Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kaarma koguduse lugu.

Kaarma maalinna ja Kärla Lihulinna ümber koondus muinasajal Kaarma kihelkond. Pärast Valjala alistumist 1227. a. tõusis Kaarma tähtsus Saaremaa keskusena. Kohalikud ülikud võtsid vastu ristiusu, säilitasid oma maavaldused ja foogt tohtis ainult ühe korra aastas käia Saaremaal maksu kogumas. Sadam asus kihelkonna lõunaserval Kuressaare lahes. 

Tuhakiht Kaarma kiriku all viitab varasemale hoonele samal kohal. Kivikiriku ehitust alustati käärkambrist. Samal ajal või isegi varem valmis pastoraat. Kirik ehitati kahes etapis ja ilma tornita 1250. aastatel. See on üks Lääne-Eesti suuremaid pühakodasid. Kiriku ehitusajast pärinevad peaaltar ja ristimiskivi, kaks kõrvalaltarit on kümmekond aastat nooremad. 

1260. aasta märtsis suri Saare-Lääne piiskop Heinrich I ja sama aasta juulis said ordurüütlid Durbe lahingus lüüa. Saarlastele tundus see paras aeg iseseisvuse taastamiseks. Uut piiskoppi polnud veel ametisse seatud, kui jaanuaris tuli ordu vägi üle merejää Kaarma maalinna vallutama. Teisel katsel linnus vallutati. Samal ajal põles Kaarma kiriku katus. 

Pehme pinnas kiriku all ei sobi suure hoone ehitamiseks. Võlvide survel vajus ära lõunaseina läänepoolne osa ja tõenäoliselt ka osa lääneseinast ning pikihoone võlvid kukkusid kokku. Viimane piisk karikasse võis langeda katuse põlemisel 1261. Esimesel võimalusel algas võlvide taastamine. Lõunaseina tugipiilarid laoti paksemaks, müürid tehti kõrgemaks ja kirik sai uued katuseviilud. Käärkambri peale ehitati kaks võlvi ja kaminaga köetav teine korrus. Seejärel mõtlesid ehitajaid ümber. Kas pikihoone uued võlvid jäävad püsima? Ja Kaarma kirik sai hoopis puitlae. 1270. aastate alguseks oli see valmis. 

Liivimaa kodusõja ajal vallutas ordu 1298. aastal Saare-Lääne piiskopi maad ja pani Kaarma kirikus toime veretöö, tappes sinna varjunud saare elanikke. Pool sajandit hiljem, kui Jüriöö ülestõus oli maha surutud, hävitati sadamas viikingilaevad ja alustati Kuressaare linnuse ehitamist. Lisaks Kuressaarele eraldusid 14. sajandil Kaarmast iseseivad Püha ja Kärla kihelkonnad. 

Kivitahvel Kaarma kiriku seinal teatab kiriku valmimisest aastal 1407. Tahvli vanuse üle on vaieldud, kuid tõenäoliselt püstitati nimetatud ajal Kaarma kiriku torn. Kulus veel mitukümmend aastat, kuni Tallinna meistrid ehitasid Kaarma kirikule praegused võlvid. Igaks juhuks tehti kirik kahelööviline ja torni kindlustamiseks laoti mehised toed. 

Järjekordne kodusõda lõppes 1449. a. nõnda, et Saare-Lääne piiskopkonnas oli korraga kaks piiskoppi – Johannes Läänemaal ja Ludolf saartel. Kaarma kirik sai kümneks aastaks sisuliselt toomkiriku staatuse. Sellest ajast pärineb kantsli all tammepuust kuju, mis on tuntud Joosepina, kuid võis olla hoopis Küreene Siimon. 

Saksa preestrid küsisid koguduselt tõlgi pidamise tasu. 1522. a. nurises Kaarma kogudus, et Johannes Holste nõuab tõlgivilja, kuigi ta tõlki ei pea. Järelikult sai ta eesti keeles ilusasti hakkama ja lihtsalt kooris oma inimesi. Kogudust teenida nii ei saa – oma tempude eest sai Holste ametist priiks. 

