Täna on advendiaja teine pühapäev, mil süütame juba teise advendiküünla. Pühapäev kannab nimetust: “Sinu Kuningas tuleb kirkuses”.

Keila koguduse õpetaja Matthias Burghardti 2. advendile pühendatud jutluse keskne teema on Jumala riigi tulek, mis kõrvaldab kõik vana ja asendab selle uuega. „Vaata, ma teen kõik uueks!“ Nende Johannese Ilmutusraamatust pärit sõnadega võtab ajakirjas Kirik ja Teoloogia ilmunud jutlus kokku rõõmusõnumi kogu loodu uuenemisest.

Vaadake üles, sest lunastus läheneb. Jutlus 2. advendiks (Lk 21:25–31)

Matthias Burghardt

„… Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega. Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!“ Ja ta rääkis neile võrdumi: „Vaadake viigipuud ja kõiki puid: kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal. Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal! …“ (Lk 21:25–31)

Millisel ajal me elame? Kas praegu on pigem hea aeg või halb aeg? Vastus sõltub ilmselt inimesest ja sellest, kuidas ta oma elu kogeb. Kui inimesel läheb hästi, ütleb ta pigem, et aeg on ka hea, kuid kui on vastupidi, siis tundub aeg talle samuti pigem halvavõitu.

Jeesus joonistab meile pildi tulevikust, mis meile esmapilgul ei meeldi. Vähemalt mitte siis, kui meile ei meeldi ulmefilmid maailma lõpust kõigi nende motiividega, mis on ka Piiblis kirjas, kuid meie jaoks mitte esmatähtsad. Jeesus kirjeldab tänases kirjakohas selle maailma viimaseid päevi.

Astronoomilised eripärad ehmatavad inimesi. Antiikinimene uskus, et taevakehadel on jumalik jõud, nii nagu mõned siiamaani usuvad tähtede jõusse. Kui taevakehad, need aja, valguse ja pimeduse valitsejad, kaotavad oma võimu, on taevas ja maa peal kaos. Kord ja loogika on meist siis lahkunud.

Jeesus kirjeldab, et ka meri möllab ja tormab. Meri on Uues Testamendis sageli sümbol rahvaste ja rahvusvaheliste arengute jaoks. Mitte ainult maailma kord ei lähe kaduma ning aja ja valguse valitsejad mitte üksnes ei lange, vaid ka rahvas möllab ja lisab oma osa üldisele kaosehirmule. Seni nägemata asjad juhtuvad maailmas ja taevas, merel ja maal. Tõusevad riigid, millest ei olnud varem kuulda, ja mõned supervõimud, mis pidid ju igavesed olema, langevad mõne päevaga. See tekitab inimestes hirmu. Ja selline hirm on inimestele lausa hävitav.

Meie ajastu teab täpselt, kui hävitav hirm võib olla, kuidas see on mõnele haiguseks saanud: on inimesi, kes ei julge enam väljas käia, kes langevad sügavasse depressiooni või kes peavad oma elu teadlikult ja vaevarikkalt oma hirmudest eemal üles ehitama, et sellega kuidagi hakkama saada.

Hirm ja kaos, katastroof ja paanika – kas see on Jumala tahe meie jaoks? Milline Jumal see selline oleks? Kas Jeesusel on lihtsalt halb tunne, mida ta peab väljendama, teades, mis teda ees ootab? Kas ta on selline jutlustaja, kes mõistab terve maailma hukka, kuna see on patune, ega hooli inimestest, ei tunne muret meie hirmude pärast, ei halasta meie peale?

Sugugi mitte! Jeesus ütleb meile lihtsalt, mis on tulekul, kui maailm lõpeb. Kujutame ette, et ta oleks öelnud, et tulevik on roosiline, et maailma tee viib muudkui ülesse ja et lõpus on kõik suurepärane. Kuhu sellised ideoloogiad viivad, oleme oma silmadega näinud. Need ootavad inimestest, et inimesed teeksid ära Jumala töö; need ootavad, et meie oleksime suutelised taevariiki maailmasse tooma, et Jumala riik jõuab meieni inimeste tarkuse kätetööna. Kes ootab lunastust ja õnne selle maailma arengutelt, saab petetud, kuna kui inimene tahab paradiisi luua, loob ta tavaliselt põrgu.

