Veebisaate “Taevas tuleb appi!” seekordses osas kõneleme misjonär Helene Toivaneniga EELK koguduste eestpalve partnervõrgustikust ning samuti Helene ja Joona Toivaneni misjonitööst Myanmaris. Saatejuht on Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola.

Helene Toivanen on koos abikaasa Joona Toivaneniga tööks kauges Myanmaris on väikese luterliku kooli juhtimine, kuid selle kõrvalt on paar töiselt seotud ka Eesti koguduste ja nende tegemistega.

Nimelt on Helene Toivanen võtnud misjonärina vedada Eesti eestpalvekoguduste algatuse. Mõte tekkis tema sõnul 2016. aastal koos Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Aivo Prüki ja tema abikaasa Heidiga. Nagu kristlaste kohtumistel sageli, arutati tolgi korral seda, kuidas parandada koguduseelu ja inimesi kirikule lähemale tuua. Nii sündiski ühisloomes ja veidi ka vabakogudiuste praktikat kopeerides eestpalvekoguduste idee – jagada luterlikud kogudused paaridesse, et nad võtaksid teineteise muresid ning rõõme jagada ja teineteise eest palvetada.

“Palve on kristluse alustalasid, mis ühendab meid Jumalaga ja palvesilla kaudu ka meid omavahel,” selgitas Helene Toivanen. Ta lisas, et kristlikud kogudused vajavad tunnet, et nad ei tegutse üksinda, et keegi jagab sarnaseid muresid ja rõõme, et on olemas keegi, kes on aasta jooksul olemas just meie koguduse jaoks. See tekitab suurema ühtsuse tunde Eesti koguduste vahel ja laiemas mõttes tuletab meelde, et oleme kõik üks kristlik kirik üle maailma.

Saabuval 2021. aastal läheb käima palveketi viies aastaring. Algatusega on liitunud umbes 30 kogudust, tänavu on hetkeseisuga liitunuid 20. Paaridesse jaotab kogudused Helene Toivanen ise, püüdes korraldada nii, et igal aastal paarilised vahetuksid ja sõprussuhteid tuleks juurde.

Eestpalvekoguduste algatuses osalenud on tema kinnitusel jäänud kogemusega rahule. Kõige sagedasem ühistegevus on vastastikused külastused – omavahel suhtlevad laulukoorid, eakate ja noorte grupid. Nende vastastikuste külaskäikudega on hea võimalus avastada ka seninägemata lapike Eestimaast.

Mõned kogudused on misjonäri sõnul küll häbelikult öelnud, et ühistegevusi pole toimunud ja aasta jooksul on vaid teise koguduse eest palvetatud, kuid ta leiab, et just see ongi peamine ja kõik muu üksnes lisa.

Selleks, et tulevaks aastaks endale sõpruskogudus leida, tuleks endast märku anda kuni 13. detsembrini meiliaadressil helene.toivanen@gmail.com või pöörduda Misjonikeskuse poole, kust saab kõik vajalikud juhtnöörid ja kontaktid. Oma sõpruskoguduse nime saavad eestpalvekoguduste algatusega liitunud teada enne jõule, lubas misjonär.

Helene Toivanen rääkis lähemalt ka enda ja abikaasa Joona tööst Myanmaris. Seal on nad lähetuses Eesti luterliku kiriku misjonäridena, kuid nende põhiliseks tööandjaks on siiski Soome Luterlik Evangeelne Ühing. Abielupaar töötab kohapeal luterlikus teoloogilises instituudis, mille Soome misjonärid rajasid alles kolme aasta eest. Joona on praegu selle kooli direktor ja Helena õppealajuhataja.

2015. aastal käidid Helene ja Joona Soomes misjonikoolitusel, kuid siis oli paari jaoks veel ebaselge, kas see tee on neile õige. Pakkumise minna Myanmari said nad 2016. aasta alguses, kuid kohe polnud seda võimalik vastu võtta, sest Tartu Maarja kirikus tuli enne mõned tegevused lõpetada.

Joona on juba kolmandat põlve misjonär; tema vanaisa ja isa on teeninud Aafrikas. Helene aga tunnistas, et tema enda ettekujutus misjonitööst oli ajast ja arust – nimelt arvas ta, et misjon toimub ka praegusel ajal ikka peamiselt Aafrikas ning selle sisuks on kitsas mõttes evangeeliumi kuulutamine ja Piibli õpetamine. Misjoninäride tööpõld on siiski palju laiem, märkis Helene – selle sisu on kogu oma elu ja tegudega jagada armastust, mille töö tegija ise on saanud. Siin on oma andide rakendamiseks palju viise ja võimalusi ning seda tööd saab teha nii kodu- kui välismaal.

Kristlasi on Myanmaris 4-6% elanikest, veelgi vähem on luterlasi, nentis Helene Toivanen. 51 miljoni elaniku juures on aga kristlaste arv eriti Põhja- Myanmaris  arvestatav ja paljud kristlased on avaldanud soovi end just luterlastena määratleda.

Kohalik koolikorraldus meie omast üpris erinev ja veelgi erillisemaks on selle muutnud koroonapiirangud. Õppeaasta algab juunis ja lõpeb veebruaris, kuid praegu on kõik koolid suletud, peale mõnede rahvusvaheliste koolide. Olukord on Helene sõnul eriti kurb vaesemate jaoks, kelle koolitee budistlikes koolides seeläbi katkeb. Kiita pole olukord ka misjonäridel, sest enne kooli sulgemist jõudsid nad Joonaga birma keele omandamise kõrvalt anda vaid ühe loengukursuse.

Helene ütles, et kuna ta on olnud õpetaja juba 10 aastat, ootab ta väga võimalust klassi ees seista, mis on tema kutsumius ja suur rõõm. Mõlemad Joonaga loodavad, et riigi valitsus on siiski valmis tuleva aasta 1. juunil koolid avama. Seni koolitavad nad õpetajaid, kelle pedagoogilise hariduse puudumise korvamiseks tutvustab Helene aktiivõppemeetodeid ja seda, kuidas teha tunde huvitavamaks; Joona omakorda räägib tundides sügavamatest teoloogilistest küsimustest. Koolitamine toimub Toivanenide väikeses kodus: õpetaja istub voodil ja õpilased diivanil. Õpilased on misjonäri sõnul väga innukad ja teadmishimulised.

Suhtumine välismaalastesse on Myanmaris üldse positiivne ja soosiv, kinnitas Helene. Kohalikud elanikud on naerusuised ning päikeselised ning ta arvab, et sellest hakkab ta kodumaale naasmisel küllap puudust tundma. Kuna misjonäridena töötavad Helene ja Joona nendega, kes olid juba varem kristlased, ei ole kogetud ka viltuvaatamist. Õpilased on kinnitanud, et paari sinnajäämine koroona ajaks on olnud suur moraalne tugi.

Eestis on misjonäripaaril tugikogudused, kes aeg-jalt saadavad läkitusi ja kirjakesi. Toivanenid on veebi vahendusel olnud külaliseks ka siinsetes piiblitundides ning rääkinud, kuidas neil läheb. Kodukoguduste tugi on väga oluline ja hea on teada, kui keegi palvetab nende eest, ütles Helene.

Misjonitööd tehakse eraisikute toel ja sellele saab ka omalt poolt tuge pakkuda. Eriti just soomlaste seas on palju inimesi, kes soovivad misjonitööd toetada püsiannetusega. Helene Toivanen on väga tänulik, et neile on Myanmaris misjonitööd tehes osaks saanud mitmekülge tugi.