1547. a. kinkis Kaarma mõisnik Berent Berg kodukirikule altariseina. Vanast, 13. sajandi altariseinast on alles ainult Maarja kuju. Bergi kingitud tiibaltar valmis 1520. aasta paiku Haapsalu toomkiriku Maarja kabelile, kuid muutus seal usupuhastuse käigus üleliigseks. Katoliiklikule Saaremaale see sobis ja kinkimine leevendas mõisahärra südametunnistust. Berg oli nimelt maha löönud Saare-Lääne dekaani Johann Lode. 

Luterlik Taani kirikuseadus kehtestati Saaremaal 14. märtsil 1562. Piiskopi asemel kandis nüüd pühakoja eest hoolt kohalik mõisnik. Berent Bergi poeg Fromholt Berg kinkis 1598. a. kirikule ristimisvaagna ning lasi 1601. a. ehitada altariruumi peale kivikatuse. Ilusat tegu meenutab mälestustahvel kiriku seinal. 1645. a. valmistas Jakob Jakobson kantsli. 1677. a. astus Kaarmal ametisse õpetaja Johannes Christiani. Ta oli eelmise kirikuõpetaja väimees ja üle-eelmise poeg. Christiani esimesel ametiaastal parandati altariruumi varisemisohtlik võlv. 33 aastat teenis Christiani Kaarma rahvast, Põhjasõja ajal koos väimees Ernst Friedrich Rosenfeldtiga. 1710. a. suri Christiani katku, pool aastat hiljem järgnes ka väimees. Kaarmat laastasid venelaste rüüsteretked. Inimesed tapeti või surid nad katku. Uusi elanikke tuli Hiiumaalt. Kiriku aknaid parandati veel aastakümneid. 

Raskel ajal tuli olla vähenõudlik. Õpetaja Andreas Anton Kroll pääses ametisse ilma eksamita. Õnneks kutsuti ta varsti ära Hiiumaale Reigi koguduse õpetajaks. Lühikest aega teenis Kaarma kogudust Karja õpetaja Bürger, kes abiellus Rosenfeldti lesega. 

Tööd Kaarma kiriku võlvide toestamisel ei näi kunagi lõppevat. Õpetaja Wilckeni ajal ehitati juurde tugipiilareid. Samal ajal jõudis Kaarma kihelkonda vennastekoguduse ärkamine. 1740. a. jõudis ärkamine talurahva hulka. Abielupaar Jürgen ja Triinu hakkasid kiites ja tänades Issanda imearmu kuulutama ja rahvast kogunes Upa külla ligidalt ja kaugelt. Superintendet Eberhard Gutsleff tuli Kuressaarest ja hakkas samuti Upa külas lageda taeva all jutlustama. 

Kaarma koguduse õpetaja Bernhard Johann von Schoten oli Wilckeni poja väimees ja õpetaja Johannes Levanus omakorda von Schoteni väimees. Immanuel Mickwitzi ajal, aastal 1790 asetati tiibaltari keskele norra päritolu kunstniku Andreas Simonsen Schilderupi maal ristilöödud Kristusest. Immanueli poeg Carl Mickwitz jätkas isa tööd ning asutas Kaarma esimesed külakoolid. Carl Mickwitzi väimees Hermann Harten asutas Kaarmal 1835. a. Saaremaa esimese laulukoori. Varsti pärast seda sai Kaarma kirik orelirõdu ja esimese oreli. 

1851. a. sündis Kaarma köstri peres eesti rahvusliku ärkamise tegelane Rudolf Kallas. Tema ristiisaks oli Saaremaa prohvet Aleksander Toom. Õpetaja Willigerode ajal läks enam kui viiendik Kaarma kogudusest üle vene õigeusku. Willigerode lahkus Saaremaalt ja korraldas Tartus Eesti esimese üldlaulupeo. Pärast Willigerodet on enamik Kaama kirikuõpetajaid läinud siit edasi mandrile. Leidub erandeid. Julius Girgensohn asutas 1871. a. Kaarma õpetajate seminari, mis valmistas ette koolmeistreid kõigile Saaremaa kihelkondadele. Teiste seas õppis siin hilisem haridusminister Friedrich Sauer. 

