EELK Kambja koguduse jutlustaja/praktikant ja Tartu Ülikooli Usuteaduskonna magistrant Robert Bunder aitab oma artiklis luua selgust, mille kohta on palju erinevaid arvamusi avaldatud. Kirjutise autor heidab valgust sellelegi, miks on selles põhimõttelises küsimuses üksmeelt nii raske saavutada.

Mis on kristluse põhisõnum? See on tänapäeva sekulariseerunud läänemaailmas küllaltki vajalik ja aktuaalne küsimus. Meie informatsioonist üleküllastunud maailmas ootavad inimesed tihti lühikese repliike ja vastuseid, mis võtaks ammendavalt kogu teema kokku. Kuidas öelda ühe lausega, milles seisneb kogu kristluse idee?

Keeruliseks teeb selle teema ka see, et välja on pakutud eri variante kristluse põhisõnumi kohta. Esineb ka seda, et kristluse põhisõnumit defineerivad inimesed, kes pole ise kristlased. Nii on üheks populaarseks vastuseks, et kristluse põhisõnumiks on traditsioonide, esivanematelt päritud tarkuse hoidmine ja kaitsmine. Teised aga väidavad, et kõige tähtsam on hoopis ligimesearmastus, mille sisuks on tavaliselt sallivuse, demokraatia, avatuse, vabaduse, hinnangutest hoidumise jm aktsepteerimine.

Probleem nende kahe väljatoodud arusaama juures on see, et mõlemal juhul leitakse kristlusele omane mõiste, kuid täidetakse see tänapäeva ilmalikust ühiskonnast võetud sisuga. Kristluse põhisõnumit aga ei peaks otsima ilmalikust maailmast, vaid kristlusest enesest, kiriku kuulutusest ja pühakirjast. Jeesus oma õpetuses astub vastu nii liigsele traditsioonilembusele kui ka pelgalt inimlikule arusaamale ligimesearmastusest. Toon ühe näite Piiblist, kus Jeesus ütleb nõnda:

 „Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt.“ (Mt 10, 37).

Need Jeesuse sõnad ei lähe kuidagi kokku liigse traditsioonilembusega, sest Kristus ütleb, et vanemate ja nende sõna austamine järgneb tema austamisele. Aga see ei sobi kokku ka hinnangutevaba ligimesearmastusega. Jeesus annab väga selgelt mõista, et ligimesearmastus võib olla väärastunud ja kahjulik inimesele. Vanemate ja ka oma laste armastamine, mis on iseenesest hea, võib muutuda Jeesusest lahus väga ohtlikuks. Need Jeesuse sõnad on konkreetsed ja karmid ja on rahutust tekitanud erinevatel aegadel. Mõnel perioodil on kristlust peetud liberaalseks, sest ristiusk kutsub üles tavasid kõrvale heitma, teisel ajal jälle on kristlus sallimatu, vaenuõhutaja jne.

Kristuse tee ei ole sõltuv tulevatest ja minevatest ilmalikest ideoloogiatest ja kristluse sisu ei tohi täita sellega, mis parasjagu maailmas moes on.

See on ilmselt tänapäevale omane nähtus, et kõik Jumalasse puutuv heidetakse kõrvale ja keskmesse tuuakse inimene oma mõtete ja ideedega. Inimlikud teemad on palju arusaadavamad ja meile lähedasemad kui jumalikud. Nõnda lihtne ja selge on rääkida traditsioonide hoidmisest või liberaalseid norme kaitsvast ligimesearmastusest, kui kõnelda Jumala Sõna, mis räägib patust, lunastusest ja igavesest elust. Sellest ei saa tänapäeval keegi eriti midagi aru.  Nii pannakse inimene oma mõtetega Jumala kohale. Aga me ei tohi unustada, et inimene on patune. Kõik hea, mis ta Jumalata ette võtab, muutub lõpuks kurjaks. Traditsioonide hoidmisest võib saada viha teiste vastu, rahutus ja kivinenud usk, mis ei tunne rõõmu ja lootust. Ligimesearmastusest võib saada ükskõiksus, kõige sallimine, viha teisitimõtlejate vastu ja oma hinge hävitamine selle maailma kaduva eluviisiga.

Kristluse põhisõnumit ei saa otsida patusest maailmast, vaid see tuleb leida Piiblist ja kiriku kuulutusest läbi sajandite. Kõrvale tuleb lükata inimlikud ideed ja tagasi tulla selle juurde, mis puudutab Jumalat ja tema ilmutust. Alles siis kui mõistame Jumala armastust ja tema tahet iga inimese jaoks, oskame hoida häid traditsioone ja armastada oma ligimest. Ilma Jumalata ei saa ja ei oska me kumbagi lõpuni teha. Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.

Üheks Piibli tuntuimaks salmis on Johannese evangeeliumi 3nda peatüki 16s salm, kus Jeesus ütleb:

„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid tal oleks igavene elu.“ (Jh 3, 16)

Seda salmi nimetatakse ka väikeseks evangeeliumiks, sest see on kogu Piiblit läbiva joone hea kokkuvõte. Arvan, et see sobib ka praegu suurepäraseks kokkuvõteks kristluse põhisõnumist. Millest see siis koosneb?

1. Jumala, maailma Looja, armastus väljendub Jeesuses Kristuses. Tema kaudu otsib Jumal kontakti iga inimesega.
2. Temasse peab uskuma. Jeesusega peab inimesel olema osadus ja ühendus.
3. On olemas hukatus ja patt. Inimene on loomult kuri ja vajab Jumalat, et oma elu muuta. Patt on loomuliku inimese igapäeva seisund, see määrab tema mineviku, oleviku ja tuleviku. Patt väljendub praktilises elus mõtetes, tegudes ja tegematajätmistes. Ilma Jumalata inimene on teel hukatuse poole.
4. On olemas igavene elu, mida Jumal pakub neile, kes usuvad Jeesusesse. Need pääsevad hukatusest ja patu needusest. Igavese elu pärimine mõjutab kristlast juba ka selles elus, nõnda et ta saab patud andeks ja Jumala abiga võitleb oma sisemise kurjuse vastu.

See on lühikene seletus, kuid Jh 3,16 sobib ise oma lühiduse ja löövusega hästi kristluse põhisõnumiks. Alles lunastusest osasaamise järgselt oskame mõista traditsioonide väärtust ja oma ligimest täielikult armastada. Kristlus ei ole inimlik ponnistus ja pingutus kõigest väest traditsioone hoida ja oma ligimest armastada. Need mõlemad on usu viljad ja tagajärjed inimeses, kes on osa saanud Jumala armastusest. Kristluse põhisõnum peab algama Jumalast ja tema tegudest. Kirik ei pea kartma seda, et ilmalik ühiskond ei mõista tema kuulutust ja missiooni. Kirik on saanud oma ülesande Jeesuselt ja on kogenud läbi ajaloo, et Issand on seda tööd ikka õnnistanud. Kristluse põhisõnum eile, täna ja homme kõneleb Jumala armastusest patuse inimese vastu Jeesuses Kristuses. See sõnum jääb samaks kuni selle maailma lõpuni.

Loe lisa:

• Jaan Lahe: “Kristluse põhisõnumist, usu keelest ja kiriku ülesandest” (e-Kirik, 09.12.2020)

7