Küllap mäletavad paljud Eesti kultusfilmist „Viimne reliikvia“ stseeni, kus mungad arutavad leitud sitika päritolu üle: 

Munk 1: „Mis sitikas see ikkagi võiks olla?“
Munk 2: „Vend Hieronymos tunneb pühakirja kõige paremini, las tema ütleb.“
Vend Hieronymos: „Jumala poolt loodud elajate hulgas ei ole teda üles tähendatud.“
Munk 3: „Tähendab, ta on saatanast!“

Filmis tõmbab kellahelin sitika ümber kogunenud munkade tähelepanu endale, kuid võib karta, et arvatavalt saatan poolt loodud sitika elu ei pruugi enam pikalt kesta.

Ehkki ma tean, et kristluses ei ole saatan looja, vaid millegi hea sandistaja ja algse tähenduse muutja, on argielus inimeste toimetamist segavad olendid, keda me vahel nimetame saatanlikeks, täiesti olemas. Lapsepõlvest mäletan kärbsepiitsa, mille plaksatused said suviseks rutiiniks, mingis vanuses saigi kärbsetapp laste ülesandeks. Tõsi, kärbsepiitsal oli omadus vajalikel hetkedel kaduda ning siis asendati see rullikeeratud ajalehega. Aja jooksul on inimesi rünnanud ka uued saatanlikud liigid, nii on ka minu aeda Tartus jõudnud hispaania nälkjad ja olen suve jooksul neid kümnete kaupa äädikalahusesse visanud, sest aias kasvavate taimede päästmine on minu jaoks prioriteet. 

Siiski, nälkjaid äädikasse visates on vahete-vahel nõks kehast ja vaimust läbi käinud ning meenunud Albert Schweitzeri (1875 – 1965) eetika aukartusest elu ees, tsiteerin sealt olulist kokkuvõtet:

„Eetika, mis põhineb aukartusel elu ees, ei tee vahet kõrgema ja madalama, väärtuslikuma ja vähemväärtusliku elu vahel. Tal on põhjust sellest hoiduda. [—] Kes meist teaks, mis tähendus on teistel olenditel iseeneses või maailmatervikus? [—] Tõeliselt eetilisele inimesele on igasugune elu püha, ka see, mis inimese seisukohast vaadatuna näib meist kaugel allpool olevat. [—] Inimene, kes juhindub aukartusel elu ees põhinevast eetikast, kahjustab ja hävitab elu üksnes paratamatuse sunnil, kui see on vältimatu, – mitte kunagi mõtlematusest. Vaba valiku puhul otsib ta võimalust maitsta õndsust, mida pakub elu kaitsmine ning kannatuste ja hävingu eest hoidmine.“

Üsna Schweitzeriga sarnaselt mõtles ka Pärnus kasvanud ja Pariisis elanud tõsine katoliiklane Fanny de Sivers (1920 – 2011), näiteks oma loos „Ka putukas väärib meie pilku“:

„Must tibatilluke putukas sibab valgel laudlinal. Peaaegu automaatselt tõuseb käsi ja lööb ta surnuks … Ometi on ka tema koht Universumis ja pisike hingeke, mis tahab elada.“ Järgnevalt jõuab Fanny de Sivers ka toredate lugudeni pühadest inimestest, mis minu hinnangul ei pruugi tõesed olla, kuid mida on hea kuulata ja lugeda: „Paistab, et kärbsega võib sõprust sõlmida. Jutustatakse, et keegi Bütsantsi Simeon olevat ühele kärbsele nõnda meeldinud, et hakanud tema palveraamatus järge näitama, sõna sõna järel, rida rea järel, ja kui vaga mees vahel tukkuma jäi, siis peatunud ka kärbes…“

Need ilusad lood hoiavad tasakaalu looduses valitseva olelusvõitluse, tänapäevase loomapidamisega kaasnevate probleemide ning ebameeldivate lahendusmeetodite vahel. Võtame või täna aktuaalsed seakatku juhtumid, kus tuleb hukata kümneid tuhandeid kodusigu ja jahtida üsna valimatult metssigu. Meie tänaste teadmiste valguses on see paratamatus, ka Schweitzer ütleb, et elu võib lõpetada paratamatuse sunnil, ning seda rasket tööd tegevate inimeste suhtes on parim hoiak mõistmine ja vaimse toetuse pakkumine. 

Olen ikka öelnud, et religioonis käivad asjad aeglaselt, kuid veel aeglasema käiguga on loodus. Täna on maailma looduse üldiseks taustaks kliima soojenemine, mille põhjustamist inimeste poolt valdav enamik maailma teadlastest ei kahtle. Piltlikult tähendab kliima soojenemine seda, et Maal on palavik ja palavikku tuleb ravida. 

