Laupäeval, 14. juunil meenutati üle Eesti 1941. aasta juuniküüditamise ohvreid. Tallinnas Maarjamäel, kommunismiohvrite memoriaali juures toimunud tseremoonial kõneles ka EELK piiskop Ove Sander.

Austatud peaminister ja minister!
Austatud Diplomaatiline Korpus!
Austatud represseeritud!
Head Sõbrad!

Oleme siin koos, et mälestada neid enam kui 10 000 inimest, kes 84 aasta eest meilt vägivaldselt võeti ja viidi Siberisse kannatama ja surema. Kahjuks suurem osa küüditatutest hukkus kas juba teel või kohale jõudes, vaid vähestel oli võimalus hilisemaks tagasipöördumiseks. Stalinistliku režiimi kuritegelikkus seisnes selleski, et nii mitmed sõja järel Eestisse tagasi pääsenud küüditati mõne aasta pärast taas Siberisse. Need teekonnad oli kui pisaratee igale küüditatule, nende pereliikmetele, sugulastele, sõpradele, meie maale ja rahvale. Meie osaks täna on mälestamine.

Mälestamine tähendab eelkõige mäletamist, meenutamist ja meeleskandmist, mis juhtus 1941. aasta 14. juunil. Sellest tuleb ikka ja jälle rääkida, sellest tuleb kirjutada ning küllap jätkub ka teadlastel tööd kõige veelgi detailsemaks uurimiseks ning selle traagilise teadmise tulevastele põlvedele üleandmiseks. Meenutatud traagika loob ajaülese sideme ning ühendab meid teiste küüditamist kogenud rahavastega, sest toona pandi küüditamised toime veelgi suuremas mahus Lätis, Leedus, Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes. Mäletamises saab möödunud nii reaalseks, saades meie abimeheks, suunates meie ühiseid jõupingutusi, et mitte mida sellist enam kunagi ei korduks.

Mälestamises on ka tänu. Seda võib olla raske, kui mitte võimatu mõista, sest kuidas saaksime kasvõi kübekesti tänu enda südames kanda nende traagiliste meenutuse keskel. Ja ometi seegi on võimalik. Me saame tänada Jumalat nende elude eest, mille sisu, ideaale ja püüdlusi ei suutnud ja ei suuda kunagi olematuks teha kurjuse võim. Just nende inimeste elu ning armastus ja pühendumine Eesti maale on sillutasid teed pöördelistele sündmustele meie iseseisvumise taastamisele.

Mälestamine tähendab samuti lootust. Lootust, mis ei seostu ainult hälli ja haua vahelise teekonnaga, vaid mis vaatab üle elu ja surma raja. Valdav osa Eesti rahvast oli kaheksa aastakümmet tagasi ristiinimesed, kes olid juba lapsest saadik õppinud tundma Jumalat ja usaldama Tema Poega, kellel on igavese elu sõnad. Võime olla kindlad, et Jeesuse lähedalolu Pühas Vaimus, Tema julgustavad sõnad taevasest Isamajast ning Temast endast, kes on ainus kohaleviiv tee sinna,  olid julgustuseks ning valguskiireks surmaöö pimeduse keskel. Kristus ütleb: „Mina elan ja ka teie peate elama.“ (Jh 14:19)

„Igavene rahu anna Sa neile Issanda ja valgus kustumatu paistku nende hingedele.“

Usaldagem Jumala hoolele kõik repressioonides hukkunud ja kannatanud. Usaldagem Jumala õnnistavatesse ja hoidvatesse kätesse meie maa ja rahvas kodusel Maarjamaal ja terves maailmas Palvetagem rahu pärast Ukrainas, Pühal Maal ja kõigis maailma rahututes paikades. Palvetagem Jumala kätele oma pered, sõbrad ja lähedased. Viimaks usaldagem igaüks ennast Jumala armu ja õnnistuse hoolele ning palugem üheskoos sõnadega, mida Õnnistegija Jeesuse Kristus on meile jätnud. Meie Isa…

Õnnistagu ja hoidku meid kõigeväeline ja halastaja Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim!

Hoia, Jumal, Eestit!

Vaata ka:

• Eesti kommunismiohvrite memoriaali koduleht www.memoriaal.ee