„On suur erinevus, kas me mõistame lõppu kui hääbumist ja lakkamist või kui sihti ja eesmärgini jõudmist,“ kirjutab hingehoidja, Risti koguduse õpetaja Annika Laats ajakirjas Eesti Naine.

Siit ilmast lahkumist on ristirahvas läbi aegade mõistnud siit elust minekut kui kojujõudmist: „Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.“ (Hb 13:14). Vaimulik tõdeb aga, et nüüdseks elab ka suurem osa ristirahvast kultuuriruumis, kus surelikkusega leppimine valmistab raskusi. „Lapse või noore inimese surm on alati ränk olnud, ent meie oleme hakanud vanadustki vaatlema mitte kui loomulikku elu kulgu, vaid kui tõrjumist vajavat haigust,“ nendib ta.

Surma kujutatakse haledana, kuid Annika Laats leiab: „Võib-olla pole hale mitte vananemine, vaid meie ühiskond, meie väärtushinnangud ja prioriteedid ning sellest tulenevalt ka meie suhtumine vananemisse ja surma.“ Laatsi jaoks tundub veider, et väldime rääkimist ainsast kindlast asjast, mis meile kõigile osaks saab ning ta leiab: „Astuksime üksteisele suure sammu lähemale, kui julgeksime rääkida üksteisega surmast.“

Ars moriendi ehk suremise kunsti õppimine on vajalik, sest see annab ristiinimestele mõtteainet ja juhtnööre, et nad mõistaks olla surijate kõrval ja neid toetada, aga et nad mõistaks ka oma elu rööpaid seada. „On võimalik õppida püsima surija kõrval, et tal oleks rahulik minna ning rahu oleks ka jääjail,“ ütleb ta. Ent seegi pole veel kõik: Leinaga surma ja leinaga halvasti ringi käia, jätab see sügavad armid. Varjatud, ent seda sügavamad armid jätab ka püüd teemat ignoreerida, seda kenamaks võõbates leinast üle hüpata, seda vahele jätta.“

Annika Laats tunneb heameelt, et viimase kümmekonna aasta jooksul oleme surijat hakanud pisut rohkem märkama. Kristlik lähenemine surmasse ja surijasse on siin end õigustanud, kui ei piirduta vaid ümbernimetamisega. Laats on siinkohal kriitiline: „Tohutu töö tegi selles vallas ära EELK Diakooniahaigla oma Eesti esimese hospiitsosakonnaga. Vähehaaval on hospiitsinimelisi paiku hakanud tekkima ka teistes haiglates. Tasub aga tähele panna, et tavaosakonna koridori lõpus oleva kahe palati ümbernimetamine surijate palatist hospiitsiks võib olla selle sõna tühipaljas lahjendamine, et mitte öelda kuritarvitamine.“
Vaimulik peatub ka eutanaasia teemal. Tema tähelepanekut mööda pole aga needki, kes seda võimalust ühe lootustandva tugipunktina silmapiiril hoidnud, tundnud selle järele vajadust. „Igakülgse hoolitsuse ja palliatiivse ravi toel on lõpu lähenemise teekond enamasti rahulik, mõnikord isegi ilus.“ Kas meie Eestis peaks rääkima eutanaasiast? Laats leiab, et nii pole mõtet küsida, sest mõeldakse ja räägitakse sellest nagunii. Laats jagab aga TÜ meditsiinieetika õppejõu Aime Keisi seisukohta, kes praeguse olukorra on tema sõnul üsna klaarilt sõnastanud: “Eesti ühiskonnas tuleb enne eutanaasia seadustamise debatti lahendada väärika vananemise ja raskeid haigusi põdevate patsientide väärika toetava ravi teemad. Kodaniku õigus oma elu lõpu üle otsustada jääb ootama, kuniks ühiskond lahendab palliatiivraviga ja eakate hoolekandega seotud küsimused.“

Vaimulik taunib vanainimestesse suhtumist, mis võtab arvesse vaid füüsilist hääbumist ja „lapseks muutumist“ ning leiab, et lugupidamatu lähenemine pole ei aus ega väärikas. Ta meenutab: „Mäletan esimest kohtumist diakooniahaigla hospiitsis. Olin külla läinud kunagisele laevakaptenile, kes vajas elulõpu toetavat ravi. Haiglavoodi, pidžaama ja dreenid… Kui ta rääkida püüdis, tuli kurgust ainult kähin. Õigupoolest polnud jäänud suurt midagi, mida ta ise teha oleks saanud. Aga linade vahel lebas ju seesama meredel seilanud ning rahvahulki juhtinud, kardetud ja austatud kapten. Olgu kapten või mittekapten, respekti osutamine ei maksa midagi. Inimesele võib see olla hindamatuks kingituseks.“
On ka suur erinevus, kas olla elu lõpusirgel tänuliku meele või kibeda meelega, ehkki füüsilisi kannatusi ei pruugi see leevendada. Jääjatena saame aga igas olukorras teha seda, mis meist sõltub: püsida kõrval.
Annika Laats soovitab lugeda Rootsi kirjaniku Stig Claessoni vananemisest kõnelevat raamatut „Sina maga, mina pesen nõud“, kus küsitakse: kuidas näeb välja tuba, kus me kunagi kohtume? Kuidas näeb välja taevas, kus me kunagi kohtume?

„Lõpule läheneme me kõik, iga päev,“ tõdeb vaimulik ja m. Taevaseid kohtumisi oodates võime aga meile kingitud aega kalliks pidada ning toimetada Claessoni põhimõtte kohaselt, hoides umbe kasvamast seda, mida me suudame umbe kasvamast hoida.

Loe lisa:

• Annika Laats: lõpu lähenemise ilu. Kas on võimalik õppida suremist? , eestinaine.delfi.ee 15.11.22