Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Haljala koguduse lugu.

Kunagise Tallinnast Rakvereni ulatunud hõimuala jagasid looduslikud takistused kaheks Rebala-nimeliseks muinaskihelkonnaks. Virumaa Rebala jagunes ristiusu tulles omakorda Kadrina ja Haljala kihelkonnaks, kusjuures Haljala lõunaosas sündis 14. sajandi lõpul veel Rakvere kihelkond. 

Lisaks Tarvanpea linnusele ja Tõrma külale oli oluline keskus ka Toolse linnus Rebala ja Mahu piiril. Tihedam asustus oli Varangu veskikantsi ja Kloodi Pahnimäe ümbruses. Kunagise linnamäe olemasolu on arvatud ka Vihulas. 

13. sajandil kuulus Põhja-Eesti Taani kuningale, alates 14. sajandi keskelt Saksa orduriiki. Haljala puukirik püstitati tõenäoliselt 1221. aastal, kivikirikut hakati ehitama 14. sajandil. Esmalt valmis altariruum, 15. sajandi kolmandal veerandil võlvitud pikihoone. Kaunistused kõnelevad Tallinna hilisgootikast, märgata on Pirita kloostri eeskuju. 

Haljala kiriku müürid on paksud ja torn kõrge, Rakvere linnusega silmsides. Kitsaid avasid kiriku seinte alaosas ja üleval tornis on peetud laskeavadeks. Kuna tornis on kamin, võidi seda kasutada nii valvemeeskonna peatuspaiga kui kirikuteenija eluruumina.

Haljala püha Mauritiuse kirik asub Tallinn-Narva sõjatee ääres. Peauks ei ole torni lääne-, vaid lõunaküljel. Küllap vältimaks uste purustamist ühe kahurilasuga ei ehitatud neid samale joonele. 

1558. a. rüüstasid moskoviidid kogu Virumaa ühes kirikutega. Puutumata jäid Kadrina ja Haljala. Kas Haljala käsi lõpuni nii hästi käis, ei või kindlalt öelda. Rahvasuu räägib, et kiriku lõunaküljele müüritud rist on kirikuõpetaja mälestuseks, kes Liivi sõja ajal võtmekimbuga maha löödi, sest ta keeldus sõduritele hõberiistu loovutamast. 

Kui piiskop Jihering 1643. aastal Haljala kogudust visiteeris, jagas ta eestikeelseid aabitsaid. Kirikuõpetaja Martin Zarenius kasutas neid aktiivselt oma töös. Ta oli üks esimesi, kes koolitas talurahva lapsi, ise luges Comeniuse õpperaamatuid. Lisaks osales Zarenius Uue Testamendi tõlketöös. Vene-Rootsi sõja ajal suri ta katku. 

Haljala vanim abikirik Toolses hävis 17. sajandi lõpul. Pihlaspea randa ehitati kabel 1673. aastal. Haljala kogudust teenis sel ajal Joachim Balecke, kes tõlkis eesti keelde Luuka evangeeliumi. 

Põhjasõja ajal suri Haljalas ära kolm kirikuõpetajat: Martin Closius 1703. a. ehk samal aastal kui venelased kirikule tule otsa panid. Piiskop Hellwigi poeg Johann Joachim Hellwig sai kõigest 8 kuud kirikuõpetaja ametis olla, siis suri temagi. Õpetaja Philipp Ludwig Kopf läks hauda katku tagajärjel. Ainult Johannes Arvelius jäi ellu, kuid langes alkoholi küüsi. 

Pole siis ime, et Haljala kirik jäi tükiks ajaks ilma katuseta. Vihm uhtus vuugivahedest mördi välja ja võlvid hakkasid vajuma. Õnneks need ei varisenud nagu Viru-Nigulas või Lüganusel. Paremate aegade saabudes võlvid kindlustati ja püsivad tänaseni, kuid nende sirgeks ajamine olnuks lootusetu ettevõtmine. Seetõttu pole kuskil mujal Eestis nii lopergusi katolikuaegseid võlve. Võlvid esindavad Tallinna gootika kõige hilisemat ja rustikaalsemat varianti. 

Uue katuse sai Haljala kirik 1717. a., tornikiivri 1735. a. Praeguse kantsli valmistas 1730. aastal Johann Valentin Rabe. Kuna tegumoelt paistab kantsel välja vanem, võis olla, et Rabe üksnes kohendas endist kantslit ja valmistas uue kõlaräästa.

Hiljemalt 1711. a. elas Käsmul köster Christian. 1720ndatel ehitas Aaspere mõisnik sinna kabeli. 

Õpetaja Constantin von Geldern oli ortodoksne luterlane, kaks järgmist – Sabler ja Schnabel aga pietistlike vaadetega. Kui Kadrinas levis vennastekoguduse ärkamine, ei jäänud puutumata ka Haljala rahvas. 1746 käis vilgas vennastekoguduse töö Metsiku mõisas. Õpetaja Schnabel rõõmustas usuelu elavnemise üle. Hea tunnistuse andis noor inimene, kes surmahaigusest paranes ning kandis seejärel meeleparanduse vilja. Ärganud jäid usus püsima ja paljud noored ja vanad tundsid ära kristliku armastustöö vajalikkuse. Nad otsisid Jumala tahet oma ellu, käisid hoolega armulaual ja tulid sageli kirikuõpetaja juurde lähemateks kõnelusteks. Keelu ajal oli võimude suhtumine vennastekogudusse pealiskaudne. See tegi inimesed julgemaks. Kes varem pöördus salaja, hakkas avalikult tunnistust andma Jumala Sõna väest. 

