutsunud ja kutsub osalema: olla Jumala uue loomise tunnistajateks ja kuulutajateks, jutustada Tema kiidetavusest, viia Tema õigeksmõistev, pühitsev ja uuendav arm kõigi inimeste ja rahvasteni, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning õpetades neid elama kõiges selles ja sedamööda, nagu Kristus ise meid on käskinud ja meile eeskuju jätnud. Samuti on meile täna meenutatud, et saame Jeesuse misjonikäsku täita ning Jumala universaalses missioonis osaleda vaid üheskoos – mitte üksteisele vastandudes ja üksteisega konkureerides, vaid üksteist toetades, täiendades ja võimestades.

Kas meie kirik, EELK on löögirusikana (andke palun andeks see pisut brutaalne väljend) piisavalt tugev ja ühtne talle Jumala poolt antud ülesande täitmiseks? Küllap oleneb vastus vaataja silmadest ja vaatenurgast. Neli aastat tagasi ilmus Levilas ja Postimehes mahukama artiklitesarja raames lugu pealkirjaga „Kaheks löödud kirik“, kus muuhulgas öeldakse: „Eriarvamusi on kirikus mitmel teemal. Suured vaidlused puudutavad praegu luterlikku liturgiat. Jutlusi kuulates on tajuda pingeid ääremaadel asuvate kirikute ja keskuste vahel – maal tuntakse end sageli kirikuvalitsusest hüljatuna. Omavahel vaieldakse selle üle, kuidas peaks valitama koguduste juhatusi või kas ja kuidas reageerida kirikus käivate inimeste hulga vähenemisele. Kas uuendada lauluraamatut ja kas jääda mustade talaaride juurde või minna üle – nagu paljud juba on läinud – valgete albade kandmisele. 

Ent kõik need arutelud kahvatuvad liberaalsuse ja konservatiivsuse üle peetava vaidluse kõrval. See lõhestab kirikut emotsionaalselt ja ärritab kumbagi tiiba sedavõrd, et tehakse vihaseid telefonikõnesid, läkitatakse petitsioone, nõutakse osa isikute vallandamist või soovitakse nende avalikku hukkamõistmist.”

Minu ja küllap ka teiste piiskoppide käest küsitakse aeg-ajalt samuti, kas, mil määral ja miks on meie kirik killustunud või harali. Pean aga tõdema, et mina ei taju olukorda sugugi nii mustades või mustvalgetes värvides, nagu eelnimetatud artikli autorid. Kas meie kirik on harali? Jah, ta on harali selles mõttes, et kirikupuu oksad ulatuvad igasse Eestimaa nurka ja kihelkonda, ainsana Eestis tegutsevatest kirikutest ja usukogukondadest on meil kogu maad kattev koguduste võrgustik. On loomulik, et sellises harali kirikus sidususe ja ühtsuse loomine on suurem väljakutse kui ainult suurlinnades tegutsevate koguduste puhul. On päris selge, et Mehikoorma ja Tartu Pauluse kogudus tegutsevad üsna erinevates kontekstides ja neid ei saa päris ühtmoodi toimima ja mõtlema panna. 

Meie kirik on harali ka selles mõttes, et rahvakirikuna (ka siis, kui me pole rahvakirik arvulises mõttes, oleme seda ometi oma ajaloolise traditsiooni ja kogu rahvast hõlmava missiooni mõttes) mahuvad meisse erinevad teoloogilised voolud, erinevad spritualiteedid ja ühiskonnaga suhestumise viisid: võime rääkida kõrg- ja madalkiriklikumast spiritualiteedist, alalhoidlikumast ja liberaalsemast teoloogilisest mõtlemisest, enam sotsiaalsele ja diakoonilisele väljundile suunatud ning enam kontemplatiivsele vaimsusele orienteeritud kogudustest. 

Rahvakirikus ei saa me üht teisele eelistada või üht teise vastu vahetada, nii nagu seda saavad teha väiksemad, kindlapiirilisemad ja monoliitsemad kirikud, kes täidavad üht kindlat turuosa usulisel maastikul. Meie missioon ja kohus on pakkuda vaimset kodu kõigile, kes seda kodu otsivad, kaasa arvatud n-ö leigetele või passiivsetele luterlastele, kes käivad kirikus jõulude aegu ega tee igal aastal oma liikmesannetust. Ka see muudab meie kiriku hajutatumaks ja haraliolevamaks mõnest teisest.

Kuid nähkem takistustes võimalusi. Tõepoolest, ühtsus või sidusus EELK moodi saab olla mitte ühe või kahe karismaatilise liidri ümber koondumises, ühe teoloogilise voolu või vaimulaadi jõuga kehtestamises teiste üle, vaid ühtsus EELK moodi on ühtsus, mis tõepoolest hõlmab endasse meie kirikupuu erinevad harud ja oksad, kogudused ja vaimulikud, albad ja talaarid, missad ja jumalateenistused. See on ühtsus või sidusus, mille loomiseks ja hoidmiseks tuleb päevast päeva tööd teha – oma kodust või mullist välja tulla, kokku saada, üksteist kuulata ja tajuda, arutleda ja selgitada, aga ka otsuseid langetada ja valikuid teha. 

