Jumal armastab rõõmsat andjat

Jüri Ehasalu astus ajast igavikku lõikuskuu 17. päeval 72 aasta vanusena. Kindlasti võinuks neid aastaid olla enam, kuid küllap nende määr on meile kõrgemalt poolt setud. See teadmine annab rahu. Nii võime Jüri sõprade, töö- ja teekaaslastena olla Jumalale olla tänulikud elu eest, kuhu on mahtunud palju häid tegusid ja sõnu, pühendumist, ilu ja hoolimist. Eelkõige aga ühisel teel kogetud tuge ja armastust, mis jääb meid õnnistama. Meid, kes me koos Jüriga pikema või lühema tee kaasa rändasime teel, mis on üheaegselt nii maine kui taevane.

Jüri üks lemmiksalme Pühakirjast oli: „Jumal armastab rõõmsat andjat.“ (2 Kr 9:7) Selleks, et saaksime anda, peab meile olema enne antud ja peame selle antu ka vastu võtma. Jürile oli antud palju. Tema korralduslikest võimetest kuni suurepärase sõnaseadmiseni, tema kustumatust tõejanust teeniva armastuseni, tema sädelevast huumorimeelest peenekoelise ilutajuni. Seda kõike saadetuna tema soovist osaksaanut jagada ning nõnda kogeda Jumala armastust. Ei mitte, et Jumala armastust ära teenida, vaid Jumala armastus tegi sellise andmise ja jagamise võimalikus. Ilmselt pole see juhus, et Jüri kutsuti taevakoju just pühapäeval, mil mõtlesime kirikus ustavusest Jumala andide kasutamisel.

Nii on ta olnud alati ustava andja rollis. Ta oli seda juba noore mehena põllumajandus majandi asejuhina, kuhu jäävad ka tema esimesed kirjanduslikud katsetused, päädides Eesti esimese majandi ajalehe väljaandmisega Kaiul. Oma selgeid ja sügavaid mõtteid andis ta edasi Maalehe lugematutel veergudel, töötades hiljem sealsamas  nõukogu esimehena. Jüri arvates pidi Maaleht olema „avatud erinevatele arvamustele“, suunaks „lihtne inimene tema murede ja probleemidega“ ning „hoidumine haiget tegemisest ja solvamisest.“ Need paari aastakümne tagused mõtted on aktuaalsed küllap tänaselgi ajakirjandusele ja ühiskondlikule arutelule.

Kindlasti oli Jüri andja rollis vastutusrikastes ülesannetes Eesti Postis ja Silberautos. Temas said hästi kokku kaks mitte just kõige paremini omavahel sulanduvat, kristlus ja äri. Ühes oma juubeliintervjuus ütles ta, et „äri on konkurents, aga äri ei ole alatus“ ning et „tõekspidamised peaksid ilmnema inimese tegudes ja hoiakutes.“ Jüri läbivaks hoiakuks nii igapäeva, kui ärielus oli jõuliselt lõpunimiminev ausus, saadetuna tagasihoidlikkusest. See harvaesinev kombinatsioon tõsis ta rambivalgele. Ometi mitte nõnda, et selles valguses ise särada, vaid anda au Temale, kes oma armastuse ja andidega oli teinud temast Andja. 

Veel on tänaseks igavikuväravast sisseastunu öelnud, et „elus olen kõige rohkem rõõmu leidnud kirikutööst.“ Tema armastus ja panus EELK Kirikupäeva ja Vaimuliku Laulupeo, Ajalehe Eesti Kirik, Kirikukogu, Varahalduse, Tallinna Toomkooli, Kirikufondi, Evald Saagi Toetusfondi, Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse ja Jaani koguduse ja erinevate orelifondide juures on mõned näidet Jüri armastusest ja pühendumisest oma vaimulikule emale, Kirikule. Ta on andnud oma panuse üle kahekümnele EELK nõukogu, komisjoni ja tegevusvaldkonna tööle. Lisaks  kaastöö ja toetused erinevatele kogudustele ja nende projektidele. Kõik see jääb meiega, aga meie ei tea siiski kõike. Jumal teab ja see on kirjas Tema igavestes raamatutes. Armastuse kiriku ja Jumala vastu sai ta kaasa luba lapsepõlves oma emalt.

Jüri südames oli kindel koht neil, kellel elus on olnud vähem õnne, kelle kanda on haiguse või vanaduse koorem. Tema viimaste aastate kaasalöömine Tallinna Pensionäride Ühenduses on heaks tunnistuseks sellest. Samuti tema pikki aastaid väldanud metseenlik teenimine Usuteaduse Instituudi Evald Saagi Toetusfondis. Küllap see kõik oli seotud Jürile loomuomase kompromissitu õiglustunnetusega, eelkõige aga tema avara ja abivalmis südamega.

Kaljukindel koht oli tema südames oma õele Mariannele. Polnud harvad korrad kui ta lausus sooje sõnu oma õe ja tema pere kohta. Siinkohal siiras tänu õele koos abikaasa Markkuga, kes Jüri viimastel raskusekuudel andsid talle oma armastuse, toe ja hoolitsuse tema kaunis vanematekodus Pirital. Kodus, kus oli palju Vaimu, tarkust, ilu ja hoolimist. Kodus, kus ta tegi ühe oma viimastest armastustegudest – helises telefon ning helistajaks oli ühe Eesti pisikese maakoguduse vaimulik, kellel oli mure küttearvete tasumisega. Juba haigusest murtuna avas ta arvuti ning korraldas arved. Jüri suurus oligi tema uskumatult tundlikus, hellas ja armastavas südames, mis ei jätnud abivajajat kunagi abita.  

Olen tänulik Jumalale, et võisin kuuluda Jüri lähedaste sõprade ringi. Jään alati meenutama tema avatud kätt ja südant. Nõnda ta andis ja jagas rõõmsa meelega kuniks tuli aega anda iseennast. Täielikult ja lõplikult. Anda ja usaldada ennast jäävalt Jumala kätesse, teades et need käed on head ja armastavad, sest „Jumala armastab rõõmsat andjat.“ Samuti anda ennast meie mõtetesse, südametesse ja mälestustesse.

Tänumeeles

+Ove Sander

Põhja-Eesti ja Diasporaa piiskop
Loomisväljal, lõikuskuu 18. päeval A.D. 2025

Vaata ka:

• Urmas Viilma, In memoriam – Jüri Ehasalu, Eesti Kirik 18.08.2025

1