Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Haapsalu koguduse lugu.

Pärast seda, kui leedukad 2. veebruaril 1263. a. Vana-Pärnu koos toomkirikuga maa pealt minema pühkisid, pidi Saare-Lääne piiskop jälle uut kodu otsima ja turvalisusele mõtlema. Haapsalu sobis laevateede suhtes. Tõenäoliselt oli see osa Ridala kihelkonna rannikust seni asustamata. 

Hiljemalt 1279. aastal, kui Haapsalule anti linnaõigused, olid olemas nii toomkirik kui linnus selle kõrval. Ühelööviline, tornita pühakoda sai eeskujuks piiskopkonna teiste kirikute ehitamisel. Koos kirikuga ehitati selle külge põhjapoolne käärkamber. 409-ruutmeetrise saaliga on Haapsalu toomkirik üks suuremaid ühelöövilisi pühakodasid Põhja- ja Baltimaades. Seinapiilarite kapiteelid on kaunistatud romaani stiilis taimornamentidega. Sama käekiri leidub nii Riia toomkiriku põhjaportaalil kui Valjala ristimiskivil. Tõenäoliselt ongi need sama meistri valmistatud. 

Saare-Lääne piiskopkonda kuulus muuhulgas suurem osa Saaremaast. 13. sajandi lõpul alustas piiskop ka sinna linnuse rajamist. Alates 14. sajandist eelistas suur osa piiskoppe just Kuressaare linnust oma alalise elupaigana, peakirik jäi aga Haapsallu. 1280. a. alustas tegevust Haapsalu toomkool. Aastal 1351 peatus Haapsalu linnuses Rootsi kuningas Magnus Eriksson Smek. 15. sajandi lõpul ehitati toomkiriku lõunaküljele ümara põhiplaaniga ristimiskabel ja uus käärkamebr. Linnust ehitati üha suuremaks ja tugevamaks kuni 16. sajandi alguseni. 

On oletatud, et piiskop Johannes IV Kievel lasi 1517. aastal trükkida katekismuse, esimese eestikeelse trükise, mis kahjuks ei ole säilinud. Kuigi Kievel oli katoliiklane, andis ta 1524. aastal loa asutada Haapsalus luterlik kogudus. Luterlased kohandasid kirikuks endise aidahoone, praeguse Jaani kiriku, mille altar asub mitte ida-, vaid lõunapoolses otsas. Kievel suri 1527. aastal ja maeti toomkiriku altari lähedale. 

Liivi sõda oli Haapsalu jaoks ränk. 1560. a. saabus siia Saare-Lääne viimane piiskop, hertsog Magnus, kes peagi venelaste eest Saaremaale pages. Toomkiriku varad õnnestus pastor Johann Teufelil samuti Saaremaale saata. Septembris 1560 põletasid venelased Haapsalu linna maha, alles jäi ainult kolm maja. Kolm aastat hiljem vallutasid Haapsalu rootslased, 1575. a. loovutasid nad linna Taani kuningale. Järgmisel aastal võtsid siin koha sisse venelased. 9. augustil 1581. a. vallustasid Haapsalu rootslased. Enne alistumist tapsid venelased linnusesse varjunud 70 talupoega. Sõdades hävis linnamüür ja osaliselt ka linnus. 

1625. a. müüs Rootsi kuningas Haapsalu  linnuse, linna ja lääni Jacob De la Gardiele. Kolm aastat hiljem moodustas ta Haapsalu krahvkonna, mis ühendas kõiki De la Gardie valdusi Eestis. 1630. a. kinkis bürgermeister Johannes Balhorn linnakirikule uue altari, mille valmistas kohalik kiviraidur Joachim Winter. Sel ajal ehitati linnakirikule ka torn. 1634. a. valmistas sama kiviraidur toomkirikule dolomiidist ristimiskivi. De la Gardie asus linnust kindlustama ja tegi ümberehitusi. Toomkiriku edelanurk toestati massiivse tugipiilariga.

23. märtsil 1688. a. puhkes linnuses tulekahju, muuhulgas hävis vana kellatorn kiriku kagunurga lähedal. Kirik sai uue katuse ja samal suvel valatud kellad tõsteti linnuse Vahitorni.

Põhjasõja ajal saabus Haapsallu kui rahulikumasse paika põgenikke, nende seas puunikerdaja Diedrich Walther. 1707. a. valmistas Walther linnakirikule rikkalikult kaunistatud kantsli. 

Isegi katkuajal vaatamata suurele suremusele ja üldisele viletsusele oli Haapsalu rahval võrreldes teiste linnadega kergem põli. 1715. a. külastas Haapsalut Peeter I, kelle käsul muudeti vallkindlustused kasutamiskõlbmatuks ja Haapsalu kaotas sõjalise tähtsuse. 

18. märtsil 1726 lõhkus torm toomkiriku katuse. Väike ja vaene kogudus loobus toomkiriku taastamisest ja kogutud materjal kasutati 1739. aastal ära koolimaja ehitamiseks. Toomkirik jäi laguneva linnuse kõrvale tühjalt seisma. Kirikuõpetajad Jahn ja Volckmar olid pietistlike vaadetega. Volckmari ajal käis Haapsalus koos seltskond aadlikke, kes koos kirikuõpetajaga palvetunde pidasid.  

