Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Hargla koguduse lugu.

Hargla on Eesti lõunapoolseim kihelkond. Kitsa ribana kulgeb ta Eesti lõunapiiril vastu Lätimaad. Siin on ka Eesti kõige pikem ridaküla – Saru küla – Mustjõe kaldal. 

Iseseisev Hargla kogudus asutati Rootsi aja lõpul. Katoliku ajal kuulsid Hargla läänepoolsed osad – Koikküla, Laanemetsa ja Taheva – Karula, varem koguni Sangaste alla, Hargla idapoolne osa – Mõniste ja Saru – olid aga Üxküllide igivana omandina Urvaste kihelkonna osa. Kirik võis toona rahumeeli asuda 40 või 50 km kaugusel, sest igal suuremal külal oli oma kabel ehk abikirik, kus jumalateenistusi peeti ja mille juurde pühitsetud mulda surnuid maeti. Hargla kihelkonna alalt on teada kuus niisugust katolikuaegset kabelit. 

Enne, kui usupuhastust oma jälgi oleks jõudnud siia jätta, järgnes pikk sõdade ja võimuvahetuste periood. Liivi sõja ajal, kui maad valitsesid moskoviidid, ehitati Aheru järve äärde vene õigeusu kirik. Seejärel tõid poolakad tagasi katoliku usu. Laanemetsa omanik Swencicky ehitas kiriku, kuid leiti, et ühest preestrist jätkub nii Koivaliinale, Laanemetsale kui Karulale. Tulevase Hargla kihelkonna maad liideti Koivaliina külge. 

Läbi Koivaliina kihelkonna voolasid Koiva jõgi ja Mustjõgi. Iseäranis suurvee ajal elasid kihelkonna kaks pool kumbki oma elu. Sealpool kõneldi pigem läti, siinpool rohkem võro kiilt. Keeruline oli leida kirikuõpetajat, kes mõlemat ühtviisi valdaks. 1646. aastal otsustati ehitada Hargla rahvale eraldi kirik. Kuni uue pühakoja valmimiseni peeti jumalateenistusi ühes Taheva valla suures rehes. Kirik sai valmis ning ametisse seati Koivaliina koguduse abiõpetaja. 

Kindralsuperintendent Johann Fischer pöördus palvega Rootsi kuninga poole, et Hargla lõplikult Koivaliinast eraldataks. 21. aprillil 1694 tegi kuningas Karl XI vastava otsuse, mis sama aasta 16. mail Hargla inimestele ka ette loeti. 

Rõõm ei kestnud kaua. Algas Põhjasõda ning pärast Hummuli lahingut pööras Vene vägi Aluliina peale. Mõniste mõisas asus rootsi garnison, mis 17. augustil 1702 langes venelaste kätte. Hargla kiriku põletasid venelased maani maha. Mis kirikuõpetajast sai, pole teada. 

Alles 1724. aasta kevadel sai Hargla kogudus taas oma õpetaja. Vahepeal ulatasid abikäe naaberkihelkondade vaimulikud. Uus kirikuõpetaja Ephraim Dietrich Hövel oli Herrnhuti vendade sõnul vaga mees ja „ehtne hallelane“. Ta oli tõesti Halle ülikoolis õppinud ja pietistliku vagaduse Harglasse kaasa toonud. Tema eestvõttel ehitati üles Hargla kirik ja pühitseti see 1729. aastal. 

Kui Urvastes algas vennastekoguduse ärkamine, pöördus Hövel abipalvega Urvaste õpetaja Quandti poole. Viimane saatis Urvastest ühe venna, Toggo Samueli Harglasse koolmeistriks. Samuel hakkas palvetunde pidama ning usutuli haaras kaasa terve kihelkonna, eriti Mõniste ja Saru. 1740. aastate keskel oli vennaste liikumine Harglas nii elav, et hakkas selle eestvedajatele endilegi hirmu valmistama, sest ametlikult oli ju vendade tegevus rangelt keelatud. Lohutas vaid see, et talurahva seljatagust kindlustas usklik mõisahärra von Üxküll. 

Ka järgmine õpetaja Jacob Christian Laurentz oli Halle ülikooli kasvandik ning tuli rõõmuga vendade koosolekuile. 

1811. aastal kinkis Mõniste uus omanik von Kosküll nii krundi kui materjali vennastekoguduse palvemaja ehituseks. 1873. aastal viidi see palvemaja Mõnistest Saru küla Tammi talu maale, kus palvetunnid jätkusid veel Eesti Vabariigi päevil. 

