„Tänasega algav advendiaeg on meeleparanduse ja enesesse vaatamise aeg. Sel ajal võiksime eriliselt kanda üksteiste koormaid ja muresid, osutada üksteisele positiivset tähelepanu, otsida seda, mis ühendab ja jätta esile tõstmata selle, mis eristab või vastandab, märgata kõiki neid, keda saame aidata. See kõik on osa õigest jõuluootusest. Just nõnda advendiaega veeta on jõukohane igaühele,“ ütles peapiiskop Urmas Viilma esimese advendi puhul tehtud Facebooki postituses.

Peapiiskop Urmas Viilma tuletas meelde, et uue kirikuaasta ukse ja jõuluootuse perioodi avav advendiaeg on väikese paastuajana endasse süüvimise ning oma südame ja mõtete läbikatsumise aeg. Samas on 1. advendi tonaalsus pigem rõõmus ja juubeldav: rahvas, kes ootas Jumala poolt välja valitud uut kuningat, tervitas juubeldades Jeruusalemma väravast alandliku rahukuninga kombel eesli seljas sisse ratsutanud Jeesust

„See näib loomuliku sissejuhatusena jõuluöö imele, mil maailma Rahukuningat, Jeesuslast, ei asetatud sündides mitte kuldtikanditega patjadele, vaid heintele sõimes,“ ütles peapiiskop Viilma. „Mõjuisikuks ei muuda ühtegi inimest mitte uhked sõidukid, tiitlid ja võim, dividendimiljonid või villad, vaid süda, milles on äratundmine, et tõeliselt mõjukas on see, kes kasutab oma mõju ligimese ja kogukonna, kogu ühiskonna hüvanguks. Nagu ka vastupidi: ei kaota ükski väljavalitud valitseja oma tiitleid ega mõjusat rolli või väärikust siis, kui muretseb puudust kannatavate ja vaeste pärast ning murrab nendega koos leiba või astub sisse nende madalatesse taredesse. Kui keegi teine ei saa olla seal, kus viibivad viiruseisolatsiooni paigutatud ligimesed, kodudes, haigemajades ja hooldusasutustes, siis astub mõjuisikust Jõululaps sisse ka sinna.“

Sajad ja tuhanded küünlad, pimeduse ja valguse kontrast aitavad meile meelde tuletada Jeesuse sõnu: “Mina olen maailma valgus!”, ütles peapiiskop ja lisas: „Kui Jeesus ütleb, et ta on maailma valgus, ei kõnele ta Päikesest, mis on aineline valguse- ja energiaallikas.“ Kristus kõneleb Jumala valgusest, mis särab ka siis, kui Päike enam meid ei valgusta ega soojenda ning mis usu kaudu saab inimesele kättesaadavaks juba ajalikus elus. „See valgus aitab meid mõista, et isegi kui arvame tundvat ja teadvat tõde ja õigust, mida ka teistele kuulutada, on meil siiski üks suur ja sarnane puudus – armastuse puudus,“ tõdes peapiiskop.

Peapiiskop tuletas kristlastele meelde, et tänasega algav advendiaeg on meeleparanduse ja enesesse vaatamise aeg. See on ka reaalsete heategude aeg, üksteiste koormate ja murede kandmise, üksteise märkamise ja aitamise aeg. Ilma armastuse tegudeta ei saa me loota, et advendiajale järgneb ka jõuluöö koos kingituste, koos Jeesuslapsega. „Siis jäämegi igavesti ootama midagi, mis ei tule ega tule, sest me ei ole avanud oma südant ei ligimesele ega ka saabuvale Jõululapsele, kes ongi Armastus,“ ütles peapiiskop Viilma.

„Me ei ole iialgi armastanud piisavalt – oma lähedasi, oma sõpru ja tuttavaid, rääkimata võõrastest, meist erinevalt mõtlejatest ja uskujatest, teisiti oma elu korraldajatest, kõigist ligimesest. Meie armastuse võlg igapäevaselt aina kasvab ja kasvab. Meie ülesanne on aga seda võlga kogu aeg tagasi maksta,” lausus peapiiskop, viidates apostel Pauluse sõnadele: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. (Rm 13:8)“.