1874. a. maalis Kaali mõisnik Otto von Möller Kaarma kirikule praeguse altarimaali. Kunstnik suri ja töö jäi lõpetamata, kuid kümme aastat hiljem tehti uus altarisein ja maal võeti siiski kasutusele. Vana tiibaltar asub nüüd Kuressaare lossis. 

Õpetaja Martin Lipp tunnistas, et “kaunis Kaarma äratas mind laulule ja luulele.“ Õpetaja Friedrich Ederbergi abikaasa Helmi oli Saaremaa esimene naisluuletaja. Vaimuliku luuletajana sai tuntuks ka õpetaja Aleksander Hinno. 

1907. a. maeti Kaarma surnuaeda Aleksander Toom. Eluajal olla ta valmistanud hauaplaadi sõnadega: „Siin hingab Aleksander Toom, see Jumala loom, kes sõdis Saaremaa saatanate ja Kuressaare kuraditega ja võitis.“ Omaksed häbenesid plaati ja asetasid selle matusel haua põhja ning katsid haua teise plaadiga. 1909. a. ehitasid vennad Kriisad Kaarma kiriku praeguse oreli. 

Esimese maailmasõja ajal teenis Kaarma kogudust hilisem EELK piiskop Hugo Bernhard Rahamägi. Vabadussõja ajal tõstis Saaremaa talurahva vaesem osa bolševike õhutusel mässu. Upa lahingus langes umbes 80 mässajat, teist samapalju mõisteti sõjakohtu poolt surma. Neil keerulistel aegadel sündisid Vaivere külas Kaarma vallavanema peres kirikuõpetajad Rudolf ja Karl Reinaru ning arstiteaduse professor Joosep Reinaru. 

20. sajandil sai Kaarma kogudus 21 korda uue kirikuõpetaja, Nõukogude ajal olid nendeks Kuressaare õpetajad. Teises maailmasõjas kannatasid kiriku torn ja katus, mille kogudus korda tegi. Kõik maad ja majad natsionaliseeriti. Kaks kolmandikku pastoraadist muutus ruttu varemeiks, püsti jäi vaid see osa, mida kogudus tohtis kasutada. 

Õpetaja Joel Luhamets palus kord kohalikku traktoristi orelile tuult tallama. Orel kõlas küll jõuetult, aga talitus sai peetud. Selgus, et lõõtsa klapp oli lahti jäänud. Tugeva töömehe särk oli läbimärg, kui ta orelist välja tuli ja ütles, et see põllutöö on ikka naljaasi oreli mängimise kõrval. 

Tasapisi lagunesid nii kirik kui pastoraat ametnike terava pilgu all. Komisjonid tulid ja läksid. Praost Toomas Paul ohkas, et selle tööjõuga oleks mitu katust võinud korda teha. Kord ööl enne matusetalitust kukkus võlviroidest kivi, mis purustas pingi, kus harilikult istusid lahkunu lähedased. Joel Luhamets ja Jaan Tammsalu käisid ise katust parandamas, hoogtöö korras raiuti kiriku ümbruses võsa ja kohendati kiviaeda. 1991. a. pandi kirikule uus katus, 1992. a. taastati pastoraat, seejärel ennistati tornikiiver ja restaureeriti võlvid. Täna võib ristirahvas julgesti Kaarma kirikusse jumalateenistusele tulla. Ka vaimulike sage vahetumine on mööda saanud – Hannes Nelis on Kaarma kogudust teeninud juba kauem kui ükski teine kirikuõpetaja viimase 270 aasta jooksul.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• EELK Kaarma  Peeter-Pauli koguduse koduleheht kaarma.eelk.ee