“Kurjus võib hävitada kirikuid, kuid ta ei suuda hävitada usku ja lootust.” Nii sõnas Eesti Vabariigi president Alar Karis eile, 15. juulil Põltsamaa kirikus toimunud tänuüritusel.

Just selline võiks olla ka Põltsamaa kiriku enda julgustav sõnum tänasele eestlaste põlvkonnale. 1941. aasta sõjasuvel hävinud pühakoda ehitati seejärel õpetaja Herbert Kuurme (1911-2005) eestvõttel kivi kivi haaval üles. Okupatsiooni kiuste taastatud kiriku kui rahva iseolemise sümboli lugu oli tulnud meenutama ja sellest keeruliste aegade ületamiseks jõudu ning meelekindlust ammutama puupüsti täis saali ja kahe rõdu jagu inimesi. Ilus, mõtlemapanev ja julgustav sündmus oli.  

Põltsamaa kirik on ilmselt ainus ateistliku ühiskonnakorralduse tingimustes rahva poolt varemetest ülesehitatud kirikuhoonega, mis ka nõukogude võimu aastatel oli kasutusel pühakojana. 1952. aastal taaspühitsetud kirik valmis lõplikult 22 aastat pärast hävimist ning pühitseti nõukogude okupatsiooni ja süveneva ateistliku võitluse tingimustes 15. novembril 1969. aastal.

Tänupäeval kõnelesid lisaks Eesti Vabariigi President Alar Karisele Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser, EELK peapiiskop Urmas Vilma, Põltsamaa koguduse õpetaja Markus Haamer ja Põltsamaa Vallavolikogu esimees Reet Alev. Ülendavat muusikat esitasid ansambel „Vox Clamantis” ja Pöltsamaa Muusikakooli Kammerorkester. Sõnavõttudele ja kontserdile järgnesid Põltsamaa muuseumi näituse avamine lossihoovis ja rongkäik Roosisaarele, kus pidu jätkus paduvihma trotsides isamaaliste laulude ühislaulmisega.  

„Tulin siia kahetiste tunnetega,“ tõdes president Alar Karis Põltsamaa kirikus tänupäeval peetud avakõnes. „Mul oleks hea meel, kui ajalugu oleks läinud teisiti, kirik oleks alles jäänud ja sellist päeva poleks üldse vaja. Aga kuna ajalugu muuta ei saa, siis tunnen suurt tänulikkust selle üle, mis Põltsamaal toimus.“ President tõi endise Tartu Ülikooli rektorina välja tähendusrikka tõsiasja, et oma seos ja osa kiriku taastamisel on olnud ka meie rahvusülikoolil – tänu sellele, et Põltsamaa kirik sisustati Tartu Ülikooli kiriku inventariga, säilis ülikooli kiriku sisu. Seeläbi sai Põltsamaal toimunud omalaadne vabadusvõitlus tuge just ülikoolilt, hariduse ja vaba mõtte templilt. Nüüdse presidendina lisas Karis, et tunneb uhkust eesti rahva ühtsuse ja visaduse üle nii neil okupatsiooniaastail kui ka praegu toetades Ukrainat nende vapras võitluses brutaalse agressori Venemaa vastu. Ukraina tulevik paistab presidendile lootusrikas vaatamata praegustele sõjaõudustele: “Olen kindel, et selle sõja lõppedes asuvad sealsed Herbert Kuurmed koos oma rahvaga üles ehitama nende kirikuid ning vaimu- ja kultuurikeskusi täpselt sama visalt kui juhtus möödunud sajandil Põltsamaal.” 

Tartu ülikooli praegune rektor Toomas Asser meenutas sõnavõtus tähendusrikkaid seiku seoses ülikooli ja kirikuga, kus just tänu ühtehoidmisele ja vastastikusele toetusele on kurjuse hävitustööd suudetud takistada. Rektor märkis, et ülikooli kirik on omal ajal pakkunud varju nii Tartu Pauluse kui Maarja kogudusele. 1948. aastal aga, mil nõukogude võim võttis nõuks likvideerida ülikooli koguduse, anti sisustus üle Peetri kirikule. Tänu kiriku kaitsvale tiivale hoiti asju hävimise eest. Samal ajal oli Põltsamaa kogudus oma kiriku taastamisel jõudnud järjega sisustamiseni ja nii toodigi Tartust ära altar, kantsel, pingid, lühtrid ja kirikukellad.  

Toomas Asser kinnitas, et nii, nagu andis Tartu Ülikooli kogudus kunagi peavarju teistele kogudustele, annab ülikool täna tuge sõjas viibiva Ukraina noortele, kes asuvad oma sõjas purustatud maad üles ehitama. Tartu Ülikool on valmis tänavu vastu võtma 250 Ukraina kodakondsusega inimest. “Elu jätkub nagu jätkus Põltsamaal 1947. aasta 13. juulil, kui kiriku varemetele kogunes leeripühal üle tuhande inimese,” kinnitas ülikooli rektor. 

Kuidas Põltsamaa kiriku varemetest ülesehitamine nõukogude võimu ajal üldse võimalikuks sai, pole siiani keegi päris täpselt aru saanud. Kindel on Haameri sõnul siiski see, et ka keerulistel aegadel ei tohi lootust kaotada, sest lahendused on olemas. Kirikuhoone taastanud eelkäija Herbert Kuurme puhul tõi vaimulik esile usukindlust, mida krooniski kiriku taastamise ime. Kuurme enda osa oli kahtlemata vastutustunne, järjekindlus ja visadus selle hiigeltöö tegemisel. Pühakoja taastamise vajalikkust suutis ta visalt eest vedada ja ka kogukonnale sisendada. Nii ei peljanud vaimulik Haameri sõnul meelde tuletada ka näiteks liikmeannetusi, mille tasumisest sõltus pühakoja püsimine siis ja sõltub tänagi. Praegu on vaimuliku sõnul erinevalt toonasest põhjust olla tänulik headele koostöösuhetele kohaliku omavalitsusega. Tervitussõnad ütles Põltsamaa vallavolikogu esimees Reet Alev, kes ka omalt poolt head koostööd kinnitas.

Peapiiskop Urmas Viilma tõi oma kõnes esile tähendusrikka kirjakoha, mille õpetaja assessor Lembit Tedder 1952. aastal toimunud kiriku pühitsemisel jutluse aluseks võttis: apostel Paulus kõneleb selles väikesest Efesose kristlaste kogukonnast rahutuks tegevas maailmas kui hoonest, milles iga inimene moodustab detaili tervikust – templist, mis on eluasemeks Jumala Vaimule.   

Peapiiskop Viilma meenutas toonast Põltsamaa koguduse õpetajat Kuurmet, kellest sai selle templi ülesehitamise eestvõtja: “ Igast ilmakaarest keskpunkti kokku jõudvate teede ristumispunktis, Eestimaa sümboolsete südametuksete paigas, sidus Jumal omavahel kokku Herbert Kuurme, siinse Põltsamaa kihelkonna inimesed – väikesed ja suured – ning selle püha koja saatused. Herbert Kuurme sai päev enne kiriku põlemist 30 aastaseks ning selle kiriku taastamise lõppedes oli ta 52 aastane. Ta oli teeninud kiriku valmimiseks ajaks Põltsamaa kogudust täpselt 30 aastat. Sellest 22 oli kulunud vaimuliku töö kõrvalt kiriku taastamisele. Pärast kiriku valmimist jätkas ta veel ligi 25 aastat siinse hingekarjasena inimhingede eest hoolitsemist.”

Viilma tõi kuulajateni ka Herbert Kuurme meenutuse tema mälestusteraamatust „Pildikesi Põltsamaa ajaloost. Koguduse ja kiriku lugu“: „23. juulil 1941 tulin ka mina linna (Põltsamaale) tagasi. Istusin endise kantsli lähedale kivile, millele toetus varem üks koorisid kandev sammas ja pisarad kukkusid põrandat katvale tuhale. Mõtlesin, et kui oleks hävinud kirikla, minu korter ja kõik mu asjad, oleks olnud see väike kaotus. Aga kirik! Kuhu läheb nüüd kogudus sõna ja sakramente vastu võtma. Hiljem on minult palju kordi küsitud, millal tuli mõte hakata kirikut üles ehitama. See mõte helises minus juba tookord – kiriku varemetes kivil istudes.“  

“Kirikut taastama asudes ei teadnud noor vaimulik veel ise, et ta asub varemetest üles ehitama siinsete ja ka palju kaugemal elavate inimeste elu – nende hinge, nende olevikku ja tulevikku, nende usku ja lootust,” sõnas peapiiskop ja vahendas taas õpetaja Herbert Kuurme lausutut: „Aastasadu on aga riik ja kirik käsikäes käinud. Kiriku ülesandeks on olnud inimeste vaimne kasvatamine. Meil aga kirik puudus. Et see tuli üles ehitada, oli kõigile selge.“ Kui vaimulikult üks inimene küsis, miks ta näeb nii palju vaeva ja kulutab palju raha kiriku ehitamisele, vastas ta: „Sellepärast, et sinul oleks koht, kuhu kord oma murega tulla. Vaja on rohkem annetusi ja palju palveid, et töö saaks lõpule viidud. Aita kaasa!“

Peapiiskop meenutas õpetaja Kuurme sõnumit, mis küll lausutuna oma aja kontekstis sobib sõnumina tänasessegi päeva: „Pühapäeval 7. septembril (1941) pidasime surnuaial jumalateenistuse. Rahvast tuli kokku mitu tuhat. /…/ Ilm oli soodus ja rahvas rõõmsameelne. Nad tundsid endid vabana. Sel korral mälestasime sõja läbi surma saanud koguduse liikmeid. Neid oli kokku 76. Manitsesin suurt rahvahulka mitte üksteise peale kaebama. Ütlesin, et oleme väike rahvas, sirutagem üksteisele käed ja andestagem, kui arusaamad pole alati ühesugused. Ainult nii elades on meil tulevikku.“  

