Naoki Asano
Artikkel ilmus 2016. aastal EELK Usuteaduse Instituudi väljaandes “Jumala armu poolt vabastatud”. Avaldame selle siinkohal taas seoses käimasoleva looduhoiukuuga.

Jumala olemus

Kes on Jumal? Mis on Jumal? Kus on Jumal? Kui hakata Jumalast mõtlema, tekib kohe arvukalt küsimusi. Nende vastused sõltuvad inimese usust ja kultuurist ning isegi sama usku inimeste seas võib kuulda erinevaid seisukohti. Inimesed kipuvad „looma” Jumalat oma näo järgi. Kuigi inimestel võivad olla Jumala kohta erinevad seisukohad, on nad enamasti ühel meelel Jumala olemuse küsimuses, nimelt selles, et Jumal on hea. Jumal on see, mis on hea. Kõik hea tuleb Jumalalt. Jumal on headuse allikas. Kuigi etümoloogiliselt ei ole enamikus keeltes sõnade „Jumal” ja „hea” vahel selget seost, saame teoloogiliselt öelda, et kõik hea pärineb Jumalalt.

Jumala loodu

Loomine algas Jumala kuulutusest: „Saagu valgus!” (1 Mo 1:3), „ja Jumal nägi, et valgus oli hea” (1 Mo 1:4). Jumal lõi taeva, vee ja maa. Jumal vaatas neid ja täheldas: „See oli hea.” Jumal lõi taimed, tähed ja elusolendid ning ütles: „See oli hea.” Viimaks lõi Jumal inimesed. Seejärel „Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea” (1 Mo 1:31). Loodu oli valmis.

Inimesed loodi erilise tähelepanu ja hoolega. „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema” (1 Mo 1:27). „Ja Jumal õnnistas neid” (1 Mo 1:28). Inimesed on ainulaadsed neis oleva jumalanäolisuse ja õnnistuse pärast, mida Jumal teistele olenditele ei andnud. Ei ole ime, et Jumal ütles inimeste kohta: „Vaata, see oli väga hea” (1 Mo 1:31). Jumal oli oma loomistööga rahul.

Tuleb märkida, et Jumal tegi inimesed ainulaadseks kindla põhjusega: Jumal soovis luua endale partneri. Jumal ütles mehele ja naisele: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad” (1 Mo 1:28). Jumal andis neile ülesande hoolitseda planeedil oleva elu eest. Inimestele anti korraldus valitseda kõigi loodute ja looduse üle, et neil oleks ülirohkesti elu. Olles loodud jumalanäolisena ja saanud erilise õnnistuse, oleksid inimesed võinud Jumala korraldust täita, kasvatada taimi ja loomi ning kaitsta maa peal, meres ja õhus oma looduskeskkonda. Kahjuks on olukord 4,6 miljardit aastat hiljem teistsugune. Mis valesti läks? Mida tähendab hea ja kurja tundmise puust süües toime pandud Aadama ja Eeva pärispatt, kui me mõtleme planeedi keskkonna üha süvenevale rikkumisele?

Jumala antud ülesannet inimestele kirjeldavad täpsemalt kaks 1. Moosese raamatu sõna: „alistage” ja „valitsege”. Inimlikult on mõlemat sõna lihtne valesti tõlgendada, kuna nad osutavad ülemvõimule millegi või kellegi üle. Looduse hävitamisest ja loodusvarade kasutamisest rääkides süüdistavad mittekristlikud keskkonnakaitsjad kristlasi mõnikord loomise piibellikus tõlgendamises, mille kohaselt Jumal lubas inimestel loodut „alistada” ja „valitseda”. Kas selline kristlik usk on tõesti süüdi meie ülemaailmsetes probleemides? Kui mitte, siis kas on Piibel see, mis meid sellele allakäiguteele juhib? Või tuleks viimselt süüdistada Jumalat, et ta laseb sellel juhtuda? On ju Jumal see, kes andis oma õnnistatud olenditele korralduse loodus „alistada” ja seda „valitseda”. Kuna Jumal on lõpmatult hea, siis ei oleks loogiline Jumalat selles süüdistada. Headuse allikast ei saa tulla midagi kurja.