Kuni aastani 1773 ümbritses linnakirikut ehk Jaani kirikut surnuaed, seejärel nõudis riigivõim kirikutesse ja linnadesse matmise lõpetamist. Uuemõisa omanik, proua Barbara von Richter kinkis maatüki väljapoole tollaegset linna postimaanteede ristumiskohale. Samas kohas asub praegugi Haapsalu keskne ristmik. Surnuaed pühitseti 6. augustil 1773. Sama aasta kevadel oli Haapsalu kogudust tulnud teenima rootslane Jonas Carlblom, kelle kahest pojast, kolmest väimehest ja neljast pojapojast said samuti vaimulikud, lisaks mitmetest teistest järeltulijatest ja hõimlastest. 1789. a. laoti Jaani kiriku seinad meetri jagu kõrgemaks, valmistati uued uksed, aknad ja tõsteti põrandat. 

1819. a. tuli Herrnhuti diakon Johann Gottlieb Werner Ungru mõisast Haapsallu ja üheksa aastat hiljem rajas tema poeg Carl Heinrich Werner Haapsalu esimese vennastekoguduse palvemaja. Ka varem on mitmes majas iganädalasi palvetunde peetud, kuid sagedamini Ridala vendadega ühinetud. 

Kreisiarst Karl von Hunnius asutas 1825. a. Haapsalu esimese mudaravila. Sellega algas Haapsalu kujunemine kuurortlinnaks. Tähelepanu pöörati heakorrale ja Hunnius alustas lossipargi rajamist. Korduvalt on Haapsalut külastanud keisrid Aleksander II ja Aleksander III oma peredega, enne troonile tõusmist ka Nikolai I. 

1853. a. lammutati Jaani kiriku vana torn ja 24. augustil 1858 avati pidulikult uus massiivsete paekivist seintega ja kõrge gootipärase telkkiivriga torn. Vana puumaja asemele, kus vennaste palvetunde peeti, ehitati 1874. a. uus palvemaja. Pastor Leopold Rödderi energilisel algatusel alustati 1886. a. toomkiriku taastamistöid. 15. oktoobril 1889 pühitseti väärikas hoone taas jumalateenistuste pidamise paigaks. Uued gootipärased aknaraamid panid aluse legendile Valgest Daamist, kelle helenduv siluett ilmub augusti kuuvalgetel öödel ristimiskabeli seinale. 1878. a. ehitati Jaani kirikusse ahjud. Hiljem kujunes tava pidada suvel jumalateenistusi toomkirikus ja talvel Jaani kirikus. 

Õigeusu kirik ehitati Haapsallu sõjaväelaste jaoks juba 1756. aastal, õigeusu kogudus asutati siin 1836. Haapsalu Baptistikoguduse alguseks võib lugeda ristimist Ungru jões 24. veebruaril 1884. a. Vennastekoguduse palvemajas peeti 1909. aastal konverentsi, kuhu tuldi kokku lähedalt ja kaugel. Mõistagi ei mahtunud kõik osavõtjad palvemajja ära. Hoogsalt tegutses Haapsalu vennastekogudus kuni teise maailmasõjani, mil riigivõim liikumise keelustas.

1902. a. valmis Keila-Haapsalu raudteelõik, mis tõi Haapsallu suvitama palju Peterburi elanikke, tuntuim neist helilooja Pjotr Tšaikovski. 

Praeguse oreli valmistasid Haapsalu Jaani kirikule Tallinna meistrid Alfred ja Otto Gutdorf 1933. aastal. Jaani kirikus peeti jumalateenistusi läbi nõukogude aja, sest toomkiriku võttis kommunistlik valitsus 1940. aastal koguduselt ära ning andis selle muuseumile. 

Kui 1975. aastal asus Haapsalu kogudust teenima Tiit Salumäe, oli üheks tema esimeseks ülesandeks laguneva Jaani kiriku päästmine. Varisemisohtlik laekonstruktsioon asendati 1977. aastal raudbetoonlaega. Ehitati uus katusekonstruktsioon ja uuendati kiriku sise- ja välisviimistlus. Piiskopilinnuse juures algasid ulatuslikud ehitustööd 1980ndatel aastatel. Toomkirik kavatseti võtta kasutusele kontsertsaalina, kuid muutunud oludes sai sellest siiski pühakoda. Esimene jumalateenistus peeti taastatud toomkirikus 1990. aasta jõululaupäeval. Taastati ka 13. sajandist pärit käärkamber. 

Täna on Haapsalu koguduse jumalateenistused reeglina toomkirikus. 2008. a. tõsteti linnuse Vahitorni kaks uut tornikella, mis haapsallasi palvele kutsuvad. 2015. a. pühitseti Tiit Salumäe piiskopiks. 21. sajandil on Jaani kirikut põhjalikult remonditud: põrand kaeti paepaatidega, välisseinetel vahetati krohv ning uuendati tornikiiver. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• Koguduse koduleht haapsalu.eelk.ee