Mis on „püha“ või mida ei tohi ära lörtsida, ei tohi labastada? Selle üle arutleb ajalehes „Äripäev“ ilmunud artiklis Tallinna Toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkru.

Sõna „püha“ kasutamise kohta kirjutab vaimulik nõnda: „Kindlasti on see seotud mõne kindla paigaga, näiteks surnuaed, mälestusmärk, kus on oma kindel käitumisnorm, samuti tunneme seda riigi sümboolikal ning isamaalistel tunnetel. Kindlasti on pühadust inimeste vahelistel suhetel, mis hoiavad ülal inimese väärikust.“

Pühadusetunnetus seostub aga ka inimese endaga. „Ma usun, et igaüks on aeg-ajalt mõelnud: „kas minu elul on ka mingi sügavam mõte või väärtus?“ või „kas minus on midagi jäävat, mis on enamat väärt, kui mistahes muu?““ ütleb Arho Tuhkru.

Püha on tema sõnul seotud ka väärikusega: „Kui miski on püha, siis sellel on ka oma väärikus. Kuid pühadus ei anna ennast niisama kergesti kätte, et nüüd on ja siia ta jääb.“ Pühadega tuleb ka õrnaltümber käia: „Pühadega tuleb vaeva näha ja see saab olla ühtmoodi ligitõmbav kui ka distantsi hoidev. Kui seda on liiga palju, siis inimene ei pruugi seda välja kanda.“

Arho Tuhkru meenutab keskaegseid palverändureid, kes nägid kogu oma elu kui teekonda Jumal riigi poole. Erilised tähtpäevad andsid sellele oma rõhud.

„Muidugi ei pruukinud need palverändurid välja näha teab kui kasitud ja pestud, vaid ikka üksjagu kriimud. Toona oli tähtsam ju hinge puhtus ja pühadus, mitte niivõrd maine keha.“ Ta lisab, et alati, just eriti pühadel aegadel lubatud tavaolust teistsugusem käitumisnorm, tavalisest erinev nali ja käitumine, laul, mõistatused, riietused jne, sest needki pidid erinema argisest.

Meile on tuttavad nii mardi- ja kadrisandid, ajaloost on tuntud veel paljud teisedki. Nii on tulnud meie keelde ladina laenust sõna sant. Tuhkru märgib, et kas oskamatuse, suutmatuse või tahtmatuse tõttu ei ole me süüvinud nende santide sisusse, küll aga vormi. „Nii ongi meile jõudnud pühade kommetena „santimine“, „sul on sant nägu peas“ ning „lase sant sauna „ jne. Siin oluline teada, et vastupidine käitumine toob esile selgelt asja tegeliku olemuse. Pahupoole näitamine viitab otseselt paremale poolele. Pahede olemasolu viitab kõige otsesemalt pühade olemasolule.“

Selline viitamine vastandile on kandunud ka keelde, kus ilusat rõhutades ütleme vahel: „jõle ilus“, „hirmus ilus“ „ kole hea“.  Siinkohal annab õpetaja Arho Tuhkru soovituse: „Seega, kui keegi sulle sandisti ütleb või tahab sandistada ja teda sandiks inimeseks peab, laskem siis hoopis pühadel mõtetel enda sees kasvada. Tehke seda hinge eest hoolt kandes ja nii nagu mardi- ja kadrisandid ikka, õnnistust soovides.“

Loe lisa:

• Arho Tuhkru “Mida kirjutatakse meie hauakivile?”, Äripäev 31.10.2020