Piiskop Marko Tiituse ülestõusmispühade läkitus: „Naine, miks sa nutad?“

Lõuna-Eesti piiskop Marko Tiitus saadab ülestõusmispühadeks 2026 läkituse vaimulikele ja kogudustele, lähtudes Johannese evangeeliumi ülestõusmishommiku küsimusest: „Naine, miks sa nutad?“ (Jh 20:13). Piiskop tõdeb, et ülestõusnu esimene sõna ei ole triumf, vaid kaastundlik pöördumine inimese valu ja leina poole.

Oma tervituses meenutab piiskop, et ülestõusmispühade rõõmukuulutus käib käsikäes Kristuse isikliku ligiolekuga – Ta nimetab inimese nimepidi ja kutsub osadusse. Nii julgustab piiskop pühade valguses märkama enda ja ligimese koormaid, „nutma nutjatega“ ja tooma lohutust ning rahu, mis kasvab Jeesuse tõotusest: „Mina elan ja ka teie peate elama!“ (Jh 14:19).

LÕUNA-EESTI PIISKOPI LÄKITUS
VAIMULIKELE JA KOGUDUSTELE
ÜLESTÕUSMISPÜHADEKS 2026

Jeesus ütles Maarjale: “Naine, miks sa nutad?” (Jh 20:13)

On iseloomulik, et kõigis neljas evangeeliumis ilmub Jeesus pärast ülestõusmist esmalt oma jüngritele. Ta oleks võinud ilmuda süneedriumi liikmetele, ülempreestritele või Pilaatusele, et näidata neile nende eksitust ja tõestada, et Ta on siiski Jumala Poeg. Kuid kõigepealt said Teda näha Tema kõige lähemad sõbrad ja õpilased – need, kes olid Tema pärast kõik maha jätnud ja Teda armastanud Ta maise elu päevadel ning kelle lein, peataolek ja masendus oli pärast Suure Reede sündmusi kõige suurem.

Johannese evangeeliumi järgi on Jeesuse esimesteks sõnadeks pärast ülestõusmist Tema küsimus Maarjale: Naine, miks sa nutad? Kas pole tähelepanuväärne, et enne rõõmukuulutust ülestõusmise võidust risti üle ja elu võidust surma üle kõlab evangeeliumis väga inimlik küsimus valu, kannatuse, leina ja pisarate põhjuse ja päritolu kohta. Ehk tuletab see küsimus meile meelde meie lapsepõlve, kui meie isa ja ema meilt küsisid: “Laps, miks sa nutad?” Kuni oma elupäevade lõpuni igatseb igaüks meist, et keegi meie valu ja pisaraid märkaks ja meilt samamoodi küsiks.

Väga sageli ei ole meil piisavalt aega, süvenemisvõimet või empaatiat, et tajuda meid ümbritsevate inimeste hingevalu, ängi ja leina ning märgata nii nutetud kui nutmata jäänud pisaraid. Meil on lihtsam, kui kaasinimesed jätavad mulje, et neil on kõik hästi ja nad saavad ise endaga suurepäraselt hakkama. Nii mõnigi toetav ja julgustav sõna, tänu või armastuse avaldus jääb ütlemata sellepärast, et me ei taju, kui väga seda oodatakse ja vajatakse just praegu.

Ülestõusmispühade rõõmukuulutusega “Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud!” kaasneb ka täna väga isiklik kokkupuude Kristusega, kes küsib meist igaühe käest: “Miks sa nutad? Millest või kellest sa puudust tunned? Milliseid koormaid sa kannad?” Nii nagu tee ülestõusmisele viib läbi surma värava, on ka tõelise rõõmu kogemise eelduseks suutlikkus vaadata otsa enda ja oma kaasinimeste valule, kannatusele ja üksindusele.

Kui Maarja on saanud Issandale oma pisarate põhjuse öelda, siis nimetab ülestõusnud Kristus teda nimepidi ja Maarja tunneb Temas ära oma Issanda. Usk Jeesuse ülestõusmisesse ei ole vaid ajaloos toimunud objektiivse tõe jaatamine, vaid isiklik osadus ülestõusnuga, kes on tõotanud olla iga päev meie juures ajastu otsani (Mt 28:20). Ülestõusmispühade sõnum ei ole selles, et valu ja pisarad oleksid maailmast kadunud, vaid selles, et me võime “rõõmustada rõõmsatega ja nutta nutjatega” (Rm 12:15) teades, et ülestõusnud ja igavesti elav Jeesus on kõiges ja kõikjal koos meiega.

Soovin ja palun teile, head vennad ja õed, rõõmurikkaid ja õnnistusrohkeid ülestõusmispühi! Andku ülestõusnud Issand meie hinge avarust ja andku Ta meile silmad näha, kõrvad kuulda ja südant tunda oma kaasinimeste muret ja pisaraid, et me võiksime tuua nende ellu taevalikku lohutust ja rahu, mis tuleb Jeesuse tõotusest: Mina elan ja ka teie peate elama! (Jh 14:19)

+ Marko Tiitus