„Huvitav, kes võiksid olla tänapäevases ühiskonnas need piiripealsed armetud ja vihatud? Kes võiksid olla praegu need, kes Jeesuse naastes Tema sõnumit kohe kuulda võtavad? Kas meie oleksime nende seas?“ küsib Pärnu-Jakobi koguduse diakon Jane Vain artiklis enese läbikatsumisest ajakirjas Kirik ja Teoloogia, kui mõtleb kirjakohale, mis pärineb Iiobi raamatust (Ii 42:1–6).

„See on raamat, mida on vist kõige rohkem uuritud, mille üle on kõige rohkem vaieldud ning mis on andnud loendamatult mõtteainet kirjandusele ja kunstile,“ ütleb Jane Vain. „Eelkõige seetõttu, et kuidas võis Jumal lasta saatanal Iiobit kiusata, miks Ta laskis vaga mehe proovile panna.“

Iiob on olnud terve elu vaga ja lugupeetud mees, aga sõpru jääb selles olukorras väheseks. Tuha sees istudes neab ta oma sündimist ja süüdistab Jumalat, ent ei pöördu Temast ära, katsub ennast läbi ühte ja teist pidi ning ta tahaks väga oma süütust Jumala ees tõestada. Viimselt Jumal ilmutaski end Iiobile ja tema sõpradele, nõudes Iiobilt, et see „paneks vöö vööle nagu mees“ (Ii 38:3), oleks valmis vastama Kõikvõimsa küsimustele ja seisma oma eluga silmitsi nii, nagu see Temale paistab.

„Iiobi katsumus on hea võrdpilt tänasessegi päeva,“ leiab Vain. „Kui midagi meie elus juhtub, siis on meil kindlasti pereliikmeid, kes meelitavad süüdistama Jumalat, riiki, halba ilma jne. Ka on meil kindlasti sõpru, kes küll istuvad koos meiega ja kurvastavad, ent piirduvad targutamise ja õpetussõnadega ning vihjetega, et äkki olid ikka ise süüdi. Ja kindlasti on keerulised olukorrad elus need, kus me näeme, kes on meie tegelikud sõbrad – kes jäävad ja kes lähevad.“

Allikas: ajakiri Kirik ja Teoloogia

Lisalugemist:

Iiobi raamat. Piibel kontekstis 1. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Nõmmik.