Eesti Vabariigi 108. aastapäeva pühitsesin sel aastal koos abikaasa Liaga Helsingis. Hommikul kohtusin hea venna Veli-Matti ja abikaasa Camilla Hynnineniga. Vaatasime tagasi meie väga pikale sõprusele. Suureks abiks oli meile Veli-Matti, kes oli kogu päeva meiega.

Päev algas Malmi kalmistul Soomepoiste mälestusmärgi juures. Kõneles Eesti Vabariigi suursaadik Soomes Janne Jõesaar-Ruusalu. Tervitasin soome keeles ja meenutasin oma lapsepõlve kakskeelses kodus. Minu isa Eduard oli soomepoiss – ta pääses tagasi Eestisse ja elas pärast sõda läbi väga raskeid aegu. Panin küünla ja pidasin palve. Meeskoor laulis Eesti ja Soome hümni.

Päev jätkus Eesti Vabadussõjas langenud Soome sõdurite mälestusmärgi juures Vanakiriku pargis. 1919. aastal maeti siia 31 Eesti Vabadussõjas langenud soomlast. Matus oli suursündmus, kuhu tuli tuhandeid inimesi. Eesti riik tellis skulptor J. V. Sirénilt mälestusmärgi, mis avati 27. mail 1923.

Pärast kõnesid ja pärgade asetamist kõnelesin soomlaste osast Eesti Vabadussõjas. Järgmine peatus oli 1953. aastal valminud Eino Leino mälestusmärgi juures.

Kell 17 algas Vartioküla kirikus Eesti Vabariigi 108. aastapäeva pidulik jumalateenistus ning õnnistasin ametisse koguduse õpetaja Heikki Nenoneni. Tervituskõne pidas Eesti suursaatkonna esindaja Jaanus Elvre. Organist oli Dagmar Õunap. Kaasa teenisid Marie Selonen laulu ja kitarriga ning Joonas Neumann saksofonil. Kaasa teenis ka rahvatantsurühm Lahepere Marve Nakuse juhatusel. Lektsioonid lugesid Lilian Keskinen, Demo Lees ja Heikki Nenonen.

Jutluses peatusin mitmel teemal. Õnnitlesin Eesti Vabariigi 108. sünnipäeva puhul ja tervitasin piiskop Ove Sanderi poolt.

Pärast usutunnistust õnnistasin uue õpetaja ja andsin talle üle piiskop Ove Sanderi otsuse ning pildiraamatu. Korjandus toimus Eesti Kirikufondile. Seadsin armulaua ja jagasime seda koos.

Pärast jumalateenistust tuli kiiruga minna sadamasse, et tagasi sõita koju.

Tiit Salumäe  
emeriitpiiskop

Emeriitpiiskop Tiit Salumäe jutlus

4. juunil 1884 pühitses õpetaja Rudolf Kallas Otepääl Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu. Vaevalt osati siis ette kujutada, et see lipp saab riigilipuks ja on kasutusel tänaseni. Pühitsuskõne kohta öeldi: „Sõnad tulid hoogsalt ta huultelt, tungides sähvatades meile südamesse.”

Omariikluse alusmüüri lõid need, kes uskudes Pühakirja sõnu Jumala armastusest said ise elavaks armastuses. Apostel Paulus ütles: „Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud!” (Ef 2:4). Jeesus ütleb: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid.” (Jh 15:13). See on jõud, mis liidab üksikisikud elusate kividena ühiskonnana tervikuks ja hoiab ülal vaba riiki. Teatud mõttes on Piibel meie põhiseaduse põhi. Jumala riik meie südames on oluline osa Eesti riigi sünnis ja elus. Kas mõistame, kui rikas on meie rahvas?

Meenutame ja täname kõiki Vabadussõja kangelasi ja kõiki, kes ennastsalgavalt on seisnud meie rahva vabaduse eest ja seda hoidnud. Helsingis meenutan tänuga soomlaste osa Eesti Vabadussõjas ja meie taasiseseisvumise protsessis. Soome sild on meid ühendanud läbi sajandite – see on oluline. Minu sidemed Soomega lõi soomepoiss isa Eduard Salumäe, kes tuli võitlema ja kaitses Soome riiki relvaga. Tunnustus kõigile soomepoistele ja tuhandetele soomlastele, kes ka läbi okupatsiooniaja kandsid südames armastust Eesti vastu ja andsid panuse Eesti iseseisvuse taassünnile.

