Eesti Kirikute Nõukogu videosarja on lisandunud neli uut videot saatesarjas, mis aitavad mõista kristliku usu lähtekohti. Saate autori, Eesti Kirikute Nõukogu haridustöö projektijuhi Heiki Haljasoru küsimustele vastavad erinevate kristlike konfessioonide esindajad.

Vahendame lühendatult intervjuu EELK vaimuliku ja teoloogi Anne Burghardtiga.

Heiki Haljasorg: Kristus ütleb, et õndsad on puhtad südamelt. Kas inimene saab õndsaks, kui ta palub oma patud Jumalalt andeks?

Anne Burghardt: Lühem vastus on, et kui inimene oma patte tunnistab ja kahetseb, siis saab ta patud andeks. Nii seisab ka apostlikus usutunnistuses. Kui vastata pisut pikemalt ja alustada kaugemalt, siis tuleb rääkida sellest, millises vahekorras on omavahel patud ja Patt.

Kõik need eksimused, mida teeme mõtte, sõna ja tegudega, on viimselt tagasi viidavad ühele fundamentaalsele Patule – rikutud vahekorrale Jumala ja inimese vahel. See on lõhe, mida inimene omal jõul ületada ei suuda ja ta ei saa ka kunagi piisavalt omast jõust teha, et sellest üle saada. Jumal on ulatanud inimesele käe läbi Jeesuse Kristuse. Kui inimene võtab armupakkumise usus vastu, siis Jumal mõistab ta õigeks. Luterlik õigeksmõistuõpetus on luteri kiriku usutunnistuskirjade järgi õpetus, millest pole võimalik taganeda.

Lutherit ennast mäletatavasti painas küsimus, kas talle on tema patud andeks antud, kas ta on piisavalt kahetsenud ja teinud, et patud talle andestatakse. Rooma kirja esimese peatüki 17. salmis (Ro 1:17)  on juttu Jumala õigusest ja Luther on ise kirjutanud, et see salm kohutas teda, kuna omast jõust ei saa keegi õige olla. Reformatsiooniline läbimurre tekkiski siis, kui Luther mõistis, et Jumala õigus ei ole mõistetav inimliku õigluse põhimõtete järgi: Jumal otsustas panna n.ö kohtupinki patu ja sellega kaasnevate tagajärgede eest mitte inimese enda, vaid Kristuse. See on rõõmus või õnnis vahetus, millest ka väga paljud luterliku kiriku laulud räägivad ja see on õigeksmõistu kese. Inimese osaks on see õigeksmõist tänus vastu võtta.

HH: Mis saab siis, kui inimene usub Jumalat, aga on tahtejõuetu, et oma patte kahetseda?

AB: Augsburgi usutunnistuse 4. artiklis öeldakse, et inimese patte ei anta andeks tema oma teenete, hüvitiste, vaid usu kaudu. Sarnaselt kõneleb ka õigeksmõistuõpetuse ühisavaldus, mille Luterlik Maailmaliit ja rooma-katoliku kirik on üheskoos allkirjastanud. See aga ei tähenda, et õigeksmõistule ei pea järgnema häid tegusid. Schmalkaldeni artiklites [üks luteri kiriku usutunnistuskirjadest] öeldakse, et kui neid ei järgne, siis tuleb küsida, kas tegemist on õige või väära usuga, kuna hea puu kannab ju head vilja. Head teod on seega [õigeksmõistu] tulemus, mitte põhjus. Ka ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest ütleb, et õigeksmõistule peab järgnema kristlik elu usus, lootuses ja armastuses.

Kui rääkida enda patususest teadlik olemisest, siis esimestel sajanditel elanud kirikuisad, eriti kõrbemungad ja kõrbeisad on rääkinud, kuidas nad on palunud Jumalalt pisarate andi, teisisõnu palvetasid nad, et Jumal annaks neile võime enda patte ära tunda  ja ühtlasi võimet nende pärast kahetseda, meelehärmi tunda ja meeleparanduseni jõuda.