Kristliku ligimesearmastuse, ühte hoidmise ja hoolimise sõnum kõlab kõige selgemalt hetkedel, mil kogu ümbritseva atmosfääri on mürgitanud kaos ja müra, meenutas Urmas Viilma. “Armastuse sõnum loob kaosesse korra, toob pimedusse valguse, ravib hingehaavad ja sõlmib kokku purunenud maailma. Nõnda sünnibki ime! See on Jumala ime, mille kaasautorid võime olla meie kõik. Igaüks meist võib korda saata imesid, kui hoiame ühte, lepime ära, sõlmime ja hoiame rahu. See rahuime sünnib siis kodudes, kus on olnud riiud, kogukondades, kus on olnud pahandused, ühiskondades, kui on olnud rahutused. Armastus suudab taastada kõik varemeteks pudenenud hooned, puruneda ähvardavad perekonnad, lagunema kippuvad valitsused. Ühestki armastusekäsule põhinevast riigist ega valitsejast ei saa kunagi agressorit.” Kirikupea soovis kõigile rahu, armastust ja ühtehoidmist. 

Peapiiskop Urmas Viilma ja tema abikaasa Egle Viilma jaoks oli eilne tänupäev oluline ka isiklikumas plaanis – just 15. juulil oli nende abielu 25. aastapäev. Õnnistussõnad selle õnnelikult ja üksmeeles kulgenud teekonna jätkumiseks ütles keset rahvamelu EELK vanim tegevvaimulik, õnnelik pereisa Eenok Haamer.

Põltsamaa kirikus toimunud tänupäeva idee autorid on kõigile tuntud omaaegne vabadusvõitleja Lagle Parek ja kirjanik Viivi Luik, kes mullu asusid Pirita kloostri palverännuteekonna tarbeks uurima Põltsamaa kiriku ajalugu. Algne idee oli kirjutada kiriku taastamisest väike jutuke, kuid süvenedes omaaegse koguduseõpetaja Herbert Kuurme töösse, tekkis neil kahel mõttevahetuste käigus üha selgem tunne, et vaimuliku suur usk ja ühtehoidmise vaim võiks tiivustada tänastki põlvkonda. Tänuürituse pealkiri “Me hoiame nõnda ühte…“ on viide Paul-Eerik Rummo luuleridadele, mis on kantud samasugusest ideest: hoida seda, mis püha ja kallis ning ühtse ja lootusrikkana trotsida hirmutavat kurjust. 

Lagle Parek oli palunud Viivi Luigel Põltsamaa kiriku kohta lihtsalt üht tutvustavat teksti. “Hakkasin kiriku taastamise kohta lugema ning see hämmastas ja jahmatas mind. Ütlesin Laglele, et Põltsamaa kirik on nagu vabadussammas. See vääriks laiemat tähelepanu, et inimesed üldse teaksid, mis Eestis tehtud on. See annaks rasketel aegadel jõudu,” meenutas Viivi Luik hiljem intervjuus ajalehele Sakala. 

„Minu elus on küll olnud nii, et kui midagi sellist juba pähe tuleb, siis see ka teostub,“ kommenteeris Lagle Parek Maalehele, kuidas tal tänupäeva idee sündis. Pareki sõnul läks ta 1987. aastal vanglast vabanedes tööle kolhoosi, et olla võimalikult palju värske õhu käes ja just seal sündiski mõte, mis viis ajaloolise Hirvepargi kogunemiseni.

Sarnast mõttekäiku arendas praeguse sõjaolukorraga seonduvalt ka mälestuspäeva kaaskorraldaja Viivi Luik ajalehele Sakala antud intervjuus: “Kui inimene on endale elus põhiasjad selgeks mõtelnud, siis on tal kergem sedasorti olukordades toime tulla. Sõdu on ju palju olnud. Sõdu on olnud alati. On olnud piinamisi, vangilaagreid, koonduslaagreid. Kõike on juba olnud. Üks inimene ei või mitte kunagi teada, mis temaga elu jooksul juhtub ja mis olukorda ta satub. Selles mõttes peaks olema kõigepealt selge see, et tal ei ole midagi kaotada, kui ta jääb endale kindlaks. Kõigepealt peaks endale selgeks tegema, kas tal on üldse midagi, millele võib kindlaks jääda. On ta üldse selle üle mõtelnud?”

Vaata lisaks:

• Peapiiskop Urmas Viilma kõne tänupäeval Põltsamaal 15. juulil 2022
• Margus Haav “Viivi Luik: mõnikord on konservatiivsus suureks kasuks“, sakala.postimees.ee 14.07.2022
• Bianca Mikovitś “Alar Karis Põltsamaal: kurjus võib hävitada kirikuid, aga ei suuda hävitada usku ja lootust”, maaleht 16.07.2022