Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Iisaku koguduse lugu.

Muinasajal kuulus Peipsi põhjakalda soode ja metsade rikas hõredalt asustatud ala valdavalt Alutaguse kihelkonda. 11. ja 12. sajandil saabus siia vadjalasi, alates 13. sajandist ka venelasi. Kiriklikult kuulus Iisaku Jõhvi kihelkonda. August Wilhelm Hupeli sõnul ei taibanud siinsed talupojad oma elulaadi tõttu maailma asjadest kuigi palju. Läbi paksu metsa oli Jõhvi kirikuõpetajal siia tülikas ja pikk maa tulla. Parem, kui siin keegi kohapeal rahvast hariks ja Jumala Sõnaga teeniks. 

1650. aastal pandi Iisakul ametisse õpetaja Clemens Goldberg, kes seni Pühajõe kogudust teenis. Järgmised õpetajad Matthias Koriander ja Abraham Hivenius teenisid korraga nii Pühajõe kui Iisaku kogudusi, mis tähendas, et nad olid otsekui rändjutlustajad Jõhvi kihelkonna äärealadel. Pärast Põhjasõda polnud enam sedagi. 

Veel 18. sajandi keskel oli Iisakus lühikest aega oma kirikuõpetaja. Nimelt tuli 1738. a. siia pietistlik vaimulik Johan Georg Borge, kes juba kolme aasta pärast läks Simunasse ja seal üle neljakümne aasta ustavalt oma tööd tegi. 1741. a. ordineeriti Iisaku koguduse õpetajaks Otto Reinhold Holtz, kuid tingimusega, et ta ei tohi sellelt kohalt niipea lahkuda. Ometi läks ta juba kolme aasta pärast Paidesse, seejärel Keila kogudusse. Seega pühendus ta rahva patu-unest äratamisele mujal, mitte Iisaku koguduses. 

Kuna Iisaku kirikuõpetajad vähese palgaga ära ei suutnud elada, sai Iisakust 1744. aastal taas Jõhvi abikogudus ja Jõhvi kirikuõpetaja käis siin iga kolme nädala tagant. Ülejäänud pühapäevadel pidas jumalateenistuse kohalik köster, kes ristis ka lapsed ja mattis surnud. 

Iisaku rahva kohta öeldi, et nad on küll meie usku, aga käivad vene moodi riides, kannavad ristikesi kaelas ja löövad venelaste moodi risti ette, ja kui vene kirikusse juhtuvad, siis panevad ka küünlaid pühapiltide ette ja kummardavad seal. Et nad nõnda kahe usu vahel elasid, siis kutsuti neid poluvernikuteks ehk pooleusu rahvaks. 

Iisaku kirikuelu muutus stabiilsemaks, kui 1770. aasta paiku asus köstri kohale Andreas Masing. 1809. a. sai köstriks tema poeg Jakob Masing ja seejärel pojapoeg Paul Eduard Masing. Andrease järeltulijatest said köstrid ka Pühajõel ja Jõhvis. 

Iisaku vennastekoguduse palvemaja ehitati 1810. aastal. Eestseisjaks oli siin köster Jakob Masing. 1846. aastal palusid Iisaku vennastekoguduse ettelugejad, et pärast üldpalvetundi lubataks pidada ka järel- ehk osadustundi. Konsistoorium oli selle ära keelanud, aga ettelugejad kinnitasid, et osavõtt järeltunnist on kõigile avatud, välja arvatud joodikutele ja pilkajatele. 

Oma kihelkonna moodustmisest põhiliselt räägiti, sest tegudni jõudmine näis käivat üle jõu. Esimene oluline algatus sündis 1845. aastal, kui vana ja väikese puukiriku asemel alustati uue ja suurema pühakoja ehitust. Iisaku kivikirik pühitseti 18. augustil 1846. 

Järgmisel aastal palus Iisaku mõisnik Georg von Brevern Eestimaa Rüütelkonnalt abi pastoraadi ehitamiseks. Rüütelkond lubaski 3000 rubla, kuid tingimusel, et enne lahendatakse kirikuõpetaja palga küsimus. Pärast paljusid nõupidamisi lepiti 7. oktoobril 1864 kokku uue kihelkonna piirid ja vaimuliku töötasu. Tudulinna kabel koos Tudulinna, Oonurme, Rannapungerja, Lemmaku ja Kauksi külaga, mis seni Viru-Jaagupi kihelkonda kuulusid, arvati nüüd uue Iisaku kihelkonna osaks. 

1855. a. ostis kogudus Iisaku mõisalt 70 ha maad ja 1866. a. algas siin pastoraadi ehitus. Aasta hiljem tuli Iisaku koguduse õpetajaks Rudolph von Hippius. 

Esimene töö, mille Hippius ära tegi, oli kihelkonnakooli asutamine. Koolmeistriks kutsus ta 1868. aastal Robert Hanseni, kes 43 aastat siin ametit pidas. Hansen asutas Iisaku segakoori, pasunakoori ning muusika- ja kirjandusseltsi. Tema muusikaharrastus innustas kogu kihelkonda. Pea igasse tallu muretseti viiul, pasun, klaver või koduorel. Hanseni koorid laulsid mitmel üldlaulupeol ja pälvisid auhindu. Aastal 1882 kirjutas Hansen viisi Lydia Koidula sõnadele „Ema süda“. Samal aastal saabus välismaalt Iisaku kirikule raamiga altarimaal, millel on kujutatud Kristuse ülestõusmist, põlvitavat inglit ja maha langenud sõdureid. 

