14 juuni, 2025

Arhiiv

e-Kirik

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku infovärav

Esto päevade jumalateenistus ja Cyrillus Kreeki “Reekviem” Narvas

29. juuni 2025 kell 11:00
Narva

TASUTA!
Kohad on piiratud. Palume reserveerida omale koht SIIN>>

29. juunil saab Narvas Aleksandri kirikus kuulda Cyrillus Kreegi loomingut. Dirigent Hirvo Surva juhatamisel tuleb ettekandele Kreegi reekviem.

  • Rahvusooper Estonia poistekoor
  • ETV Tütarlastekoor
  • Stockholmi Eesti Segakoor
  • Stockholmi Eesti Naiskoor
  • EMTA Sinfonietta
  • Dirigeerib Hirvo Surva

Teenivad

  • Ove Sander, EELK Põhja-Eesti piiskopkonna ja diasporaa piiskop peapiiskopi ülesannetes
  • Urmas Karileet, Narva Maarja koguduse õpetaja
  • Leevi Reinaru, EELK Misjonikeskuse juhataja, õpetaja

XIII ülemaailmsete eesti päevade raames toome publikuni maailmatasemel koorimuusikat ja pakume kuulajatele eesti muusika armastatud teost Cyrillus Kreegi reekviemi. Pühendame selle esituse tänutundega neile eestluse kandjatele, keda meie hulgas enam ei ole.

Mozarti reekviemist inspireeritud suurteos kõlab eesti keeles. Teos valmis 1927. aastal ning selle kirjutamiseks kulus kaks aastat. Cyrillus Kreek lõpetas „Requiemi” 37-aastasena, olles loominguliselt aktiivses vormis, vaheda mõtlemise ja teravmeelse ütlemisega täies elujõus mees. Mis sundis teda pöörduma surnutemissa poole? Tõukeks võis olla helilooja hea sõbra Peeter Süda ootamatu surm 1920. aastal ning püüd teha teoks Süda algusjärku jäänud kavatsus reekviemi komponeerimiseks.

Eesti esimese reekviemi esmaesitus toimus 20. oktoobril 1929 Estonia kontserdisaalis Eesti Muusika osakonna koori, Estonia sümfooniaorkestri ja bariton Aleksander Arderi esituses. Dirigeeris Juhan Aavik. Komponisti eluajal kõlas teos kokku kaheksa korda, sealhulgas kümnenda üldlaulupeo raames 25. juunil 1933 Kaarli kirikus ning 1938. aastal kahel korral Tartus: 9. märtsil Vanemuises Enn Võrgu ja 20. märtsil Pauluse kirikus Eduard Tubina juhatusel. Viimane kord kuulis Kreek oma helitööd 18. veebruaril 1940, kui Estonia kontserdisaalis tähistati tema 50. juubelit. Alates 1968. aastast taasavastati „Requiem” Alfred Karindi ja Roman Matsovi eestvedamisel, hiljem on teost dirigeerinud Peeter Lilje, Arvo Volmer, Olari Elts, Tõnu Kaljuste jt.

“Mis usku te olete?” küsis teravmeelne ajakirjanik heliloojalt, kes oli katoliku surnumissa autor, ristitud luteri usku Karl Ustavina, siis isa uue töökoha tõttu Vormsi kirikukoolis ümber ristitud vene õigeusku uue eesnimega Kirill. Ja nüüd, täielises Eesti Vabariigis: “Mis usku te olete?” “Olen Eesti usku,” vastanud Cyrillus Kreek.

Reekviemi iseloomustamiseks on loomisajast tänaseni pea kõik seda käsitlenud kirjutajad kasutanud epiteete rahvuslik, eestilik ja tasakaalustatud või vaoshoitud. „Requiem” oma põhi karakterilt, stiililt ja väljenduslaadilt mõjunud kuulajatele ja muusikauurijatele läbi aastakümnete enam-vähem ühtmoodi, pälvides asjatundjate tunnustust.

“Requiem” on mitte ainult meie vaimuliku heliloomingu parim teos, vaid kahtlemata üks väärtuslikum saavutus kogu meie heliloomingus. Selle teosega Kreek kinnitab kontsentreeritud kujul oma erakordset loomingulist andekust puht kunstilises ja veel enam rahvuslikus mõttes. [—] See üksikuist kindlailmelistest osadest koosnev teos on arendatud väga orgaaniliselt: kõigis selle üksikuis osades võib tunda teost valdavat põhilist tõsielu sügavust religioossete elamuste näol. Kogu meloodiline materjal on tuletatud nagu mingist kõike endas sisaldavast ürgmeloodiast. Mis aga sellele kõigest vähemolulisest vabale ja väga kontsentreeritud-kujulisele üldmuusikaliselt tüsedale helitööle annab erakordse väärtuse, on asjaolu, et Kreek on suutnud luua helikeele, mis läbinisti baseerub vana rahvamuusika omapärale. (Karl Leichter 1939. aastal Kreegi 50. aasta juubeli puhul)

Kogu teosest leegitseb välja mingi seesmine tuli, sügav kohati väga hell ja kaunikõlaline põhitoon, mis aeg-ajalt läheb üle pingelisteks tõusudeks, säravateks kulminatsioonideks, et siis jälle nagu enesesse kiindunult vaibuda või alustada uut mõtet. Kõik sünnib mõõdukalt, kõik on omal kohal. Selle suurteose loomisprotsess on olnud üks kaunimaid, mida inimene suudab läbi elada ja enesest sellise selguse ning täiuslikkusega välja tuua. Maailma literatuuris leidub küll dramaatiliselt jõulisemaid, väljendusabinõude poolest efektsemaid, kompositsioonitehniliste võtete kasutamislaadilt virtuooslikumaid, usulistele traditsioonidele sisult lähemalseisvaid reekvieme, kuid ei leidu sügavamalt läbitunnetatud, suurema seesmise soojuse ja hardumusega — ent siiski rangelt tasakaalus — kirjutatud samalaadilist teost, kui seda on Kreegi Reekviem. (Eduard Tubin 1962. aastal)

Cyrillus Kreek 3. XII 1889 — 26. III 1962

3. detsembril 1889 sündis Läänemaal, Võnnu vallas Saanika koolimajas Gustav (pärast õigeusku salvimist Konstantin) ja Mari (Maria) Kreegi perre üheksas järeltulija, kes viis nädalat hiljem sai ristimisel nimeks Karl Ustav. 1896. aastal sai isa õpetajakoha Vormsil, kus pere elas lühikest aega. Seal ristiti terve pere õigeusku. Nimi Karl Ustav asendati venepärase Kirilliga. Sellest tekkis hilisem kunstnikunimi Cyrillus.

Sarnaselt isaga teenis ka Cyrillus Kreek oma igapäevast leiba õpetajana, töötades pedagoogina samuti üle neljakümne aasta. Õpetajatöö oli mõlemale tähtis, kuid selle kõrvale mahtus palju muudki: isa rajas aedu, poeg tegutses dirigendina ja kirjutas muusikat. Viimatinimetatu – komponeerimine – sai Cyrillus Kreegi elus keskse koha. Lisaks heliloomingule on Kreek Eesti muusikasse jätnud jälje muusikapedagoogina, dirigendina, rahvamuusika kogujana, eestirootslaste muusikategevuse edasiviijana jne.

Kuula lisaks: