Mängib orelit, vasaku käega juhib pasuna- ja paremaga laulukoori ning vahepeal peab kogudusele ka jutluse – mõista-mõista, kes see on? Eks ikka üks tõeline kirikumuusik. Hea põhjuse just Kahro Kivilost kirjutamiseks annab aga tema juhitud Kose kiriku pasunakoori 20. aastapäev.

Pereraadio sarja „Minu muusika“ portreesaates “Mees nagu orkester” (2019) rääkis Kahro Kivilo saatejuht Joel Otsale oma raja leidmisest. Kivilo on veendunud, et ise ei saa midagi – temale on elus alati teeotsa kätte näidanud Jumal.

Kahro Kivilo lapsepõlvekodu oli Kaarli puiesteel, kus kõlasid Kaarli kiriku kellad. Kord olid kiriku aknad pimedad, kord valged, see äratas huvi. Pärast oma esimest kirikukülastust, mis  oli koos perega ühel jõuluõhtul toomkirikus, hakkas ta seal käima ka muul ajal, eriti kui laulis koor. Ja praost Hiisjärv laulis toomkirikus liturgiat nii hingeminevalt!

Teekond muusika juurde oli loogiline: vanaisa, kes lahkus siitilmast juba 10 aastat enne Kahro sündi, oli Vabadussõjas viga saanud külamuusik. Legende jalutust bajaanimängijast räägiti veel palju aastaid hiljem. Isa oli harrastusmuusik ja tegi endale isegi viiuli. Vend oli samuti muusik ja tegi bändi. Nende kõrvalt 7. klassi poiss Kahro harjutama hakkaski. Esimene pill oli mandoliin, seda õpetas mängima isa.

Lühikeseks ajaks laulma legendaarse Venno Laulu RAM-i noortekoori aitas eeltöö: ta oli sirvinud raamatut häälehügieenist ja oletab, et küllap siis õige viis, kuidas ta oma suu koorikatsetel lahti tegi, avaldas muljet.

Pere polnud just rikas ja esimene grammofon toodi koju siis, kui Kahro käis 8. klassis. Meeles on ka esimene plaat, Mozarti “Väike öömuusika”, mis poisile pisarad silma tõi.

Tõelise võimaluse muusika õppimiseks sai noormees alles siis, kui oli vaja ära pääseda Vene sõjaväest. Eelnenud iseõppimine oli siiski õige olnud ja ta sai sisse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, imeväikese konkursiga, orkestrijuhtimise erialale. Pärast instituuti töökohale suunamist ei olnud, selle valiku tegi Kahro Kivilo ise. Anton Makarenko “Pedagoogiline poeem” kinnitas soovi saada erilise kooli õpetajaks.

Laste õpetamine Kosejõe Koolis oli Kahro Kivilo põhitöö alates 1982. aastast. Viimastel aastatel ka huvijuhina töötades korraldas ta lastele kõikvõimalikke üritusi, filmiõhtuid ja kontserte, tantsu- ja mänguõhtuid. Kooli tulid lapsed esmaspäeval ja lahkusid sealt reedel.

Kivilo ütles intervjuus, et on fanaatiline erikooli pooldaja – sinna minnes läheb tema kinnitusel lapse elu kohe paremaks. Tänu erivajadustega lastele kohandatud metoodikale on nende areng  adekvaatne, nad õpivad toime tulema ja leiavad tunnustust, on õnnelikud. Erikoolid korraldavad lauluvõistlusi, kus kogenud muusikapedagoogi kinnitusel laulsid ka kuulmisvaegusega lapsed väga hästi. Tavakoolis on sellistele lastele keskkond ebaturvaline, muretseb Kivilo. Neid kiputakse kiusama, nad ei saa enam kunagi lavale, nad ei leia piisavalt tunnustust. Ent erikoolide süsteemi lammutatakse, sest selle ülalpidamine on riigile kallis. Nagu koduleht teatab, suleti ka Kosejõe Kool alates sellest, 2020. õppeaastast.

Miks peaks kirikus puhuma pasunat, kui on ometi orel?, küsitakse Kahro Kivilolt sageli. Ent Piibliski on mitmes kohas kirjas: trompetite ja pasunatega mängige Issandale kiitust! Kuna puhkpilli tuleb puhuda eluõhku, on see ka üks kõige hingestatum pill, leiab kirikumuusik. Sellega saab teenistusel mängida koraale, liturgiat, algus- ja lõpumänge. Pealegi – orelit igale poole kaasa ei vii.

Kose Kiriku Pasunakooris on ikka olnud 8-12 mängijat, see on paras arv, et mahtuda oma vabaõhuoreliga parajasti kolme autosse. Ringisõitmine aga tähendab sageli seiklust ja neid on olnud palju, üks hullem ja uskumatum kui teine. Seiklustega seoses meenutab Kahro Kivilo enamasti ikka Rootsi-Mihkli kogudust.

Rootsi-Mihkli kiriku õpetaja Patrik Göransson on Kahro Kivilole ja Kose Kiriku Pasunakoorile tänulik paljude koguduseelu tähendusrikaste hetkede sisustamise ja ühiste seikluste eest:   

„Öeldakse, et inimest õpib usaldama siis, kui sa oled temaga ühiseid seiklusi läbi elanud. Oleme väga tänulikud, et saame Kahrole helistada ja ta on jälle valmis meiega saartele tulema. Meretaguste asjadega on aga nii, et neid ei ole alati võimalik väga täpselt organiseerida. Väga väsitav oleks siis olla koos inimestega, kes ootamatuste puhul solvuvad ja pahandavad. Kahro Kivilo on  suutnud koguda vahvad inimesed enda ümber – pasunakoor on sama rõõmsameelne ja teenimisvalmis nagu tema ise.“

Vaata lisa: