„Perekonnaseaduse muutmise arutelu ajal öeldi, et mis asja on riigist lahutatud kirikul lepingu ja seadusega, mida riigivõim lubab või ei luba,“ meenutab ajalehes Eesti Kirik kolumnist Vootele Hansen hiljutist debatti ja tuletab meelde. „Just sellepärast, et Eestis ei ole riigikirikut, saab kirik (mis ilmalikust vaatepunktist esindab ristitud inimesi nende konfessiooni kaudu, ristiinimesele üht üleilmset ja apostlikku kirikut kindlas kohas ja ajal) seadusloomes sõna sekka öelda. Vabas ühiskonnas on kõigil kodanikel ja neid esindavatel organisatsioonidel see õigus.“ Autor toob võrdluse, et kahjuks on Inglise ja Skandinaaviamaade kirikud sellest vabadusest ilma, sest on endiselt riigiga seotud. „Neis sekkub valitsus kuninga nimel piiskoppide määramisse, koguduste nõukogude valimistel on parteide nimekirjad jne.“

Perekonnaseaduse muudatuste taga, mis seadusandja poolt vastu võeti, on arusaam, et „loomulikku“ võib sisustada subjektiivselt, inimühiskonda võib vaadelda iseseisvana, lahus üldisest maailmakorrast. Sellel „sofistlikul tembutusel“ võivad aga olla kaugeleulatuvad tagajärjed, osutab Hansen. Alates sellest, et tekib rida küsimusi: kas uutmoodi mõtestatud perekonnas tuleb end taandada „teiseks vanemaks“? Kas karjääri nimel tuleb osaleda tööandja poolt soovitatud paraadil? Ja lõpuks: kas selles olukorras on võimalik alles hoida oma riiki? Artikli autoril endal seda kindlust ei ole: „Ma kardan, et rahvad, kus valitsema saavad inimeste isekad taotlused ja lapsed muudetakse vahendiks (samast soost põlvnevate vanemate lapsed saavad suureks, õpivad bioloogias sugulist paljunemist ja mitmeid hakkab huvitama, kes on nende isa, kuid seadus keelab selle), jäävad tavaliselt mõne põlve jooksul oma maast ilma, sest selle pärivad rahvad, kelle elutunnetus vastab loomulikkusele. Ja neid ei huvita siinsed õiguslikud veidrused.“

Vootele Hansen küsib: „Tea, kas tulevikus on meie kirik jällegi siseemigrantide varjupaik?“

Loe lisa:

Vootele Hansen “Siseemigratsioon”, Eesti Kirik 02.08.2023

2