Enne ja pärast pattulangust

Käsitlen allpool loomislugu laiemast vaatenurgast. Jumal nägi, et loodu oli väga hea. Loodu osutus täiuslikuks. Kõik läks hästi. Ka kaks häirivat sõna „alistama” ja „valitsema”, mida Jumal loodut Aadamale ja Eevale üle andes kasutas, võivad kõlada teisiti, kui me mõistame, et Jumala suveräänsuse all võib ka alistamisel ja valitsemisel olla veatu kõrvaltähendus. Piibli jutustuse kohaselt ei mõjutanud inimkonna esivanemate pattulangemine ainult nende endi elu, vaid ka kogu loodut, sest see oli tervikuna nende hoolde usaldatud. Pattulangus muutis kogu Jumala kestva loomistöö stsenaariumi. Inimesed muutsid kahe nimetatud sõna tähendust ja nende elluviimise viisi. Seega erinevad Jumala valitsus ja ülemvõim inimeste omast, mida võim võib alati rikkuda.

Jumal otsustas vabast tahtest maailma luua ja lubada inimestel seda valitseda. Lisaks õnnistatakse inimesi valikuvabadusega. Me püüame Jumala antud vaba tahet kasutades teha õigeid valikuid, kuid kahjuks see sageli ei õnnestu. Kuigi inimese tahe on Jumala and, on see patu orjuses, nagu Luther selgitas oma teoses „Orjastatud tahtest”.

Looduskatastroofid

Looduskatastroofid kuuluvad kõige keerulisemate teoloogiliste probleemide hulka. Nendega on raske toime tulla, sest pärast neid küsime paratamatult, miks Jumal laskis sellel tragöödial juhtuda. Sellele kimbatusele ehk teodiike küsimusele ei ole rahuldavat vastust.

Seoses teodiike küsimustega osutatakse väga sageli Iiobi raamatule. Iiobi sõbrad püüdsid talle selgitada, miks ta pidi sellist viletsust taluma, vaatamata oma ustavusele ja õigeolemisele Jumala ees. Eliifas ütles talle, et ta on pattu teinud (Ii 35:6), Bildad soovitas tal kahetseda ja Soofar hoiatas, et Iiobi süü väärib karistust. Keegi ei lohutanud teda tema kurbuses ja piinas. Iiob ei suutnud taibata, miks ta pidi taluma kaotust ja valu, vaatamata ustavale elule Jumala ees. Lõpuks rääkis Jumal temaga tormituulest: „Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta, kui sul niipalju tarkust on!” (Ii 38:4). Jumala sõna alistas Iiobi Looja ja Kõigevägevama ülima eesõiguse ja suveräänsusega. Iiob vastas Issandale: „Vaata, ma olen selleks liiga tühine. Mida peaksin sulle vastama? Ma panen käe suu peale” (Ii 40:4). Iiobi jaoks oli Jumal ülim olend, kellele tal ei ole midagi öelda, ei ole vaja otsida kannatuste põhjusi. Jumal oli kohal kui ülim headus. Jumala headust ei saa mõõta inimese mõistusega. Kannatus ei peaks olema inimese teenete või patu suuruse näitaja. Siin eitatakse karistavat õiglust, mis on tavaline käsitlus Jumala kohtumõistmisest, mille korral inimeste kannatusi peetakse karistuseks. 

Maavärinad, tsunamid, üleujutused, orkaanid ja keeristormid mõjutavad sageli inimesi ja põhjustavad ohvreid. Me nimetame neid looduskatastroofideks. Need käivad looduse toimimise juurde ja ka meie oleme selle üks osa. 

