Austatud linnapea, head tartlased, tervitan teid lauliku sõnaga (Ps 33,12a): „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand.“ Aamen

Eesti rahva elus on olnud erinevaid aegu: nii tõusu- kui languse aegu. Milline aeg on praegu? Kuhu oleme teel?

Aastal 1708 purustati Tartu linn Põhjasõjas. Ajaloolane Margus Laidre on kirjeldanud, mis hävingule eelnes: see oli leigus Jumala Sõna vastu, moraali allakäik ja üksmeele puudumine.

Kuid on olnud ka paremaid aegu. 18. ja 19. sajand tõid kaasa mitmeid ärkamise aegu. See algas vennaste ärkamisest ja piibliseltsidest. Edasi tulid laulu- ja pillikoorid. Kirikud tuli ehitada suuremaks. Tartus ehitati uusi kirikuid. Jumala Sõna puudutas inimeste südameid. Elujärg paranes. Ja siis, oh ime, tuli Vabadussõja võit!

Täna me võime olla tänulikud oma esivanematele nende usu, lootuse ja armastuse eest. Oleme tänulikud neile, kelle elu ja töö vilja me praegu maitsta saame. Vabadus ja iseseisvus ei tulnud kergelt, kuid sellel suurel tööl ja sihikindlal vaevanägemisel on olnud Jumala õnnistus.

Ma soovin, et niisugune õnnistus oleks ka meie elul ja tööl, et ka tulevastel põlvkondadel oleks põhjust olla tänulik. Ma soovin, et Eesti elu poleks sihitu rügamine, vaid mõtestatud ja rõõmu valmistav pürgimus. Ma soovin, et Eesti iseseisvusel oleks suurem tähendus kui ainult meie jaoks. Soovin, et sellel oleks igavikuline mõõde. Ja miks ei peakski olema, kui me seda palume!

Ja me palume! Armas Taevane isa, me täname Sind iseseisvuse eest, mille sa oled lubanud eesti rahval teoks teha. Õpeta meid oma riiki hoidma ja Sind tänama! Palun ärata meid elule, mida kaduvus ei saa meilt võtta, ja kingi meile tähendus, mis ulatub siit ajast igavikku! Aamen

1