Tänases kriisiaja diakooniatööd käsitlenud saates “Taevas tuleb appi!” nentisid vaimulikud, et kogudustes sageli isegi ei tajuta, kui palju tehakse inimeste aitamiseks ja kui oluline on kiriku roll praeguses kriisiajas. Koguduse- ja kogukonnaliikmete abistamisest eriolukorra tingimustes vestlesid piiskop Joel Luhamets, Viru praostkonna praost Tauno Toompuu, EELK Diakoonia- ja Ühiskonnatöö Sihtasutuse juht õp Avo Üprus ning EELK intellektipuudega inimeste töö koordinaator õp Tiina Ool.

Õpetaja Avo Üprus ütles, et ka möödunud nädalal Zoomis peetud Võru praostkonna sinodil tuli välja: on terve hulk tegevusi, mida isegi ei peeta mainimisväärseks – see kõik tundub nii harjumuspärane ja enesestmõistetav. Üprus tõi näitena Räpinas üle 30 aasta tegutsenud hooldekodu, mida polnud aruandes esile toodud ja lisas, et kalmistu hoolduski ei tähenda koguduse jaoks lihtsalt hauaplatsi rehitsemist, vaid ikkagi lahkunu lähedastega suhtlemist ja toetamist matuse järel.

Helistamine on esmatähtis

Tiina Ool Kuressaare Laurentsiuse kogudusest esindas saates eriolukorra epitsentrit Saaremaad. Kriisi puhkedes asuti koguduses esmalt koostama nimekirja inimestest, kel eluaastaid 80 ja enam. Selgus, et neid inimesi on üle 180. Nii tuli ette võtta mahukas telefonivestluste rida. Mõni jutuajamine, et kuidas läheb ja kuidas inimene hakkama saab, on olnud ka poole tunni pikkune. Nüüdseks on vanainimestel tekkinud juba lähikondlastest tugivõrgustik, et eakad ei peaks käima apteegis ja poes. Saaremaa omavalitsuse tugi on samuti jõudnud nüüdseks juba kõigi abivajajateni. Praegu hakkab kogudusse juba tulema tagasikõnesid – on teada, et mure korral tasub helistada.

Tauno Toompuu ütles, et ka Rakveres on püütud koguduseliikmetele helistada, kuid sedavõrd palju kui Saaremaal pole seda tehtud. Toompuu märkis, et vanemaealised tunduvad isegi paremini eluga toime tulevat kui keskealised. Kui vanad liiguvad tasapisi pargis või aias, siis noorematest on paljud kaotanud töö ja ettevõtjatel on suured raskused.

Keskealiste jaoks tundub tema tähelepanekul suur pingeallikas olevat ka laste koduõpe, mis paljud inimesed on ära kurnanud. Toompuu lisas, et talle meeldib ühelt Vabariigi Valitsuse pressikonverentsilt nopitud mõte: kriisiaja “kaks pluss kahele” tuleks juurde lisada veel üks “kaks”: helista iga päev kahele inimesele!

Raskused juhatavad kirikusse

Avo Üprus sõnas, et Harkujärve kirikusse on viimasel ajal sattunud ka seni kirikukaugeid nimesi, kellega on olnud pikki hingehoidlikke vestlusi – näiteks ettevõtjaid, kes on mures tuleviku pärast.

Ettevõtjatele sarnased mured on diakooniatöötajatel enestelgi – nii tuli sihtasutuse juhtkonna palku kärpida tervelt kolmandiku võrra. Täna hommikul saabus Üpruse lauale seetõttu ka esimene lahkumisavaldus. Sel kriisil saab olema pikk järelmõju, nentis vaimulik.

Rõõmu teeb teisalt see, et vabatahtlikke tuleb diakooniavaldkonda juurde – nii on Harkujärve kirikus nimekiri 58 vabatahtlikuga, kellest pooled on saanud ka eriolukorraks vajaliku eriväljaõppe.

Raskustele vastupidamine oleneb suuresti sellest, kuidas inimene hädasse suhtub, märkis Joel Luhamets. Kui inimene näeb raskuste taga mingit mõtet, siis on tal kitsikust kergem taluda; kui talle aga tundub, et see on ülekohtune, siis on see palju raskem. Tiina Ool meenutas, et üks koguduse positiivne proua ootas koroonatesti vastust, mis oli samuti positiivne, kuid ta jagas veel helistajagi suhtes hoolitsust, et pese käsi ja palveta.

Eriolukord eriolukorras ja eriasutustes

Tartu Pauluse kirik on koos linnavalitsusega juba üle 20 aasta osutanud kogukonnaliikmetele vältimatut sotsiaalabi – jaganud toitu ja sooje riideid. Kuna senised töötajad on ise riskirühmas ja läinud kodusele režiimile, on nende asemele tulnud palju noori oma värske energiaga. Eriolukorrast tingitud muutus Pauluse kirikus on see, et sotsiaalabi teenus on viidud kiriku õue ning lauad paigutatud üksteisest ohutusse kaugusse. Tartu linnavalitsusel on valmisolek hädalisi veelgi enam aidata ja koostöö kogudusega on varasemast tihedam – kirikute kaudu püütakse leida üles abivajavad inimesed.

Avo Üprus ütles, et haiglates jagatakse palju abi just telefoni teel – see seisneb näiteks haigete omaste ärakuulamises. Samuti tuleb palvetada nii patsientide kui ka nende lähedaste eest.

Tiina Ool rääkis puudega inimestest, kes on eriolukorras eriti haavatavad. Nende tavapärane päevarütm on segi paisatud ja ei saa käia ka päevakeskustes. Liikumine on takistatud ka hooldekodu korruste vahel. Puudega inimesed on ranges karantiinis, neile ei saa külla minna ja nad ei saa ka ise kodus käia. Keeruliseks on muutunud suhted omastega, sest kõik hoolealused paraku ei saa ega suuda telefoni kasutada. Videopalvused ja võimalused videokohtumisteks omastega on olnud suureks toeks.

Avo Üprus lisas, et ka vangide olukord on praegu üpris keeruline: külastamine on keelatud, helistamine piiratud, jalutamisvõimalus puudub ja kinnipeetavad on suletud oma kambritesse. Tugiisikute vahendamisel on püütud aidata sellega, et rahaliselt toetatakse telefonikõnede tegemist. Tugiisikud on omalt poolt soovitanud kirju kirjutada – nende kirjutamine ja nendele vastamine on vähemasti sisukas tegevus.

Tulevikuks ka midagi helget

Joel Luhamets avaldas lootust, et praeguse kriisi lõppedes oskavad inimesed rohkem rõõmu tunda lihtsatest inimlikest kontaktidest ja neid edaspidi enam väärtustada. Samuti õpetab praegune aeg kasutama moodsaid tehnilisi vahendeid. Luhamets nägi positiivsena, et tehniliste vahendite abil on loodud uusi võimalusi jumalateenistustel osalemiseks – erinevate kirikute pühapäevaseid salvestisi kuulates võib sisustada kasvõi kogu nädala. Oskus tehnilisi võimalusi ära kasutada aitab tulevikus vanemaealistel  kindlasti leevendada tervisemuredest põhjustatud isolatsiooni. Kristlased harjuvad kindlasti ka kiriklikke meediakanaleid rohkem kasutama. Ja viimaseks lausus ta: sõpra tuntakse hädas. Me õpime, kellele raskel hetkel saab tegelikult toetuda. Tiina Ool lisas, et küllap mõistame tunduvalt paremini osaduse vajadust. Praegu aga jääme pikisilmi ootama, et üksteisel käest kinni hoida või teineteist kallistada.