Iiobi kogemused näitavad meile võimalusi, kuidas suhtuda looduskatastroofide põhjustatud viletsusse ja kannatustesse. Ennekõike tuleb rõhutada, et see ei ole karistav õiglus, mida Jumal kasutab kurjade inimeste karistamiseks. Õnnetused võivad juhtuda igal ajal igaühega, olenemata sellest, kes inimene on. Jeesus tegi selle väga selgeks, kui ta kohtus pimedalt sündinud mehega ning jüngrid küsisid temalt, kes on selle põhjuseks olevat pattu teinud. Jeesus ütles: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod” (Jh 9:3). Pidagem meeles Iiobi raamatust õpitut. Jumal ilmutas ennast ja oma tegusid, kui Iiob rängalt kannatas. See pime mees Uues Testamendis on veel üks Iiob. Karistav õiglus ei ole kindlasti piibellik.

11. märts 2011 kell 14.46

Jaapani idaosa raputas tohutu maavärin tugevusega 9 palli Richteri skaala järgi. See põhjustas võimsaid hiidlaineid kõrgusega kuni 40,5 meetrit, mis tabasid Kirde-Jaapani Tohoku rannikupiirkonda. See hetk muutis Jaapani ajalugu. Epitsentrist kolmesaja kilomeetri kaugusel asuvas Tokyos põhjustasid tugevad raputused gaasipaakide plahvatusi ja üleujutusi, paisates linna kaosesse. 12. ja 14. märtsil plahvatas Fukushima tuumaelektrijaamas kaks reaktorit, levitades radioaktiivseid aineid üle suurte Ida-Jaapani piirkondade. Jaapani ajaloo suurim maavärin jättis maha arvukalt ohvreid ja selles hukkus 18 000 inimest.

„Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” Katastroofipiirkonnas teeninud reformeeritud kiriku pastor Takashi Yoshida rääkis, et see Jeesuse hüüd leidis Tohoku regiooni kristlaste seas suurt kõlapinda. Nad pidid paratamatult küsima: „Miks Tohoku?” Takashi Yoshida oli kuulnud inimesi rääkimas, et see on Jumala karistus jaapanlaste ahnuse eest. Tema enda vastus oli järgmine: „Ma mõtlesin sel hetkel, et see ei ole karistus hukkunutele, vaid Jumal karistab sellega mind, sest ma pidasin paljude hukkunute raske tööga üles ehitatud lihtsat ja mugavat, majanduslikult heal järjel elu enesestmõistetavaks.”  Tema vastus meenutab mulle Iiobit, kes päris lõpus ütles Issandale: „Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud. Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas” (Ii 42:5-6). Kuigi eespool on öeldud, et karistava õigluse mõiste ei aita meil tragöödiat teoloogiliselt mõista ega ohvrite valu vähendada, kipuvad suuri õnnetusi läbi elanud inimesed siiski sageli oma kannatusi selliselt tõlgendama.

2011. aasta maavärin toimus reedel, kaks päeva pärast tuhkapäeva. Järgmisel päeval langes maha surmav radioaktiivne tuhk. Pärast tuumaelektrijaama plahvatust ja radioaktiivse aine lekkimist Fukushima õhku arvas pastor Yoshida, et tema maailm on täielikult muutunud: Jumala loodud ilusast maast on saanud kurbuse ja valu koht, kus ei tohiks elada ükski inimene ega elusolend. Maavärinat tuleb vaadelda ka teise nurga alt. Maavärin ja tsunami on tõesti loodusnähtused, kuid ei tohi unustada, et tuumaelektrijaama plahvatus on inimeste põhjustatud katastroof. See inimeste tehtud koletis kahjustas pöördumatult maad, muutis selle saastunuks ja viljatuks ning jättis kohalikud elanikud ilma oma kodust ja varast.

Jumal lõi meid oma näo järgi ja see jumalanäolisus sisaldub meis mitmel eri kujul. Üks sellise õnnistatud jumalanäolisuse tahk on inimeste loovus, mis võimaldab luua teoseid näiteks kujutavate kunstide, disaini, muusika, tootmise, ehitiste, kokanduse valdkonnas ja mujal. Selline inimlik loovus rikastab elu ja toob rõõmu. Pärast Aadama ja Eeva pattulangust ei ole inimlik loovus siiski alati ilmutanud Looja nägu. See on hakanud omatahtsi liikuma, teadmata, kuhu minna, ja sageli pöörates Jumalale selja. Tuumaenergia kasutamine on inimeste loovuse tulemus, mille algne eesmärk oli võita Teine Maailmasõda.