7. juuli 1965 hommikul oli Tallinna kaubasadam pidulikult Eesti NSV ja Soome lippudega ehitud: saadeti teele mootorlaev Vanemuine, mis taasavas regulaarse laevaliikluse Tallinna ja Helsingi vahel. Helsingis võtsid laeva vastu linnavalitsus ning Soome–Nõukogude Liidu sõprusühing. 8. juulil 1965 saabus Vanemuine Tallinna, pardal 100 reisijat. Vastuvõtjate hulgas olid EKP esimene sekretär J. Käbin ja välisminister A. Green. Soome poolt olid tulnud Eduskunna aseesimees P. Aitio, välisminister A. Karjalainen ja NSVL suursaadik Soomes Kovaljov. Kõnede märksõnad olid Soome ja Eesti sõprus ning laevaliin kui rahu kindlustamise tagatis. Toimus raudse eesriide aja ime – Tallinna ja Helsingi vahel hakkas käima laev. Olin koos isaga sadamas.

Ka täna peame mõistma riigi vastutust vaimse vabaduse kandjana. Raudne eesriie on nüüd teises kohas, aga meie võime kirikuna elada üle raudse eesriide. Ilmalik riik pidi olema supervõim ja ülemus nii tõe, moraali kui ka usu asjades. See oli seisukoht nii Hitleri Saksamaal kui Stalini Venemaal. Rahvas kannatas, aga vaatas kaugemale. Vabadus on põlvkondade kingitus ja tarkus. Täna oleme taas olukorras, kus käib sõda ja lahendust ei leita. Meid on kutsutud rahu ehitajateks.

Riigilt oodatakse, et ta oleks inimhingede arhitekt ja ehitaks ühiskonna hoonet, annaks sisu ja sihi. Kas iga ajastu peab alustama tühjalt kohalt? Üldsegi mitte. Vaimsed ressursid, mida kannab traditsioon ja kirik, on ühiskonna kullakamber. Kirik vabas Eestis või Soomes pole riigile konkurent, vaid partner. Meie ülesanne on täita kodumaa elustava vaimuga – Jumala armastusega. Hoidkem sünnipäevalast – oma riiki – hellade käte ja hooliva südamega. Olgem elavad kivid vaimses kojas. Meie riigil on tulevik, kui ta on rajatud Iseseisvusmanifesti sõnadel: „Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel …”

Täna on meie jaoks veel oluline päev, sest annan õnnistuse piiskop Ove Sanderi otsuse alusel ametivennale Heikki Nenonenile. Soovin õnnistatud eestikeelset tööd Helsingis ja terves Soomes.

Minu sidemed Heikki Nenoneniga algasid siis, kui temast sai Haaga koguduse õpetaja. Haaga (vanema nimega Huopalahti) kogudus on üks Soome–Eesti tugikogudusi. Õpetaja Matti Hakkarainen oli 1965. aastal esimeses laevas Helsingi–Tallinn–Helsingi liinil. Olin koos isaga Tallinna sadamas laeva vastas. Ajalugu ja suhteid on vaja meenutada.

Haapsalu koguduse sõnumilehes kirjutas Heikki Nenonen Haaga koguduse õpetajana märtsis 2020:

„Kirikuaastal elame just praegu paastuajas. Paast on traditsiooniliselt tähendanud vaiksemat elu, keskendumist lihtsale elule ja palvele. Kliimamuutuste ajal on meie tähelepanu üha enam suunatud tarbimise ja ostmise vähendamisele. Jumala looming ei suuda meie praegust tarbimist taluda. Kui loodus kevadel ärkab, siis paastuaeg paneb mõtlema, millist kasvu on minus kui kristlases võimalik täheldada. Kas minus kasvab häid asju, mis panevad mind ja mu lähedasi õitsema, usus kasvama? Või kasvab minus isekus ja enesega rahulolu, mis mürgitab atmosfääri? Paastuajal saame jälgida mitte ainult looduse kasvamist, vaid ka meie, inimeste kasvamist usus. Jumala auks on hea taotleda head kasvu ja kõrvaldada halb kasv, kuna see on parem nii meile kui meie ligimestele.”

Soovin õnnistust heale vennale!

Fotod: Lia Salumäe

1