Iga inimene, kui ta enda vastu aus olles ja siiralt ennast analüüsib ja vaatleb Kristuse valguses (mitte ainult 10 käsu taustal, vaid justnimelt Kristuse valguses, kuna Jeesuses Kristuses on kokku võetud kogu käsk ja prohvetid), leiab enda juures ka mõtteid, hoiakuid ning sõnu, mis teda Kristusest, Jumalast lahutavad. Sellest aru saades on omakorda võimalik jõuda kahetsuse ja meeleparanduseni. Inimene reeglina ei taha teha haiget ja valmistada meelehärmi neile, keda ta armastab. Kui meie suhe Jumalaga on armastav suhe, siis see, et oleme Jumala tahte vastu eksinud, tekitab meelehärmi.

HH: Mida öelda inimesele, kes armastab kõiki maailma inimesi, aga ei suuda oma patte kahetseda?

AB: Alati ongi lihtsam armastada kõiki maalima inimesi kui neid, kes on lähedal. Kui inimene, kellest see küsimus kõneleb, usub Jumalasse, siis kehtivad eelöeldu vastused ka tema kohta. Kui ta Jumalasse ei usu ja esindab pigem üldhumanistlikke väärtusi, eluhoiakuid, siis kehtib siin küllap apostel Pauluse öeldu, et paganate üle mõistetakse kohut nende südametunnistuse järgi. Nii või teisiti ei peaks me Jumala eest sellistel juhtudel otsustama seda, kes pääseb. See võib kergesti viia blasfeemiasse.

HH: Mida tähendab sakramendi mõiste?

Augsburgi usutunnistuse apoloogia järgi on sakrament riitus, millel on Jumala mandaat ja Jumala armu tõotus. See on märk või toiming, mille kaudu vahendatakse Jumala armu.

HH: Kas sakramente on 7, 3, 2…?

AB: Vastus sõltub sellest, millisest kristlikust traditsioonist lähtuvalt inimene vastuse annab. Osaliselt roomakatoliku teoloogia mõjul on arv 7 sisenenud ka õigeusu teoloogiasse, kus reeglina samuti räägitakse seitsmest sakramendist. Mõned 20. saj õigeusu teoloogid on siiski kritiseerinud sakramentide arvu täpset määratlemist.

Luterliku kiriku kontekstis räägitakse kahest sakramendist, milleks on ristimine ja armulaud. Sakramentideks loetakse seejuures toiminguid, mille juures on olemas väline märk, Jumala armu tõotus ja Kristuse mandaat – kõik need on olemas ristimise ja armulaua juures. Luther hindas ka pihti väga kõrgelt, kuid üheks põhjuseks, miks seda ei loeta sakramendiks, on teatav selgusetus selle osas, mis on pihi puhul väline märk. Lisaks ei ole luterlikus kontekstis piht tingimata ilmiku ja vaimuliku vaheline asi. Lähtudes üldisest preesterluse põhimõttest, võib iga kristlane pihi vastu võtta ja vastuvõtja võib kuulutada Jumala armu absolutsiooni näol. Pihi kõrgest positsioonist annab tunnistust ka see, et Augsburgi usutunnistuses räägitakse  ristimise ja armulaua järel kohe ka pihist. Wittenbergi linnakirikus on reformatsiooni altar ja altarimaalil on rõhutatud nii ristimise, armulaua kui pihi olulisust. Maali ülaosas on kujutatud armulauda, külgedel ristimist ja pihti ning allosas jumalasõna jutlustamist ehk siis sellel altariretaablil on luterliku teoloogia kese – Sõna ja sacrament – kujutatud pildikeeles.

HH: Mis juhtub inimesega, kui ta on võtnud vastu ristimise sakramendi?

AB: Ristimisest on räägitud kui Kristusega rõivastumisest, uusestisünni pesemisest, orjusest väljaviimisest. Sellest sakramendist arusaamise osas valitseb ka üksmeel traditsioonilisemate kristlike kirikute vahel. See on sakrament, mis ühendab inimese Kristusega ja laseb tal osa saada Tema surmast ja ülestõusmisest. Väikeses katekismuses öeldakse, et ristimise läbi antakse andeks patud, päästetakse surmast ja kuradist ning kingitakse igavene ja õnnis elu neile, kes usuvad Jumala sõna ja tema tõotusi. Ristimise teiseks aspektiks on inimese liitmine Kristuse ihu ehk kirikuga.