Toon siitsamast sinodilt kolm ilusat ja elegantset näidet meie kiriku sidususküpsusest. Esiteks, see et me täna siin nii hulgakesi koos oleme, üle 90 vaimuliku ja sinodisaadiku, näitab seda, et me väärtustame ja vajame kokkusaamist ja osadust. Eelmisel aastal alguse saanud piiskopkondade sinodid on saamas traditsiooniks, nagu lisaks vaimulike konverentsidele toimuvad meil juba aastaid kirikumuusikute ja juhatuseeesimeeste konverentsid, neile lisandub paari päeva pärast Pärnus kogunev EELK noortekogu. 

See kõik kõneleb sellest, et me ei taha igaüks oma nurgas oma asja ajada, vaid me tajume end ühe kiriku, ühe Jumala rahvana siin Eestimaal. Sinod tähendabki ühist teekonda või koos teelolemist ja just nõnda olemegi üheskoos teel Jumala Kuningriigi täielikuks saamise ja loodu lõpliku lunastuse poole.

Teiseks, me ei ole tulnud lihtsalt selleks, et kokku saada ning maast ja ilmast ning omaenda tegemistest rääkida. Tänase sinodiga saavad alguse üldkiriklikud teoloogilised arutelud, mida on pikalt ette valmistatud ja kavandatud. Need arutelud kutsuvad meid turvaliselt, kannatlikult, tähelepanelikult ja mõista püüdvalt ükstreisega rääkima ja üksteist kuulama nendel teemadel, mis on meie usu ja enesemääratluse puhul kõige olulisemad: Pühakirja autoriteet ja tõlgendamine ning luterlik identiteet ja õigeksmõistuõpetus. 

Head sõbrad! Minu jaoks on väga oluline nii piiskopi kui ka kiriku liikmena, et me saame rääkida ja tahame rääkida päris asjadest, millele kõik muu meie elus ja teenimises on rajatud. Et me ei pelga neid teemasid liiga raskeiks ega pea neid ka liiga enesestmõistetavaiks. 

Ma ei ole sugugi nõus nendega, kes ütlevad, et usu põhialuste üle ei pea arutlema, sest need on niigi selged. Samamoodi võiksime siis öelda, et me ei pea kõnelema armastusest oma maa, rahva, keele ja kultuuri vastu, et me ei pea arutlema eestluse ja selle tuleviku üle. Kuid see pole nii! Vastupidi, igal põlvkonnal nii rahvana kui ka kirikurahvana on mitte ainult võimalus, vaid ka kohustus oma seotus nii rahvuse ja kultuuri kui ka kiriku ja selle õpetusega uuesti mõtestada, sõnastada ja ka edasi anda nii oma kaasaegsetele kui ka tulevastele põlvedele. Seetõttu ei saa luterlikus võtmes rääkida kiriku ühtsusest lahus teoloogilisest refleksioonist, mille pinnalt luterlus on sündinud ja mis on tema jaoks olemuslik.

Kolmandaks, me peame tänast jumalateenistust EELK ühtlustatud jumalateenistuse korra järgi, mille põhjal koostatud kirikuliste vihikud täna kõigile piiskopkonna kogudustele jagatakse, et need uuest kirikuaastast kasutusele võtta. See on oluline samm ja hea tahte avaldus meie kiriku liturgilise ühtsuse ja korrastatuse suunas, mis samas jätab mitmeski osas võimaluse erinevateks variantideks ja kohalikeks tavadeks. Selle korra kasutuselevõtuga ületame me mitu aastakümmet kestnud punnseisu nn vana ja uue, Agenda ja Kirikukäsiraamatu korra vahel, sest uus, ühtlustatud kord on omamoodi koosmeele väljendus, mis on säilitanud parima osa mõlemast seni kasutusel olnud liturgilisest korrast.

Nõnda näen ma meie kirikus mitmeid lootusrikkaid ja lootustandvaid märke koos teel olevast Jumala rahvast või puust, mille juured ammutavad toitu Pühakirjast ja luterlikust traditsioonist ning mille harali oksad sirutuvad ometi kõik üheskoos Jumala valguse ja tõe poole, kes meid kõiki on kutsunud. Tahan tänada ja juglustada teid kõiki, kes te oma igapäevase töö, teenimise ja palvetega selle ühise teelolemise ja meie haralioleva kiriku ühtsuse võimalikuks teete! Viimaks meenutan, et kiriku ühtsus on üheltpoolt meie armastuse,  kannatlikkuse ja alandlikkuse vili, kuid teiseltpoolt on see and Jumalalt, mida Tema oma rahvale tahab kinkida. Pauluse sõnadega: Lõppeks vennad, olge rõõmsad! Seadke oma asjad korda, laske endid julgustada, olge üksmeelsed, pidage rahu! Küll siis armastuse ja rahu Jumal on teiega! (2Kr 13:11) 

Kiidetud olgu Jeesus Kristus ikka ja igavesti!

2