Tallinna Jaani kiriku puhastustoimkond tähistab 35 aastat vabatahtlikku teenimist

Tallinna Jaani kiriku puhastustoimkond tähistab 35 aastat vabatahtlikku teenimist

Iga reede hommikul tegutseb Tallinna Jaani kirikus usin puhastustoimkond, mille ajalugu ulatub aastasse 1991. Nii on tänavu põhjust tähistada juba 35. aastapäeva. Need naised ja mehed on sitkest puust – isegi koroonaajal käidi koos ja kõik toimetused said vaatamata piirangutele tehtud.

Hiljuti istus Triin Thalheim pärast reedest koristushommikut vabatahtlikega kohvilauas. Vestlusringis osalesid Anu LustKatrin OidjärvMalle JärvikElvi JärvNadja Saar ja Heidi Tooming.

Vabatahtlik töö kirikus võib tunduda kõrvaltvaatajale rutiinne, kuid tegijatel on meenutada mitmeid värvikaid seiku. Kuna kirik on imede paik, võib seal kohata nii mõndagi imelist – näiteks õhtused valgused, mis tulevad seintele läbi vitraažide ja moodustavad huvitavaid valgusmosaiike. Erilisi hetki on olnud palju. Helde sõnaga meenutatakse nullindate keskpaika, kui kohvilauad toimusid veel üleval näituste ruumis ning rahvast oli nii palju, et saal tundus isegi kitsaks jäävat.

Rõõmud ja raskused

Mis on aga see, mis „reedeseid“, nagu puhasrustoimkond end ise nimetab, töö juures rõõmustab, ning mis on kõige keerulisem? Igaühel on ülesandeks oma väike lõik, millega ollakse tuttav ja harjunud, mistõttu läheb ka töö kiiresti. Tõsine töö kestab vaid tund aega, järgneb puhas rõõm – istutakse koos kohvilauda ja minnakse palvusele.

Keerulisemad hetked saabuvad siis, kui näiteks tolmuimeja ei tööta – siis jäävad vaibad sel korral üle tõmbamata. Kuigi kirik on üldiselt väga puhas, on vabatahtlikel ette tulnud ka mustemaid töid. „Enne minu leeris ärakäimist paluti laupäeval tulla kunagise katlamaja ruumi tühjendama. See keldriruum oli täis tolmu, vanu seadmeid ja masinaid. See oli nii tolmune töö, et ma läksin koju ja pesin oma jope puhtaks. Tõesti oli suur ja raske töö. Vedasime asju keldrist treppi mööda üles ja siis tuli auto neile järele,“ meenutab Malle Järvik.

Põnevad leiud

Kirikuteenijate ja vabatahtlike koristajate töö osaks on paratamatult ka kaotatud asjade leidmine. On leitud prille, mobiile, rahakotte, mütse, salle, kindaid, helkureid, vihmavarje, sulepäid. Üks kleit. Üks väga hinnaline konjak. Raamat, mis oli pühendatud koorijuhile, kes sai selle hiljem muidugi kätte.

„Ükskord jätsid turistid mobiili kirikusse. Õnneks oli telefoni taga kaante vahel üks paber igasuguste paroolide ja varutelefoninumbritega. Mõtlesin, et üks nendest peaks töötama, ja helistasin. See oli telefoni kaotanud naise abikaasa või reisikaaslase oma. Vahetult enne ärasõitu nad tulidki kirikusse telefonile järele ja olid väga tänulikud,“ meenutab Nadja Saar.

Eriline osadus

Üldiselt on töö läbi aastate kulgenud suuremate muutusteta. Kuid koroonaajal oli kõik teistmoodi. „Me ei tohtinud teha kohvilauda nii nagu praegu – istusime nii, et toolid olid seina ääres ja üks tool jäeti istudes vahele. Kiriku pingiread olid siis samuti üle ühe rea suletud. Aga tulime ikkagi kokku ja põhimõtteliselt ei jäänudki meil ühtki korda vahele. Me olime väga tublid,“ räägib Katrin Oidjärv.

Suure muutusena tuuakse välja seda, kui 2018. aastal koliti kohvilaud galeriist alla keldrisaali. Kohvilaud on lahutamatu osa reedesest koristushommikust. Kirikuteenija keedab kohvi ja valmistab võileivad. Kohalolijad toovad lauda magusat ja näksimist. Juttu jätkuks kauemaks, kuid kohvijoomine kestab vaid napid 20 minutit, sest ees ootab palvus. Kogunetakse altari ette, kus on eriti pühalik tunne. Lauldakse päeva laul ning kuulatakse jumalasõna. Erilise osadustunde loob see, et palvuse lõpus soovivad kõik üksteisele kättpidi õnnistatud päeva.

„Iga reedene osadus läbi aastate on see, mis köidab, seob. Isegi kui mõnikord ei jaksa minna, siis võtad ennast kokku ja pärast on hea meel, et käisid. See, mis me kirikule selle koristamisega teeme, on ikka suur asi. Kui tellida firma, läheks ju palju kallimaks. Aga see on ainult üks aspekt. Ma keskendun reedel osalt koristamisele, aga teisalt ma tunnen, et olen vajalik ja tunnen osadust,“ räägib Elvi Järv.

„Pärast leeriskäimist on väga raske leida suures kirikus endale kohta,“ lisab Katrin Oidjärv. „Saabki aidata nii, et kirikut koristada, suvel valves käia. Osaduse tunne on tugevam, kui sind seob veel miski peale selle, et tuled pühapäeval teenistusele.“

Liitumine „reedestega”

„Reedeste“ pühendumus ja vastupidavus on imetlusväärne. Nad on kokkuhoidev seltskond, kus igaüks tunneb end vajaliku ja oodatuna. Kui soovid samuti kogeda suuremat osadust ja aidata kaasa kodukiriku kauni ja puhtana hoidmisele, võta julgesti ühendust Anu Lustiga: anulustots@gmail.com, tel 56 655 520.

Artikkel ilmus esmalt Tallinna Jaani koguduse lehel sotsiaalmeedias. Sealtsamast on pärit ka kaanefoto.


Vaata ka:

Meeldib 2