Kriisiolukorras, kui inimene on esmase löögi vastu võtnud ja seda taluda suutnud, pole saanud infarkti, närvivapustust ega end surnuks joonud, siis järgnevad tüüpiliselt klassikalised psühholoogide kirjeldatud kriisi etapid, kirjeldas ajakirjas Kirik ja Teoloogia ilmunud jutluses EELK Jüri koguduse diakon Ülo Liivamägi. Algul eitamine ja tuimus, mida saadavad ärevushood. See läheb peagi üle viha ja süüdlase otsimise etapiks, kus viha on seotud pettumuse ja abitusetundega. Järgneb kauplemise faas. Ja, … enne kriisi lõppu tuleb veel läbi käia depressioonist ja kui selles kõiges on suudetud ellu jääda, saabub viimaks ka toibumise, leppimise ja kohanemise etapp.

Kristlase tee kriisis on radikaalselt teistsugune, ütles Ülo Liivamägi. Teda ei valitse niivõrd psühholoogia reeglid, kui just Jumala Sõna reeglid. Meieisapalve kese on inimestele andeks anda ja neilt andeks paluda. Seejuures ei näi harjumuspärane enam kehtivat, tavapärane loogika raputatakse segi ja kingitakse uus südame ja palve keel, mis võib kõneleda armastuse sõnadega.

Jumal ei tee kristlase elu liiga lihtsaks, tõdes Liivamägi. „Ta tahab, et me vaimselt kasvaksime ning suudaksime lõpuks oma andekspalumise palve esitada ligimesele endale, sellele „vaenlasele ja süüdistajale“, ning laskma Jumalal jääda varjatud Jumalaks, nagu see selles maailmas olema peab. Ja lisaks veel, peame seda inimest ka armastama!“

Vaata lisaks:

• Ülo Liivamägi, “Südame kõne Jumalaga” (Jutlus veebiajakirjas Kirik & Teoloogia)