On palju arutatud Greta Thunbergi (sünd 2003) rollist kliimaküsimuste ühe eestkõnelejana. Kas on õige, et keeruliste kliimaküsimuste sümbolina on esiplaanile tõstetud elukogemuseta haiglane tüdruk? Kas ajaloost võib leida analoogseid juhtumeid? Mida need juhtumid meile õpetavad? Õpetajana pean mõtlema ka võimalikele praktilistele asjadele, näiteks kuidas ma käitun, kui õpilased otsustavad minu reedesest tunnist loobuda ja selle asemel streikima minna? 

Religioossele inimesele teeb üheltpoolt Greta tõsiselt võtmise lihtsamaks tema sarnasus paljude pühakutega. Ta on olnud omapärane laps nagu ka näiteks kui Jeanne d Arc (1412 – 1431). Kui Jeanne võitles Prantsusmaa tervise, siis Greta planeedi tervise eest. Sarnaselt on neil ka vaenlasi, kes nad hea meelega tuleriidale saadaks.

Teisalt, patriarhaalset elukorraldust pooldavatel ja keskealise valge mehe ahistamise üle kaeblevatel inimestel on omajagu raske lapsi tõsiste sõnumitoojatena aktsepteerida. Maailmas mitmekesisust, rõõmu ja avatust otsivatel tüüpidel on seda kergem teha.

Mul ei ole loodut vaevavatele suurtele probleemidele kiireid lahendusi. Üht siiski tunnetan, need on kogu inimkonna probleemid, mida ei saa lahendada ühiskondade vahele müüride ehitusega. Väljendan seda kirjaniku abiga järgmises lõigus jälle piltlikult.

Oscar Wilde (1854 – 1900) on kirjutanud liigutava loo „Isekas hiiglane“. Hiiglasel on imeilus aed, kuid pärast seda kui hiiglane on seal mänginud lapsed välja kihutanud ja aia ümber kõrge müüri ehitanud valitseb aias talv. Ühel päeval avastab hiiglane ootamatult, et aeda on saabunud kevad, mille on endaga kaasa toonud läbi müüriaugu aeda roninud lapsed. Esialgu lapsed põgenevad, kuid üks väike poiss jääb ja jääb ka kevad. Hiiglane kahetseb oma käitumist, lõhub müüri ja ta aed saab lastele mängupaigaks, kus aastaajad normaalselt vahetuvad. Elu lõpul võtab tema aeda kevade toonud laps hiiglase kaasa paradiisiaeda.

Tahaksin tähelepanu juhtida, et ehkki taevast Jeruusalemma kujutatakse Ilmutusraamatus kuldse linnana, on teispoolsuse sümboliks pigem kujunenud ikka paradiisiaed – kuldne linn meenutab kuldset puuri ning puuris ei taha keegi püsida. Pigem ikka paradiisiaed, kus ülearu muru ei pügata ja lehepuhurid on liiga kõva lärmi tõttu keelatud. Aed meenutab, et Kristus on surnud mitte ainult inimeste, vaid kogu Jumala loomingu eest. 

Lõpetaksin looga veel ühest teisest putukast, seekord kiilist, kes ennast ohverdades noore mehe vaimulikule teele juhatas. Legendaarne vaimulik, teoloog ja õpetaja Elmar Salumaa (1908 – 1996) on kirjeldanud, kuidas ta kaalus, õppima minekuks loodusteadusi. Ükskord tiigi ääres lamades sundis nähtu teda ümber otsustama:

„Ja ühel ilusal suvepäeval, kui ma selle tiigi kaldal lamasin ja jälgisin suure põnevusega seda, kuidas suure vesineitsi, kiili vastne ronis mööda üht veetaime veest välja, kuidas ta päikese käes soojenes ja kuivas ja kuidas siis kest hakkas lõhki minema ja kuidas sealt koorus välja imeilus veisneitsi oma säravate tiibade ja särava kerega. Aga see kiil ei saanud veel lendugi tõusta, kui lähemale lendas üks linavästrik ja oli üks naps… ja sellest kiilist jäi järele ainult – kukkusid vette – neli tiiba.“ Salumaa ise nimetas seda elamust tõukeks, mis suunas ta loodusteadustest humanitaaria ja pisut hiljem teoloogia poole.

Toomas Jürgenstein,
bioloog, kes on palju õpitust unustanud

Kaanefoto: Pixabay