Mis tunne on vabatahtlikuna IRONMAN Tallinnal panustada? Kuidas triatlonisündmusel hingehoidlikku toetust pakkuda? Oma muljeid jagab Elina Kivinukk, spordikaplanaadi eestvedaja.

Sätin end Tallinna kesklinnas varahommikul esimesele korraldatud bussile, mis viib triatleedid võistluspaika. Kui buss kasutaks kütuseks adrenaliini, sõidaks see ise. Bussis pole laulupeo moodi elevust, pigem on professionaalid keskendunud ja vaiksed, seatakse jalanõusid, kohendatakse tehnikat. Mina panustan triatlonisündmusel vabatahtliku hingehoidjana, et vajadusel toetada. Soovin olla sportlastele lähedal, neile kaasa elada, kus vaja, ometi mitte segada ega liigselt tähelepanu endale võtta.

Oleme korraldajatega kokku leppinud, et olen peamiselt saadaval esimese vahetusala juures, kus sportlased tulevad veest välja ning asuvad ratta selga. Täispikk triatlon pakub sportlasele väljakutset kolmes mõõtmes: 3,8 km ujumist, seejärel 180 km rattasõitu ja kolmandaks veel maratoni 42 km. Just ujumise ja rattasõidu vahetusalas olen jälginud nii sportlasi kui ka nende kaaslasi.

Vahetusala väljakutsed

Sportlased peaksid tulema veest välja kindlaks kellaajaks, vastasel juhul järgmisele alale enam ei pääse. Kui aga sportlane kokkulepitud ajaks ei jõua, tekitab see vastakaid tundeid. Võistluseks on ju palju panustatud: osalustasu on märkimisväärne, inimesed on reisinud, organiseerinud majutuse, ilmselt võtnud puhkuse, neil on kaasas pereliikmed, kes aitavad kas transpordi või muude tugiteenustega. Rääkimata sellest, et valmistumisele on pühendatud väga mitmeid treeningtunde nii ujumisel, rattasõidul kui maratonijooksus. Nii ei ole imestada, et katkestamine – ükskõik mis põhjusel – on vastumeelne ja psühholoogiliselt keeruline.

Kuna mina olen olnud sportlase lähedastega samal pool aeda, siis olengi saanud kaaslastele toetust avaldada, isegi kui sportlane on endast väljas. Olen andnud flaieri julgustava sõnumiga, olen tellinud ühele katkestajale takso. Mitmel puhul on aga pärast värava sulgemist aia taga ootel naisterahvas, vahel ka lapsega, kes sõnab: „Aga minu abikaasa ei ole veel tulnud.“ Siis saab inimesega koos minna meditsiinitelki, uurida, kas võistleja on seal. Meditsiinitelgi juures ongi olnud suurem osa toetustest. Vahel olen olnud taastuva sportlase sõpradega ja ootamise sisustamiseks juttu rääkinud. Ja see kohalolu ongi oluline. Märkan, kuidas naisterahvas on nii tänulik, et ma ootan neid ära, kui nad võivad meditsiinitelgist lahkuda.

Jooksuraja julgustused

Kuigi mu kokkulepitud roll on olnud olla esimeses vahetusalas, siis kõige enam meeldib mulle võistlejatele kaasa elada just kolmanda võistlusala, jooksuraja, ääres. Esimesel aastal IRONMANil vabatahtlikuna olingi jooksuraja ääres ning vaatasin, et võistlejad saaksid segamatult joosta ning kohalikud elanikud saaksid vajadusel üle jooksuraja. Ja loomulikult oli mu rolliks võistlejatele kaasa elada – on nendest paljud juba tunde rajal olnud ning igal hetkel nende innustamine aitab kaasa. Mul oli plaksuti ning lehmakell ja vali hääl ja hea tuju. Kõik vahendid aitasid.

Võib arvata, et jooksurajal mööduvad võistlejad nii kiiresti, et ega seal ei jõua palju toetada. Ometi tekib seal väga mitmeid kontakte. Esiteks joostakse kolm ringi, nii et neile jõuab kaasa elada vähemalt kolm korda, olenevalt asukohast isegi kuus korda. Vahel märkasid jooksjad rajal, et olen oma instrumente vahetanud. Lisaks jõuab teha mitmeid nalju. Mõni triatleet annab teada: „See on mu viimane ring, enam ma tagasi ei tule.” Ma vastan: „Tule ikka, ma väga ootan.” Ega keegi ju ei tule, sest selleks ajaks on viimanegi võhm rajale jäetud, aga usun, et kui inimene mõttes veidi muigab, aitab see edasi.

„Kui ilus päikeseloojang,” jagab mõni võistleja enda muljeid. “Aitäh, et olete panustanud enda aega, et me saaksime siin joosta.”

Kõik kohtumised on juhitud

Kaplan teenib kohaloluga ning olen seda triatlonite käigus pea igal sammul kogenud. Kõik kohtumised on kõrgemalt seatud. Ükskord märkasin üht paari raja ääres, mees oli ilmselt rattarajalt pidanud kõrvale astuma, ta nõjatus tühja pilguga rattale, kõrval ta kaaslane midagi rääkimas. Mõtlesin endamisi: praegu ei ole sobiv hetk, see on liiga tundlik. Aga mõni aeg hiljem nägin neid võistluskeskuse juures. Siis sain korra öelda: „Märkasin, et pidite katkestama. Mul on kahju, et seekord nii läks.“ Ja kuigi see oli põgus kommentaar, siis märkasin, et kaaslane oli pisarateni liigutatud. Nii teenibki kaplan kohaloluga: andes märku, et Jumal näeb igaüht ka siis, kui seekordne eesmärk jäi saavutamata.

IRONMAN Tallinn toimub 22. augustil ja IRONMAN 70.3 Tallinn 23. augustil. Vabatahtlike registreerimine on veel avatud.

Kaanefoto: Pixabay. Foto Elina Kivinukist: erakogu

Vaata ka:

• Lisainfo spordikaplanaadi kohta: spordikaplan.ee.

1