Kuigi ristimises andestatakse inimesele Patt ja võetakse ära patusüü, on see siiski inimese teekonna algus Jumalaga. Teoloog Elmar Salumaa on võrrelnud ristimist viisa andmisega: ristimine annab sarnaselt viisale õiguse teisele maale reisida, aga teine asi on see, kas inimene seda ka kasutab.

HH: Mis juhtub inimesega, kui ta võtab vastu armulaua sakramendi?

AB: Armulaua sakrament on osaduse sakrament. Suur katekismus räägib sellest ka kui hingede toidust. Armulauas on Kristuse ihu ja veri reaalselt kohal armulaua andides. Luterlik teoloogia ei räägi, mil moel ja kuidas see täpselt aset leiab, kuid Kristuse kohalolek andides on reaalne ega sõltu vastuvõtja usust. Küll aga sõltub usust, kas need annid inimese jaoks niiöelda efektiivseks muutuvad.

Kui ristimine on teekonna algus, siis sellel teekonnal me paratamatult korduvalt eksime ja kaugeneme Jumalast. Armulaua sakrament aitab ikka ja jälle ristimise juurde tagasi pöörduda. Armulaua sakramendi puhul, nagu ka ristimise puhul, ei ole oluline ainult vertikaalne suhe Jumalaga, vaid ka see osadus, mis tekib horisontaalselt ehk teiste kristlastega.

HH: Kui leer ei ole luterlikus kirikus sakrament, siis mis ta on ja mis juhtub, kui inimene leeritamisest osa saab?

AB: See on ristimise kinnitamine. Luterlikus kirikus on konfirmeerimisele lisandunud pedagoogiline aspekt, kuna leiti, et lapsena ristituid tuleb usus õpetada, et nad teaksid, millist usku nad kinnitavad konfirmatsiooniga. Seda aspekti näitab ka sõna “leer” etümoloogia – teatavasti tähendab alamsaksi keeles sõna “lere” õpetust. Pedagoogilisel aspektil on olnud oluline mõju Eesti rahva vaimupärandile, kuna see tõi kaasa eestlaste seas laialdase lugemis- ja kirjutamisoskuse.

Enda usu avalikule kinnitamisele lisaks on teiseks aspektiks Püha Vaimu anni palumine ehk käte pealepanemine, mille kaudu palutakse Jumala armu ja Püha Vaimu andi, et inimene saaks usus oma eluteed jätkata.

HH: Mis peale ristimise ja armulaua on inimese õndsakssaamiseks veel vajalik?

AB: Piht luterlikuks kirikus otseselt sakramendiks ei kvalifitseeru, kuid see on toetav toiming, tegevus, mis aitab inimesel püsida teel Jumalaga. Oma eluteel inimene paratamatult eksib ikka ja jälle, kaugeneb Jumalast. Et endale teadvustada, et ta seda teeb ja mille läbi ta seda teeb, on pihti enda pattude ülestunnistamiseks tarvis. Kindlasti on tarvis usku.

HH: Kas pääsemist on ka väljaspool kirikut? Kas ka Vana Testamendi patriarhidel, lastel ja Okeaania pärismaalastel on lootust peale surma Jumala juurde jõuda?

AB: Läbi aegade on seda väidet mõistetud väga eksklusiivselt ehk siis selliselt, et pääsemist pole mitte lihtsalt väljaspool Kirikut, vaid väljaspool kindlat konfessiooni. Oikumeenilisel ajastul on enamik kristlasi siiski valmis lubama teisigi kristlasi taevariiki, sest kirikut mõistetakse katoolse kirikuna. Kui mõelda Vatikani II Kirikukogu peale, siis roomakatoliiklased on ametliku õpetusliku seisukohana tunnistanud, et kuna Jumal on kogu maailma Looja, peab tal olema päästeplaan ka mittekristlaste jaoks. See aga, kes, kuidas ja mis alustel pääseb, peaks jääma ikka Jumala otsustada. Kiriku ajaloos on piisavalt olnud katseid, kus inimene püüab ka selliseid otsuseid langetada Jumala eest, tagajärjed pole sel puhul olnud kõige paremad.