Vahetult pärast maavärinat algatasid neli Jaapani luterlikku kirikut päästeprogrammi. Jaapani Evangeelne Luterlik Päästeabi saatis rühma inimesi päästetöödele. Nende teenimine on tihedalt seotud vaimulikku, psühholoogilist ja kehalist kahju kannatanud katastroofiohvritega ning nende ülesanne on ohvreid kuulata, nende eest hoolitseda ja vajalikku tuge pakkuda, et nad võiksid tulevikus lootust ja rõõmu leida. Kolmeaastane päästeabi programm lõppes 2014. aasta märtsis. Kuigi programm on lõppenud, otsustas päästeabi oma tööd jätkata, pöörates võimalikult palju tähelepanu Fukushima radioaktiivse saaste ohvritele, kuulates nende lugusid ja abistades neid igapäevatoimingutes. Me teame, et see ei ole selline abi, mis lahendab kohe kõik probleemid, vaid mitu aastakümmet kestev pidev pikaajaline tugi. Tulevikus on meie kannatavate naabrite kirikuna teenimine veel üks misjoniülesanne. See teenimine on saanud järjekordseks ülesandeks, mille Jumal on oma pideva loova tegevuse osana meile usaldanud.

Austraalia teoloog Frank Rees koges 29. septembril 2009. aastal Lääne-Samoa lõunaosa tabanud maavärinat ja tsunamit. Hiljem kirjutas ta katastroofi kohta teoloogilise mõtiskluse, tsiteerides kahte ajalooteoloogi, Jürgen Moltmanni ja Dietrich Bonhoefferit. Mõlemal on ühesugune arusaam Jumala tegevusest kannatavas maailmas. Moltmann kirjutab „Jumala kaasaskäivast, toetavast tegevusest” ning sellest, et ka Jumal kannatab koos inimestega tänapäeva maailma piinarikka tegelikkuse tõttu. Lisaks kogu universumi loomisele käib Jumal läbi uue loomise pidevalt kannatavate inimeste kõrval.

Dietrich Bonhoeffer kirjutas vanglast: „Ainult kannatav Jumal saab aidata.” Rees tsiteerib Bonhoefferit ja väidab, et meid saab aidata ainult Jumal, kes teeb maailma kannatusi aktiivselt ja armastavalt kaasa. 

Jumal osaleb täielikult maailma elus. Kannatamine tähendab siin enda allutamist teiste valikutele. Kannatamine tähendab võimet vastu võtta ja leppida sellega, mida teised otsustavad, lisaks enda võimekusele, soovidele ja eesmärkidele.

Need kaks teoloogilist väidet Jumala kohta on abi vajavate ja kannatavate inimeste jätkuva kristliku teenimise jaoks julgustavad ja inspireerivad. Mõlemad teoloogid räägivad kannatavast Jumalast, kes käib valu tundvate inimeste kõrval. Jumal on nii nendega, kes püüavad teenida, kui ka nendega, kes kannatavad. Ühtlasi peame märkima, et kannatused ja valu ei ole midagi neetut või midagi sellist, mida Jumal eitab. Jumal lepib selliste vintsutustega ja talub neid tahtlikult koos meiega, jätkates samal ajal uue elu loomist, vaatamata segadusele ja pimedusele, mida mõnikord põhjustab inimeste loovus. Selline kannatanutega suhtlemine ja nende lähedal püsimine on meie osa missio Dei täitmises.

