Koguduse lugu: Kanepi kogudus

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kanepi Jaani koguduse lugu.

Kas õige on ütelda Kanapää või Kanepi, see otsustati 1925. aastal rahvahääletusega. Jäi Kanepi. Kuigi Kanapää oli sarnaselt Otepää ja Kirumpääga laialt levinud.

Kanepi koguduse sünnipäevaks võib pidada 14. maid 1674, kui Valgjärve pärishärra Benedikt Johann von Berg sai konsistooriumilt loa uue kihelkonna asutamiseks. Aasta hiljem tuli kinnitus ka Rootsi kuningalt Karl XI-lt. Kusjuures Bergi abikaasa ja Karl XI olid vendade, st Gustav Vasa poegade Erik XIV ja Karl IX lapselapselapsed.

Berg oli oma maale Otepää kihelkonna servas väikese puust kabeli ehitanud, nüüd liideti selle ümber ka Põlva ja Urvaste kihelkondade kaugemaid külasid. See oli küll kena, aga kolmesajale perele jäi kabelikene kitsaks. Oli vaja suuremat kirikut.

Esialgu teenis kogudust Otepää abiõpetaja, kuid õige varsti juba päris oma õpetaja. Põhjasõja ajal tuli kümmekond aastat üldse ilma hingekarjaseta läbi ajada või käis Johannes Svenske Võnnust aeg-ajalt rahvast Jumala Sõnaga kinnitamas. Oli päris ime, et kirik alles jäi, sest kõigest 5 km kaugusel peeti 1702. aastal Erastvere lahing, mille venelased võitsid ja kus rootslased kaotasid paar tuhat meest. Kohalikule rahvale tähendas see ikka ainult häda, viletsust ja rüüstamisi. Küllap panid need ajad ka inimesi Jumalat appi hüüdma.

Suurem puukirik ehitati 1737. aastal. Vanale hoonele ehitati külgtiivad ja kellatorn. Võimalik, et pikendati ka algset põhihoonet. Nii sai kirik ristikujuline.

Selsamal 1737. aastal puhkes naaberkihelkonnas Urvastes vennastekoguduse ärkamine. Kiiresti levis usutuli Kanepi maile. Siin kujunes oluliseks paigaks Erastvere mõis, mille omanik Reinhold Gustav von Ungern-Sternberg võttis lahkesti vastu Herrnhuti töötegijad.

Aastal 1780 sai Kanepi koguduse õpetajaks Johan Philipp Roth. Selleks ajaks oli puukirik üpris kehvas seisus ja tahtis ühtelugu parandamist. Päris uue kiriku ehitamine tundus juba mõistlikum. Kuna mitmel aastal oli põllusaak kehv ja kiriku ehitamiseks vahendeid nappis, hakati kivikirikut ehitama alles 1804. aastal.

Samal aastal asutas õpetaja Roth Kanepis Eesti esimese kihelkonnakooli. Peale selle oli Kanepi 1810. aastal esimene kihelkond, kus eesti talupojad said endale perekonnanimed. Kes teeb, see jõuab – Johann Philipp von Roth oli Võru praost, konsistooriumi assessor ja Tarto maa rahva Näddali-Lehe asutaja ning väljaandja.

Suur ja ilus kivikirik pühitseti 28. augustil 1810. aastal ning sai Ristija Johannese järgi nimeks Jaani kirik. Pühitsemistalituse pidas Liivimaa kindralsuperintendent Karl Gottlob Sonntag.

Kirik oli maakivist, punastest tellistest katuse ning raudplekist torniga, mis toona oli väga uudne nähtus. Kahjuks sai kirik 1831. aastal välgu tabamuse ning põles maha. Taastamistöödeks kulus seitse aastat. Vahepeal pidas kogudus jumalateenistusi lageda taeva all kirikuplatsil või surnuaias, samuti kitsas kooliruumis ja Erastvere mõisa rehes.

Kanepi kiriku puhul torkab silma torni ebatavaline asukoht. Kui harilikult on see kiriku läänepoolses otsas, siis Kanepi kiriku torn on keset lõunakülge. Sealsamas torni all asub ka kiriku peasissepääs. Ka kantsel asub kirikus mitte põhja- vaid lõunaküljel. Kusjuures lõunaküljes on kantsel ka näiteks Rõuge kirikus.

Ainsana Eestis on Kanepi kiriku torni tipus aotäht ehk koidutäht ja mitte rist või kukk. Koidutäht sümboliseerib ristimist ja uuestisündi. See on ka üks vennastekoguduse sümboleid. Nii võime kodutähti leida kirikutes, kus vennaste ärkamise mõju on olnud suur. Näiteks on koidutähed Võnnu kiriku väikeste nurgatornide tipus.

Kanepi kiriku vana koidutäht püsis tornis 1893. aastani, mil ta ilmastikuoludele alla jäi ning Pikajärve mõisnik kinkis selle asemele kullatud risti. Sedagi risti tuli hiljem uuendada, kuid 2002. aasta remondi käigus otsustati taastada torn algsel kujul ning sellest saadik ehib torni tippu taas koidutäht, mis seekord on valmistati vasest.

