Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas konsultatsioonil Frankfurdis arutasid 34 kiriku esindajad, kuidas saata inimesi nende elu pöördelistel hetkedel, olles inimeste jaoks olemas laulatustel, matustel ja õnnistamistel.

Konsultatsioon toimus 2.–5. novembril Hesseni ja Nassau Evangeelse Kiriku kuulutuskeskuses (Zentrum Verkündigung) ja koostöös selle kirikuga. Kokku tuli eksperte 34 liikmeskirikust ja 14 riigist, et arutada, kuidas toetada inimesi elu pöördepunktides ja anda samal ajal kristlikku usku edasi arusaadaval viisil.

Sekulariseerumine ei ole ühesuunaline tee

Keskmes olid eelkõige laulatused ja matused. Kõigepealt vaadati inimesi, kes talitusi otsivad, neil osalevad ja neid kohapeal korraldavad. Aruteludele andsid aluse ülevaated Taanist, Prantsusmaalt, Suurbritanniast, Kesk-Saksamaalt ja Rumeeniast ning Berliini sotsioloogi Daniel Hörschi analüüs.

Üldpildis ristimiste ja laulatuste arv väheneb, kuigi paljud kirikud on hakanud pakkuma uusi võimalusi, näiteks ristimispidusid ja õnnistamissündmusi. Euroopa eri kogemused aitasid pilti täpsustada: näiteks Soomes on ristimiste arv märgatavalt kasvanud. Sekulariseerumine ei ole seega ühesuunaline tee.

Õnnistus ja valik

Vestfaali teoloog ja kirikumuusik Jochen Arnold esitas piiblist lähtuva õnnistamise teoloogia: „Õnnistust jagatakse alati tasuta – kõigile loodutele. Õnnistus on Jumala hoolitsuse väljendus, justkui punane vaip, mis on rullitud pühapäevast argipäeva.“ Sellest võrsus küsimus, kas see võiks olla kogu kirikuõpetuse alus ja mida tähendab olla õnnistuse kandja ohustatud maailmas.

Praktilised kogemused näitasid aga, et õnnistust ei tohi jagada valimatult ega ilma, et seda oleks palutud. Ungari luterlik õpetaja Karoly Toth ütles, et õnnistaks pigem elu päästvat mootorrattakiivrit kui mootorratast, mis ohustab elu ja keskkonda. Šoti teoloog ja lauluautor John Bell rõhutas, et õnnistused ja talitused kuuluvad alati Kristuse ihu juurde: need ei ole kunagi üksikisikute teod, vaid on seotud kohaliku kogudusega. Württembergi teoloogi Henrike Frey-Anthesi sõnul ei mõju sellised talitused ainult väljapoole, vaid ka kirikus endas.

Norra teoloog ja kirikunõukogu esimees Harald Hegstad tõi arutellu misjonaalse mõõtme, sest õnnistused ja talitused tähendavad nii andmist kui ka vastuvõtmist. Vastu ei võeta enam mõtlemata, traditsiooni pärast: „Valiku vajalikkus tähendab ka seda, et osalemine [talitustes] on üha enam teadliku ja isikliku otsuse väljendus. See ei ole enam midagi iseenesestmõistetavat, sest nii on kombeks, vaid midagi, mille inimesed ise valivad. Nii võib rituaalse traditsiooni üldine nõrgenemine paradoksaalsel kombel olla suurendanud selle tähtsust neile, kes otsustavad osaleda.“

Kolmekõnes arutasid Christine Oefele Šveitsist, Annette Gruschwitz Saksamaalt ja Stefan Cosoroaba Rumeeniast, milline on talituse hädavajalik kristlik tuum, tänu millele saab elu pöördepunkti tähistav riitus evangeeliumi edasi anda.

Palve, laulud ja edasine töö

Õnnistust said osalejad kogeda ka ise õhtusel armulauateenistusel, mida juhtis võõrustaja, direktor Peter Meyer. Rahu teemat tutvustas teenistusel Hesseni ja Nassau Evangeelse Kiriku asepresident Ulrike Scherf. Väike Euroopa „lauluvõistlus“ näitas liikmeskirikute laulude mitmekesisust ja ilu. Kogu kohtumist saatsid hommiku- ja õhtupalvused.

Nüüd teeb EKOE liturgiatöörühm konsultatsioonist järeldused ja pakub välja, kuidas ühist tööd selles valdkonnas jätkata.

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE) ühendab 96 luterlikku, reformeeritud, ühendatud ja metodisti kirikut, kuhu kuulub umbes 40 miljonit protestanti Euroopas ja mujal maailmas. Osaduse aluseks on 1973. aasta Leuenbergi konkordia, millega eri konfessioonide protestantlikud kirikud kuulutasid välja osaduse jutluses ja armulauas. EELK on osaduskonda kuulunud selle algusaastatest peale. EKOE asukoht on alates 2007. aastast Viin.

Kaanefoto: EKOE. Konsultatsioonil osalejad Deutsche Bank Parki jalgpallistaadionil.

Vaata ka:

• Konsultatsiooni kava ja lisainfo EKOE kodulehel
• Tallinnas kohtuvad Euroopa protestantlike kirikute sinodiliikmed