Palve nägu

„Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema” (1 Mo 1:28). Esimese Moosese raamatu järgi on jumalanäolisus miski, mis on antud ainult inimestele. See eeldab meie võimet oma Loojast mõelda, teda meeles pidada ja temasse uskuda. See annab inimestele võimaluse vastata Jumala kutsele ja luua Jumalaga suhe. Vastus Jumala kutsele võib väljenduda tunnistamises ja palves. Seega võib palvet käsitada märgina sellest, et inimesed on loodud Jumala näo järgi. See jumalanäolisus on antud ainult inimestele. Seega on palve kui vahend, mille abil me Jumalaga suhtleme ja suhet hoiame, midagi inimestele eriomast. Palve andi pole antud ühelegi teisele olendile. Me teame, et inimesele on iseloomulikud veel mõned tunnused, nagu rääkimine ja tööriistade kasutamine. Samas on teada, et ahvid on piisavalt arukad, et ära õppida mõned lihtsad sõnad ja oma talitajatega suhelda. Nad oskavad keppide abil puult banaane noppida. Rääkimise ja tööriistade kasutamise oskus ei tõesta, et inimestel on kordumatu jumalanäolisuse and.

Palve võib tähendada ka kaeblemist. Vana Testamendi psalmides võib sageli kohata kaeblemise väljendusi (Ps 22:1: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” – need on Mk 15:34 järgi sõnad, mida Kristus ristil hüüdis) ja Jumalalt toimunud hädade põhjuste kohta pärimist. Enamasti ei ole neile küsimustele lihtsaid ja kiireid vastuseid, kuid nende Jumala ette toomine võib olla tervenemisprotsessi alguseks. Ühel päeval võime ehk isegi saada vastuse oma kaeblemisele. 

Mõnikord võib olla raske selliste küsimuste ja kaeblemistega üksinda Jumala ette tulla. Pärast kohutavat tsunamit tulid kirikutesse abi otsima ka mitmed mittekristlaste pered. Enamasti tulid nad seetõttu, et olid kaotanud mõne pereliikme. Ühel päeval sai kirikuõpetaja kõne emalt, kes küsis: „Kus mu poeg praegu on? Miks see pidi olema minu poeg? Kas ta tegi midagi halba? Öelge mulle, õpetaja, kas ta on praegu taevas või põrgus?” Õpetaja ei osanud esialgu midagi vastata. See vestlus kestis umbes tunni ja selle lõpus ütles õpetaja naisele: „Ma võin Jumalat paluda ja see on parim, mida ma praegu teie heaks teha saan. Kas olete nõus, et ma palun teie ja teie poja eest?”  Palvetamiseks loa küsimine rahustas naist. Ta vastas pisarais: „Jah, palun tehke seda. Palun paluge meie eest.” Selles pole midagi erilist, et kirikuõpetaja teiste eest palub. Ent hiljem tuli see vestlus õpetajale meelde ja ta ütles: 

Ma poleks kunagi arvanud, et palve on sedavõrd tõhus hingehoiumeetod. Arvasin, et minu põhiline kutsumus on jutlustada ja õpetada kogudusele Piiblit. Aga nüüd ma tean, et eestpalve on väga tugev vaimse tervenemise vahend.

Eestpalve ei ole sugugi mõeldud ainult kirikuõpetajatele, kes on läbinud leinanõustamise alased koolitused ja omandanud teoloogilise ettevalmistuse. Sellega ei peaks tegelema ainult pastorid, vaid kõik kristlased igal pool, kus on leinavaid inimesi. Meile kõigile on eesõigusena antud palvetamise and ja ülesanne kasutada seda oma ligimeste heaks. Jumal on loonud meis jumalanäolisuse. See on loodud selleks, et saaksime suhelda oma Loojaga, kes soovib, et me kasutaksime jumalanäolisust tema eesmärkide, Jumala misjoni täitmiseks. 

Küsimused

• Kas Sinu arvates on tavapärane teodiike käsitlus (selgitus selle kohta, miks täielikult hea, kõikväeline ja kõiketeadev Jumal lubab kurjust) tänapäeva maailmas Jumalast tunnistuse andmisel tähenduslik? Kui jah, siis miks ja kuidas? 
• Kas lisaks palvetamisele on veel võimalusi, kuidas jumalanäolisus inimestes väljendub? 
• Miks on meie kui Maa kodanike jaoks oluline hoida Jumala head loodut?