Pastor Hippiuse abikaasa osutas arsti ja apteekri puudumisel Iisakus meditsiiniabi. Kui õpetaja Hippius suri, sai uueks kirikuõpetajaks Albert Intelmann, kes samuti kuni surmani Iisaku kogudust teenis. 

Laupäeval, 6. veebruaril 1893 põles Iisaku kirik maha. Arvati, et tuli sai alguse korstnast, kuigi põlengupäeval kiriku ahju polnud köetud, küll aga päev varem. Oli, kuidas oli – kustutamiseks oli tuld liiga palju. Armas kirikukell, mis 222 aastat oli kogudust Jumala kotta kutsunud, nii rõõmu kui leina ajal helisenud, sulas tornis ära. Läbi häda õnnestus päästa altarimaal ja tekstiilid, kroonlühtrid ja oreliviled. Viimastest oli küll vähe kasu, sest suure kiirustamisega rikuti need ära. Kurb uudis jõudis paljudeni alles pühapäeva hommikul, kui inimesed kirikusse tulid ja tahmunud müüride ümber ohkasid: kes teab, millal me jälle oma kiriku saame, sest kogudus on väike ja rahalist jõudu seda vähem. 

Abikäsi ulatati lähedalt ja kaugelt. Annetusi tuli Iisaku kiriku heaks nii palju, et 23. juulil võidi ehitusega alata ning 24. aprillil 1894. a. uus kirik sisse pühitseda. Pühtitsa kloostrilt saadi kingituseks väike kirikukell. Kiriku pühitses Eestimaa kindralsuperinendent Leopold Hörschelmann, kaasa teenisid kirikuõpetajad Vaivarast, Koerust, Viru-Nigulast ja Jõhvist, laulis koor ja mängis orkester. Rahvast, nagu arva võib, oli kokku tulnud rohkesti. 

Orel osteti aasta hiljem Saksamaalt Karlsruhe lähedalt, kus Heinrich Voit oma poegadega selle ehitas. Pill on hästi viimistletud ja tänaseni algsel kujul heas korras. 

Iisaku vennastekoguduses oli 1886. aastal ametis 12 lugejat. Väike vennastekogudus tarvitas ustavalt oma vana palvemaja ka 20. sajandil. 

10. veebruaril 1924 seati Iisaku koguduse õpetaja ametisse Volemar Kuljus. Juba üliõpilaspõlves oli ta kokku puutunud usutõdede vabameelse tõlgendusega ja pastorina hakkas seda jutlustes kasutama. See ärritas konsistooriumi, kes ta 1925. aastal ajutiselt ametist tagandas. Kuna noor õpetaja oli populaarne, otsustas Iisaku koguduse täiskogu registreerida koguduse iseseisvana. Kuigi Konsistoorium kaebas otsuse kohtusse, kinnitas siseministeerium EELKst sõltumatu Iisaku koguduse põhikirja. Alles 16. septembril 1934, kui piiskop Rahamägi ametisse astus, võeti Iisaku taas EELK koguduseks. 

1937. aastal võeti kirikus ette põhjalik remont: lagi värviti valgeks, lõunapoolne rõdu, mis valgust varjas, tehti lühemaks, põhjapoolsega ühepikkuseks, kirikust eemaldati venepärane kassikuld. Kuna piiskopil polnud 8. augustil võimalik Iisakusse tulla, pühitses remondijärgse kiriku Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeister, kes oli ühtlasi õpetaja Kuljuse mõttekaaslane ja eeskuju. 

Pärast seda, kui Tallmeister 1944. aasta sügisel Rootsi põgenes, kolis õpetaja Kuljus Tallinna, et jätkata oma õpetaja poolelijäänud tööd. Samal ajal jätkas Kuljus Iisaku koguduse teenimist. 

1950. aastal Kuljus arreteeriti. Viie aasta pärast vabanes ta Siberi vangilaagrist ja kaks aastat hiljem asus taas Iisaku kogudust teenima. Kuljuse äraolekul teenisid Iisaku kogudust noored vaimulikud Elmar Promen ja Kuno Pajula. 

Vangistusest vabanes ka Kuljuse õde Melanie, kes oli abielus olnud nii piiskop Jakob Kuke kui piiskop Hugo Bernhard Rahamäega. Kui 1957. aastal võeti Iisaku kirikus ette põhjalik remont, maalis Melanie kantsli külgedele pildid Kristuse kannatusteelt. 

Kuljus jäi Iisakusse surmani. Seejärel hooldasid kogudust Jõhvi ja Narva õpetajad kuni Iisaku taas oma hingekarjase leidis. Avo Kiir alustas Iisaku teenimist praktikandina, 1988. a. ordineeriti ta Iisaku koguduse õpetajaks. 1991. a. tagastati kogudusele köstrimaja, kus remondi järel leidsid koha koguduse kantselei, pühapäevakooli tuba, nõupidamiste saal ja talvekabel. Aastal 1993 sai kirik uue katuse. Kogudus on oma pühakoja hoidnud puhta ning kaunina. Künka peal kõrgub kirik üle alviku otsekui kutsudes: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.