Mis puudutab küsimuses konkreetselt nimetatud näiteid, siis Vana Testamendi patriarhid on olnud ise osalised õndsusloos. Ka Peetruse esimeses kirjas seisab, et Kristus on surmavallas olijaile jutlustanud, et õndusest on osa saanud ka need, kes olid tema sündimise eel surnud. Palju on mõeldud ka ristimata laste teemale, sest kindlasti peab olema päästeplaan ka nende jaoks. Meie asi on tuua nad palves Jumala ette.

HH: Aquino Thomas on väitnud, et usk ja mõistus ei väliste teineteist. Kas mõlemaid on vaja?

AB: Ei usu, et Jumal ootab, et me ei küsiks asjade järele. Teoloogiagi kannab eesti keeles nime usuteadus, mis juba ise viitab sellele, et usu üle on vaja järele mõelda ja küsimusi esitada. Ma ei arva samas, et kõiki usulauseid peab panema hiiglaslikku loogilisse süsteemi, kus kõik omavahel kokku jookseb, kuna sellisel moel võime Jumala vabadust piirama hakata.

Empiiriliste teadmiste ja usu küsimuste puhul on küsimused veidi erinevad. Klassikaliseks näiteks on siin Piibli loomislood, mille puhul võib  öelda, et loomise osas otsib loodusteadlane vastust küsimusele: kuidas? ja usuteadus vastust küsimusele: miks? Samas ei tasu neid küsimusi ka täiesti lahus hoida. Hiljuti ilmunud esseede kogumikus Laurits Leedjärvelt Eesti mõtteloo sarjas nentis ta, et ka astronoomina on tal võimalik väita, et universumi tekkimise taga on Looja.

HH: Üks pühak on kunagi öelnud, et lugemine on paljusid inimesi pühakuks teinud. Mida soovitad lugeda?

AB: Seekordse vestluse küsimustele mõeldes soovitan lugeda dr Jaan Lahe raamatut “Sõnum teisest maailmast”, kus kirjeldatakse kristluse põhisõnumit evangeelse teoloogia vaatevinklist. See on hea ja hariv lugemine. Teisena soovitan reformatsiooni juubeliks välja antud kogumikku “Jumala armu poolt vabastatud”, mis ilmus EELK Usuteaduse Instituudi väljaandena. Selle koostajaks oli mul endal au olla. Kogumikku on koontatud erinevaid artikleid ja esseesid luterlikelt teoloogidelt üle maailma. See on kättesaadav ka elektrooniliselt Luterliku Maailmaliidu kodulehel eestikeelsena.

HH: Kas palvetada on tarvis?

AB: Ikka on tarvis, sest ilma on muidu keeruline Jumalaga sidet pidada. Regulaarsed palveajad on head, aga ei tohiks unustada, et igapäevaelus peame Kristust kogu aeg enda silme ees hoidma. Et me püüaks läbi päevade, läbi oma elu käies mõelda, kuidas Jeesus Kristus erinevates olukordades teeks ja käituks. Palvetada on tähtis mitte ainult lähedaste eest, vaid ka nende eest, kellega meil on mõnikord raske ja kelle kohta Jeesus ütleb: palvetage nende eest, kes teid taga taga kiusavad ja vihkavad!

Vaata lisa:

Sarjas “Õndsaks saamisest ning usust ja mõistusest”:

Saatejuht: Heiki Haljasorg. Saatekülaline: dr Arne Hiob
https://www.youtube.com/watch?v=P9fARxXk_Ic&feature=emb_logo

Saatejuht: Heiki Haljasorg. Saatekülaline: msgr Philippe Jourdan.
https://www.youtube.com/watch?v=jYCuqr2pQwA&feature=emb_logo

Saatejuht: Heiki Haljasorg. Saatekülaline: ülempreester Mattias Palli.
https://www.youtube.com/watch?v=NQZfotofrdM&feature=emb_logo