1. mail 1761. a. süütas pikne Haljala kiriku torni. Põles katus ja sulasid kellad. Samal sügisel oli uus katus peal. Kellatükkidest valati 1763. a. uus kell. Tornikiiver sai valmis 1767. a. 

1764 tuli Kavastusse kangur Webermann. Jumala Sõna kuulutas ta nii talu- kui mõisarahva hulgas. Kui 1773 ehitati Salgusele uued kangakudumise ruumid, tehti maja maanteepoolsesse otsa kaks avarat tuba palvetundide jaoks. Rahva osavõtt kasvas kuni ruumid jäid kitsaks. 1840ndatel ehitati palvemaja Idaverre. Krundi andis parun von Tiesenhausen. Kodudes, kus leidus vennastekoguduse vaimu, olid inimesed kohusetruud, töökad ja õiglased ning paranes ka majanduslik järg. 

29. juulil 1831. a. tabas pikne jälle kirikut. Ilus sirge torn ja kiriku katus põlesid ära. Uus katus ehitati juba samal aastal, tornikiiver alles 1865. a. 

Pihlaspea kabel oli 1820. aastateks lootusetult lagunenud. Nüüd on seal Vanakabeli nõmm. Uue kivist kabeli lasi Esku külla ehitada Sagadi mõisnik Eduard von Fock. Kabeli kavandas Johann Schelbach, äsja valminud Ilumäe kabeli autor. Kabeli pühitses 28. oktoobril 1845 kindralsuperintendent Christian Rein. Müncheni kunstnik Johan Carl Kochi loodud altarimaalil õnnistab Jeesus lapsi. Pihlaspea surnuaeda ehitasid Metsiku ranna talupidajad 1891. a. väikese torniga kabeli, kus peeti nii palvetunde kui matuseid. Pihlaspea kabel lammutati 1960. aastal. 

Ajahammas ei jätnud puutumata ka Käsmu kabelit. 1863. aastal ehitati sinna uus, praegune kabel, kus 1946. aastal loodi iseseisev kogudus. 

Vainupea puukabel, mainitud esmakordselt 1745, oli samuti lagunenud. 19. sajandi lõpul kujunes Vainupea populaarseks suvituskohaks. Aaspere ja Sauste omanik Eduard von Dellingshausen lasi Rudolf von Engelhardti projekti järgi ehitada Vainupea uue kivist kabeli. Kabel pühitseti 25. juulil 1893. a. Altarimaalil haarab laintesse vajuv Peetrus Jeesuse käest. Nelja registriga orel pärineb vanast kabelist. 1948. a. kabel suleti ja rüüstati. Ära varastati nii altarimaal, lühtrid, orel kui purjeka makett. 1989. a. kabel taastati, kuid kogudusele seda ei antud, vaid seal tegutseb kohalik külaselts. Varastatud maal leiti 2016. a. üles. Restaureerituna asub see Tallinna Jaani kirikus ning Vainupeal on koopia. 

Haljala altari ja võre valmistas 1860. a. orelimeister Normann, kes kaheksa aastat varem oli Haljala kirikule ka oreli ehitanud. Altarimaal, mis kujutab Jeesust palvetamas Ketsemani aias, on kunstnik Huhni valmistatud koopia vene akadeemik Bruni loodud maalist. 

Aastatel 1896 – 1897 ehitati kirikusse uued rõdud ja pingid. Jumalateenistusi peeti remondi ajal Idavere palvemajas. Kui palvemaja viimane majaisa Hindrik Vahtrik 1908. a. suri, lasi mõisnik hoone lammutada. 

Eesti Vabariigi päevil teenis Haljala kogudust õpetaja Martin Nurm. Kõigile üllatuseks läks ka tema, puhastverd eestlane, 1939. aastal koos baltlastega Saksamaale. Nähtavasti tegi ta seda sakslasest abikaasa tõttu. 

Järgmine õpetaja Bernhard Talvar saadeti 1945. aastal Siberisse. Kümme aastat hiljem saabus vangilaagrist Haljala kogudust teenima õpetaja Aldur Parts. Nõukogude aeg oli nii raske, et õpetaja Rinaldo Nurm loobus koguni vaimuliku ametist ja teenis edaspidi elatist lihttöölisena. 

Nurme asemel asus 1973. aastal Haljala kogudust teenima õpetaja Esko Süvari. Juba esimesel aastal peetud noortekontsert tõi talle kaasa meetmed KGB poolt. Tõeline laste- ja noorsootöö algas Haljala koguduses 1990. aastal Haljala Piiblikooli nime all. Selleks tegi õpetaja Süvari koostööd Soome Piiblikooliga. Kümme aastat korraldati mitmesuguseid vaimulikke koolitusi, laagreid, seminare ja koolitati usuõpetajaid. 

Aastal 1997 süttis Haljala kirikus elektriorel, mis läbi rõdu alla pinkidele sadas. Õnneks suuremat kahju kirik ei saanud. Tahmajäljed on võlvidel siiani. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.