Austatud kohalviibijad, eminentsid ja ekstsellentsid.
Head sõbrad.
Armas Eesti rahvas.

Neil mõtlikel hetkedel kuuleme Jumala Sõna Taaveti 23. laulust: „Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga; Su karjasekepp ja Su sau, need trööstivad mind.” (Ps 23:4) Olgu need sõnad meid täitmas rahu ja lootusega, kui oleme kogunenud, et mõelda neile enam kui 20 700 inimesele, keda 76 aastat eest küüditati Siberisse ning kelledest ligi 3000 inimese maised ihud jäid puhkama külmale maale.

Ometi ei ole inimene vaid maine ihu, ta on hing, mille Jumala on loonud ja Jeesuses Kristuses lunastanud ning maise elu lõppedes võtab vastu oma hoonetesse. Seepärast palugem tänagi sajandeid vana palvet üheskoos meie Läti ja Leedu õdede ja vendadega: „Oma rahu anna Sa neile, Issand, ja Sinu valgus kustumatu paistku nende hingedele.“

Kallid sõbrad, me vaatame täna tagasi ja usume, et need, kellelt kurjus röövis kõige kallima, nende elu, on Jumala juures, Tema rahus ja valguses. Arusaadavalt on meie mõtted samuti nendega, kellel oli õnne pärast kannatuste aastaid pöörduda tagasi ning jätkata oma elu kodusel Eestimaal. 

Nende inimeste kannatused olid näiliselt küll lõppenud, kuid tegelikkuses vajutasid sügava jälje südamesse. Täiesti ootamatult aga ei pruugi see jälg olla alati sünge, vaid võib endas peita helgust ja tänu nendele inimestele, kes olid toeks võõrsil ning hoidsid ülal tagasipöördumise võimalikkust ja lootust. Paljudele on see olnud vaimulikuks kogemuseks. Kasutades lauliku sõnu, kus pimedas orus kõndides ei kardetud kurja, sest Jumal oli nendega neid trööstimas.

Tänane päev suunab meie pilgud ka tulevikku ja esitab küsimuse, et mida peidab homne ja ülehomne meie maale ja rahvale. Kas jätkuvad aastakümned, mil võime rahuga nii oma südames kui riigis elada omal maal?  Või peidavad nad valu, vaeva, vägivalda ja kannatust? Me ei tea seda, nagu me tea enda homset ka siis, kui meid ümbritseb rahu ja stabiilsus. 

Oluline on, et meie ise ja meie riiki teeks kõik endast sõltuva, et ajaloo traagika ei saaks korduda. Võibolla tuletab meile tänane päev veel meelde sedagi, et kuigi sõbrad on asendamatud, on meil endil kordumatu vastutus oma riigi ja rahva tuleviku ees. Vastutus, mis on paratamatu lõiv meil ühiselt heaolu kontolt, et elada vabas Eestis ning pärandada vabadus oma lastele ja lastelastele.

Kõike tehes ei saa me unustada oma elu vaimset poolt ja Jumalat. Kuigi usk võib tunduda midagi väga isiklikku, on ta samas meie ühine vara. Ajalugu näitab, et  pikemas vaates on püsi nendel riikidel ja rahvastel, kellel on olnud ühist kuuljat kõrva ja avatud südant Jumala häälele. 

See hääl ei oota meilt ilmvõimatut, vaid midagi, mida me kõik viimsena igatseme – olla armastatud ja vastata sellele armastusele oma pere, lähedaste ja rahva keskel. Armastus ligimese vastu on veenvaimaks märgiks meie armastusest Jumala vastu. Vastastikune armastus ja austus võidab erimeelsused ja ületab sügavaimadki lõhed meie rahva hinges, loob mõistmist ja sünnitab headust, mis on kindlaimaks teeks paremasse ja valgemasse homsesse. 

Rahu lahkunuile! Tuge kannatanuile! Head lootust ja õnnistust Eestimaale ja rahvale! Hoia, Jumal, Eestit!