Martin Lutherit on paavstid meenutanud eri aegadel ja mitmel eri viisil. Ka Luther on võtnud sõna paavstide kohta. Esimesed kokkupõrked said alguse reformatsiooniajal. 16. sajandi barokset ajastut iseloomustas ka vastav sõnavalik, millega oma vastast kostitati.

Kui Luther oli käinud Roomas ja saanud šoki sealsest elulaadist, siis ühel pahameelehetkel ta tituleeris paavsti antikristuseks. Paavsti kuuria vastas omakorda ägedalt. Neli aastat pärast Lutheri 95 teesi avaldamist, kui tüli kasvas üha enam, pani paavst Leo X Lutheri kirikuvande alla, st lahutas sakramendiosadusest. Reformatsiooniajaga alanud propagandasõda jätkus sajandeid. Umbes 400 aastat püsis kivistunud kuvand: luterlastele oli Luther suur usuisa ja katoliiklaste silmis kiriku lõhestaja ning kuradist eksitatu.

Muutused algasid 20. sajandi esimesel poolel, kui avastati, et Lutheri mõtlemises leidub palju rohkem katoliiklikku alget, kui seni oli arvatud. Katoliku kirikuloolane Joseph Lortz kirjutas, et Luther võitles oma sisemuses ja võitis eneses sellise keskaegse „katoliikluse“, mis ei väärinudki enam olla nimetatud katoliikluseks. Muidugi mitte kõik katoliiklased ei olnud seda meelt ja ega meeldinud ka kõigile tolle aja luterlastele, et Lutherit kujutatakse katoliikliku usupärandi kandjana. Tänapäevalgi on Lutheri kuju oluline proovikivi oikumeeniale.

Vatikani II kirikukogu (1962–1965) avas uue ajastu luterlaste ja katoliiklaste suhetes. Paavst Johannes XXIII ütles kirikukogu algul, iseloomustades katoliiklaste ja luterlaste vahekorda: „See, mis meid ühendab, on suurem kui see, mis meid lahutab.” Paavst Paulus VI palus Vatikani II kirikukogul Jumalalt ja lahusolevatelt „vendadelt“ andestust iga solvangu eest.

1970. aastal osales Jan Willebrands Luterliku Maailmaliidu assambleel, kus ta tegi avalduse, et „Luther võiks olla meie kõigi ühine õpetaja selles, kuidas inimene peab Jumalat kõiges absoluutselt usaldama ja kummardama“. Assamblee vastas avaldusega, et „meie oleme valmis tunnistama, et reformaatorite otsus roomakatoliku kiriku ja selle teoloogia kohta polnud täiesti vaba poleemilistest moonutustest, mis osaliselt mõjutavad meid tänase päevani. Me kahetseme väga solvanguid ja arusaamatusi, mida need poleemilised sõnad on põhjustanud meie roomakatoliku vendadele.“

Paavst Johannes Paulus II oli oma eluajal ja on pühakuna ka tänapäeval südamest andekspalumise eeskuju. 1995. aastal palus ta Kirikute Maailmanõukogu ees andestust katoliku kiriku põhjustatud valusate mälestuste pärast. Johannes Paulus II paastujutluses 2000. aastal sidus ta andekspalumise paavstiameti olemusega. Paavst Benedictus XVI soovitas katoliiklastel lugeda Lutheri teoseid hingeõnnistuseks, mitte üksnes neid kohti, kus Luther paavstlust hurjutab.

Eestis avaldati 2017. aastal luterlaste ja roomakatoliiklaste ühtsuse komisjoni raport „Konfliktist osaduseni“. Selle taga seisavad Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja Rooma-Katoliku Kirik Eestis. Nüüd nähakse Lutherit „ausa usumehe ja tõsise palvetajana“. Raport avab mitte ainult „mälestuste puhastamise ja tervendamise“ tee, vaid ka „kristliku ühtsuse taastamise, mis on vastavuses Jeesuse Kristuse evangeeliumi tõega”.

Kristliku ühtsuse taastamine pole asi iseeneses – see on ühise tunnistuse andmiseks Kristuse armastusest kogu maailmale. „Konfliktist osaduseni“ sõnastas viis imperatiivi, mida katoliiklased ja luterlased on võtnud kohustuseks järgida tões ja vaimus. Esimene imperatiiv ütleb: „Tugevdamaks seda, mis on ühine, peavad katoliiklased ja luterlased alati lähtuma ühtsuse ja mitte lõhenemise vaatenurgast, isegi kui erinevused tunduvad nähtavamad ja kogetavamad.“ Et see nõnda sünniks, kutsutakse luterlasi ja katoliiklasi üles lähtuma Kristuse ihu ühtsuse perspektiivist ja otsima seda, mis aitaks väljendada seda ühtsust. Ristimises tunnistavad nad teineteist vastastikku kristlasteks. Selles püsimine nõuab südame pöördumist Kristuse ja Tema vendade-õdede poole.

Paavst Leo XIV on oma pontifikaadi algul kinnitanud, et jätkab eelkäijate paavstide tööd sildade ehitamisel kirikute nähtava ühtsuse taastamise jaoks. Luterliku Maailmaliidu peasekretär Anne Burghardt tervitas uut paavsti sõnadega: „Me palvetame uue paavsti teenistuse eest, et Rooma-Katoliku Kirik ja luterlikud kirikud jätkaksid koos kasvamist ühtsuse poole kõigi abivajajate teenimise ja Kristuse tunnistamise kaudu, et maailm võiks uskuda.“ Aidaku meid Jumal!

dr theol Ingmar Kurg

Artikkel ilmus esmalt Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse ajalehe septembrikuu numbris.

1