Kanepi kiriku altarimaalil on kujutatud Kristust ristil, peas okaskroon ning altari seinal sõnad: „Niida om Jummal ilma armastanu“. Pildi maalis 1857. aastal Anton Bauer, kes on valmistanud altarimaali ka näiteks Puhja kirikule. 1877. aastal ehitati kirikusse rõdud.

Vene õigeusku minek ei tõmmanud Kanepis just paljusid kaasa. Rahva seas levis kohaliku koolmeistri loodud lauluke „Ütte kurblikko mehhe kaibaminne, ke omma õnsat Lutherusse usko olli ära andnu“. Kohtus analüüsiti küll laulu sõnu, kuid õigeusku minejaid jäi ikka väheks.

19. sajandi teises pooles teenis Kanepi kogudust 33 aastat järjest õpetaja Georg von Holst. Ta revideeris kiriku lauluraamatut ja tegi keelelist korrektuuri Vastsele Testamendile, kuid rahvuslaste survel pidi Kanepist ikka ära minema.

1881. aasta 1. detsembri õhtul kella viie paiku kõlas Kanepis pauk, koguni mitu pauku. Kirikumõisa poole tõttavat õpetaja Holsti tulistati selja tagant püstolist kaks korda. Üks laskudest haavas Holsti reiest, teine läks mööda. Holst asus jälitama kurjategijat, kes komistas ja kukkus. Kirikhärral õnnestus toeka jalutuskepiga anda kurikaelale mõni hoop. Tundmatu karanud püsti ja põgenenud, ent tulistanud veel korra, kuul siiski ei tabanud. Laskja isik on tänaseni ebaselge. Sel ajal olid suhted eesti rahvuslaste ja baltisakslaste vahel eriti pingelised. Sealt otsiti atendaadi motiive.

Kuigi Holstil läks paremini kui Vene keisril, kes samal aastal atendaadi läbi hukkus, pakkis ta niipea kui võimalus avanes, oma asjad ning läks Hiiumaale Käina koguduse õpetajaks.

Kanepi kogudust teenis järgmised 34 aastat õpetaja Johannes Oskar von Falck, kelle abikaasa onutütar, kirjanik Else Hueck-Dehio on oma romaani „Kallis Renata“ jaoks inspiratsiooni ammutanud nähtavasti ka Holsti tulistamise loost. Ja nimelt sellest on romaani kirjutanud Oskar Kruus.

1902. aastal ehitas Saksa meister Wilhelm Sauer Kanepi kirikule oreli.

2. novembril 1903 ordineeriti Kanepi koguduse abiõpetajaks, kirjade järgi Võru praostkonna vikaariks Karl Menning. See oli rohkem isa soov, et pojast saaks kirikuõpetaja, poeg vaatas pigem teatri poole. Vaevalt pool aastat kestis Menningu vaimulikutee. Siis valiti ta Vanemuise seltsi esimeheks ja täna mäletame Karl Menningut Eesti kutselise teatri rajajana.

Terve nõukogude aja ehk 1945-st 1990. aastani teenis Kanepi kogudust Raimund Peiker. Tema oli üks neist, keda ordineeriti 1938. aasta teisel jõulupühal. Ei varem ega hiljem ole nii palju mehi korraga kirikuõpetaja ametisse seatud. Toona leidus kahtlejaid, kelle arvates polnud mõtet läkitada mehi välja olukorras, kus töötegijaid oli niigi küllalt. Ei läinud aga aastatki, kui Eestist lahkusid baltisakslased. Järgnes teine maailmasõda, mis viis enamiku vaimulikest kas Siberisse, hauda või põgenikuna läände. Kõik said tööd, kelle südames oli kuulutada Jumala Sõna. See oli nagu rännak läbi pika pimeda öö, mil rahvast väevõimuga kirikust eemale kisti. Peiker jäi oma kutsumusele kindlaks ning nägi ära ka vaba Eesti taassünni.

1988. aastal kerkis Kanepi kihelkonnas Baltimaade kõrgeim tipp – 347 m kõrgune Valgjärve telemast. Valgjärvel on üles kasvanud ajakirjanik Georg Eduard Luiga, kelle tõlgitud on kiriku lauluraamatus näiteks „Kuis hingvad vaikselt, kes läinud magama, kes rahuriiki on saanud rõõmuga, nad hädaorust on läbi võidelnud ja võidukrooni on taevas pärinud.“ Samuti on Luiga tõlgitud „Mis tunneb hing, kui maha jäänud patud ja Issand Jeesus kutsub armuga: Oh tulge, minu Isa õnnistatud, oh tulge minu juurde elama!“

Nii vaatas Georg Eduard Luiga oma taevase kodu poole, sealjuures unustamata lapsepõlve kodu Valgjärves Kanepi kihelkonna mail, mille kohta kirjutas ta laulu „Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub…“

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.