Vene õigeusku minek raputas Hargla kihelkonda tugevasti. Loodeti ikka maad saada. Aastatel 1845 – 1848 vahetas usku 32% elanikest. Seda on umbes kolm korda rohkem kui Võrumaal keskmiselt. Kihelkonna lääneosas, Laanemetsas ja Koikkülas läks vene usku kaks kolmandikku peremeestest, seevastu idapool, kus vennastekoguduse mõju suurem, oli usu vahetajaid vähem, Saru vallas ainult 12%. Esialgu rajati õigeusu kogudus Laanemetsas, hiljem viidi see üle Mõnistesse, kuhu 1855. aastal ehitati ka kirik. Aastatel 1916 – 1941 oli siin koorijuhiks Theodor Pettai, kelle kommunistid 1942. aastal Sosva vangilaagris maha lasid. Aastal 2012 kanoniseeris Konstantinoopoli Püha Sinod ta koos abikaasa Annaga pühakuks (uusmärtriks). 

Hargla puukirik, mis pärast Põhjasõda ehitati, oli vähem kui sajandiga nii lagunenud, et tuli ehitada uuesti. Vana kirik oli võrdlemisi madalal kohal kõrtsi lähedal, uus ehitati paarsada meetrit lääne poole. Nurgakivi pühitseti suure rahvahulga osavõtul 1817. aastal. Uus kivikirik pühitseti 1821. aastal. Pool sajandit hiljem, aastatel 1872 – 1874 tehti põhjalik ümberehitus, millega Hargla kirik sai oma praeguse ilme. Kirik sai kõrgemad aknad, tahvellae, saleda torni ja avara altariruumi koos võidukaarega. 

Altar on suur neogooti stiilis puulõige. Kantsel valmistati kirikuga samal ajal. Kella valas Lavrov 1909. aastal Gatšinas ning oreli ehitas Knauff 1876. aastal Gothas. 

Kiriku suurejooneline altarimaal valmis 1859. a. Saksamaal Gotha linnas ning kujutab Kristuse ristilt mahavõtmist. Kunstnik Emil Jacobs on lisaks Kristusele kujutanud risti ümber veel kümmet inimest. Enne Harglasse jõudmist oli maal kunstinäitusel Londonis. Seal krooniti seda autasuga, mistõttu on seda peetud Baltimaade üheks omapärasemaks ning hinnalisemaks altarimaaliks.

1860. aastal asus Hargla kihelkonda elama hulgaliselt lätlasi. Sealt alates peeti Harglas igal aastal ka lätikeelne jumalateenistus ja Koivaliinas eestikeelne. 

1903. aastal avati Valga-Gulbene kitsarööpmeline raudtee. Hargla kihelkonda mahtus 8 peatust. Vabadussõja ajal oli raudtee ümber palju madinat. Kõige ägedamad lahingud peeti Mõniste pärast, kuna mõisa kivihooned Mustjõe juures moodustasid omamoodi sillakindluse. Tänu taevale jäi Hargla kirik terveks. 

Vabadussõja ajal avati Hargla surnuaial Laanemetsa mõisnike Wassermannide barokne hauakabel. Selgus, et liivakivist pinnas ning muutumatu temperatuur olid kabeli keldris muumiateks muutnud üheksa surnukeha, sh 1798. aastal maetud kindralmajor Gotthard Wilhelm von Wassermanni. Siiamaani tekitab kabel elevust ja meelitab uudishimulikke ligi. 

1930. – 1949. aastani teenis Hargla kogudust Jaan Maior. Ta oli muusikamees, kuid kirjutas ka luuletusi. Näiteks kogumikus „Taevalind laulis“ on temalt 70 luuletust. 

1945. aasta viimasel päeval sattus Jaan Maior autoavariisse ja murdis reieluu. Kirikuõpetaja abikaasal Linda Maioril ei jäänud muud üle kui minna ise kantslisse ja pidada jumalateenistus nii vana-aasta õhtul kui uus-aasta hommikul. Hiljem õppis Linda Usuteaduse Instituudis ning ordineeriti 1968. aastal teise naisena Eesti luterlikus kirikus vaimuliku ametisse. 

Nõukogude ajal teenis kaua aega Hargla kogudust Artur Raibakas. Ta polnud õppinud teoloog, vaid vennastekoguduse vend. Peapiiskop otsis ta kord üles ja palus tulla kogudust teenima. Piiblit ta tundis, usku tunnistas. Gümnaasium oli andnud ka kreeka keele oskuse. Nõnda asus ta teenima ja usuteadust õppima ühtaegu. Tema kangelaslikul eestvedamisel sai kirik 1970. aastatel uue katuse. 

Teiste seas on Hargla kihelkonnas sündinud ja üles kasvanud kirikuõpetaja Aleksander Abel. Kiriku lauluraamatus on mitmed laulud tema loodud sõnadega, sh laul, millega algab paljudes kirikutes jõuluõhtu jumalateenistust: „Helisegu jõulukellad – // kätte jõudnud püha öö. // Kostku rõõmuhääled hellad // üle pilve, tähevöö. // Mureväljal paistab valgus, // kaugelt kumab koidu algus.“ 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.