Kallid õed ja vennad Kristuses üle ilma,

Tervitan teid südamest Eesti Vabariigi 108. aastapäeval ning soovin pidupäevaks rohket Jumala õnnistust, armu ja hoidmist. Helisegu sel päeval meie südametes palve, mida palume alati, kui laulame meie hümni viimast salmi – „Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!“

Juba viiendat aastat on meie riigi rõõmsa päeva üle Ukrainas toimuva Venemaa agressioonisõja sünge vari. Kahjuks ei ole see ainuke sõjakolle maailmas. Küsimuseks, millele ilmselt igal päeval otsime vastust, on see, kas on märke sõjavarjude taandumisest? Kas on horisondil märgata rahu, õigluse, andestuse ja leppimise hommikusi päikesekiiri? Või peame varuma jõudu ja kannatlikkust, et eladagi reaalsuses, kus rahu ja julgeolek on privileeg, mitte iseenesestmõistetavus.

Sellega seostub küsimus meie reaktsioonist ümbritsevatele ohtudele. Küllap oleme kuulnud ütlemisi, et me pole kunagi paremini kaitstud kui täna ning tõsisemaks mureks puudub põhjus. Samas oleme kuulnud neidki hääli, milles on enam kui tõsine mure meie riigi tuleviku pärast. Küsime tõe ja proportsionaalse reaktsiooni järele. Vaevalt et objektiivset vastust ongi, kuid teeme hästi, kui me ei pisenda ohte ja samas ei kaota pead just selles olukorras, mis meil täna Eestis on. Kristlastena oleme alati hoitud ja kaitstud oma Taevase Isa kätes.

Peame olema teadlikud sellestki, et liigne tähelepanu kõigele maisele kipub omapärasel viisil röövima meilt nii minevikku kui tulevikku. Seepärast vaadakem tänasel pidupäeval siiski ka tagasi ning tänagem kõiki inimesi alates nendest, kes olid meie riigi sünni juures, ja lõpetades nendega, kes täna annavad oma kordumatu panuse Eesti riigi ellu. Sügav kummardus kõigile, kes on hoidnud eestlust alal ning viinud seda edasi väljaspool Maarjamaa radu. Eriti peame meeles neid, kes on kannatanud ja toonud oma elu ohvriks Eesti riigi elu ja tuleviku eest. Tänagem Jumalat Tema armu eest eilses, mis on sama täna, homme ja igavesti.

Samuti on meil alati olemas tulevik. Maises mõttes saab see tõenäoliselt olema teistsugune, võrreldes harjumuspärasega. Arusaadavalt saavad meile järjest olulisemateks kaitse- ja julgeolekuteemad. Samuti ei saa olla ennastunustav tarbimine ja Jumala loodu hingetu ärakasutamine tuleviku Eestile, ega ühelegi teisele riigile. Ent kõige selle juures võime ja saame alati vaadata Kristusele, kelles on meie tulevik alati hoitud ja kindel. Olgu meil rahutus või rahu, puudus või küllus, teame, et mitte miski ei suuda meid lahutada Kristusest ja Tema armastusest. Issandas on igavene elu, Temale saame alati olla kindlad kõigil meile kingitud päevadel ja aegadel.

Õnnistussooviga,

+Ove
Põhja-Eesti ja Diasporaa piiskop

Roomas, 19. veebruaril A.D. 2026

2