Harkujärve kirikus avati Aino Järvesoo 110. sünniaastapäeva puhul tema mälestusbareljeef. Alles eluõhtul Eestisse naasnud eestlanna rahastas oma abikaasa Elmar Järvesoo mälestusfondi kaudu mitme kristlikke põhimõtteid ja pereväärtusi toetava projekti kõrval 1992-1994 ka Harkujärve kiriku ehitamist. Eesti soost suurima eraannetaja eesmärk oli Eesti rahvastiku ja tema tervisliku seisundi taastamise.

Harkujärve kirikusse paigaldatud teos on kunstnik Tõnis Paberiti teine töö Aino Järvesoost. Esimene neist avati 2004. aastal Tartu ülikooli Laia tänava õppehoones.

Tartu Ülikooli etnograafia eriala ja Tallinna kunstikooli lõpetanud Järvesoo emigreerus Eestist põgenikuna 1944. aastal. Lõpuks Ameerikasse jõudes sai temast Massachu­settsi ülikooli õppejõud. „Ta oli omal ajal lubanud oma mehele, et sünnitab kuus last, kuid pere lapsi ei saanudki,“ on meenutanud Harkujärve koguduse õpetaja Avo Üprus.

Eestis keskendus Järvesoo just laste ja tulevikuga seotud projektidele. Ta algatas näiteks kampaania „Igale lapsele 1000 krooni“, mille sisu oli lastetoetuse tõstmine. Tänu tema rahastusele on saanud sündida ka 153 katseklaasilast. Veel renoveeris Järvesoo Tartus üliõpilaskorporatsiooni Liivika maja ja aitas kaasa maaliklassi avamisele ülikoolis. Lõpuks ehitas ta Harkujärvele kiriku. Viimane läks Järvesoole maksma umbes 15 miljonit Eesti krooni.

Aino Järvesoo soovis Harkujärvele rajada kirikut lastele ja peredele ja praeguseks ongi see unistus teoks saanud – kirikus on avatud ööpäevaringne sügava ja raske puudega laste hoid, keldrikorrusel tegutsevad huviringid, valminud on külalistetoad ja raamatukogu. Kiriku seintel on Aino Järvesoo maalitud pildid.

Harkujärve koguduse õpetaja Avo Üprus tõdes ühes aga varasemas ajalehe Eesti Kirik artiklis, et kiriku püsti saamine ja selle muutumine selliseks, nagu Järvesoo lootis, on tegelikult ime. ka 1995. aasta Üpruse esmakohtumine annetajaga ei näidanud koostööks erilisi väljavaateid: Aino Järvesoo laste ja perede kiriku idee Üprust kuigivõrd ei sütitanud ja ta pakkus, et võib selle asemel teha Harkujärvele hoopis rehabilitatsioonikeskuse narkomaanidele. Seepeale läksid nende teed läksid sestpeale pikaks ajaks lahku, Järvesoo aga jätkas tegemisi omasoodu.

Aastaid hiljem kohtusid nad uuesti ja Avo Üprus sai kuulda Järvesoo pajatusi läbirääkimistest tegevust lõpetava aiandussovhoosiga; sellest, kuidas endistest erusõjaväelastest ehitajad annetaja järelt varastasid, ja ka hilisematest raskustest. Kiriku keldrikorrus jäigi rohkete tagasilöökide tõttu pikaks ajaks välja ehitamata.

Viimaks sattus seikluste keerisesse ka Üprus ise, kui võttis lõpuks nõuks kirik vahepeal taevastele radadele lahkunud Aino mälestuseks elule seada. Avalikku müüki läinud hoone äraostmiseks panid oma kodud panti lisaks temale endale ka üks sõber.

Järvesoo mälestuse hoidmiseks tehtud omaaegset „hullu tempu“ Üprus ei kahetse. „Kui esikohal on Jeesus Kristus, siis on võimalik teha igasugusid asju, aga kui püüad ise tema kohale istuda, siis võib kõik kolinal kokku kukkuda. Peame olema ettevaatlikud, aga samas ka hullud ühes temaga,“ kommenteeris ta. Harkujärve kiriku arendamine on Üpruse südamele paljudest tegemistest praeguseni üks lähedasemaid.