See ei tähenda, et on ükskõik, kuidas ma maailma ja teiste inimestega ümber käin. Muidugi on hea ja kristlik asju paremaks muuta! Aga ma ei unusta, et taevariiki ei too maailmasse ei mina ega meie. See ei tule selle loodud maailma tingimustes meie juurde. Jeesus tahab meid oma jutus selleks ette valmistada, et maailm, olgu meil tema kohta hea või halba tunne, ühel päeval lõpeb ja see lõpeb valuga. Taevas ja maa lõpevad, aga Jumala uus looming Kristuses ei lõpe iial, Tema sõna ei lõpe.

Piibliraamatu alguspeatükis loob Jumal taevakehad valgusteks ja piirab merd, et inimesel oleks eluruumi. Nüüd, maailma lõpus, leiab ka maailma loomiskord oma lõpu.

Aga see, mida inimene keset oma kannatamist, keset oma leina, oma elu halvematel päevadel ootab ja mille peale ta loodab, see on see, mis tuleb kindlasti päris lõpus – see on Jeesuse jutus rõõmusõnumiks!

Inimese Poeg tuleb. Nagu meie teame, on see Inimese Poeg Kristus ise, Ta tuleb, et kohut mõista, et kurja ära võita ja lunastada. Ta ise on see, kes annab meile sellel viimsel ajal lohutust ja lootust. Inimene võib oma silmad tõsta, ja Jeesus isegi käsib meil seda teha!

Ka siin on üks paralleel loomislooga: Kain ei tõsta oma silmi, kui Jumal teda kutsub. Teda piinab ta südametunnistus. Ta tappis oma venna ja ei saa nüüd enam taeva poole vaadata. Kuri, mida ta tegi, ei vabasta teda, vaid piirab tema silmaringi. Jumala poole ta ei saa enam vaadata. Kristus käsib, et me vaataksime Tema poole. Ta teeb seda, sest Ta andestab meile meie patud. Ta loob meis uut, igavest elu, mida surm ja kaos, hirm ja patt ei saa enam hävitada. Me saame vaadata üles Tema poole ja üksteise poole mitte sellepärast, et me ei oleks eksinud Jumala või inimese vastu, vaid sellepärast, et me oleme andestust palunud ja saanud. Me teame, et andestus on nii tähtis ja keskne, nagu see seisab ka Meie Isa palves. Me teame, et Jeesuse andestuse võim on suurem kui taevakehade võim. Ja et andestus laiendab meie silmapiiri. Meile on andeks antud ja me tõstame silmad Kristuse poole, kellega tuleb uus maailm ja lunastus kurjast.

See teeb meid rahulikuks. Mitte enam kartlikult vaadates, kuidas kord kaob ja kaos näib võitvat, vaid nähes aja märke nagu viigipuu vaataja evangelist Luuka tekstis. Näeme, mis toimub, ja aimame, mis toimub järgmisena, aga see ei saa meid enam hirmutada. Selles on lausa põhjamaist tasakaalukust. Kui meil tekib hirm, vaatame üles Kristuse poole, kes kõik hirmu, patu ja kurja on juba ära võitnud ja kes tuleb, et lunastust lõplikult täide viia. See annab meile jõudu.

Martin Lutherile on omistatud ütlus: „Isegi kui ma teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin ma täna veel õunapuu.“ Mitte sellepärast, et see õunapuu päästab maailma, vaid et see elaks maailma lõpu üle, et ma saaksin selle puu uude maailma kaasa võtta; sellepärast, et ma tean, et nii kaua, kui ma siin veel olen, saan ma aidata, et maailma pisut paremaks muuta. Ja pärast seda saan ma rõõmsalt üles vaadata, sest lunastus on Kristuses juba tulnud ja on nüüd ka lõplikult tulemas.

Olen mitu korda kogenud, kuidas kristlased, kes teadsid, et nende aeg siinses elus jõuab lõpule, ei heitnud meelt. Nad kasutasid aega, mis neile veel antud oli, lohutasid oma lähedasi, seadsid asju korda, leppisid teistega ja tegid rahu. Ja said sellest jõudu, nõnda et see, mis paistab lõpuna, ei ole enam lõpp. Kui me tõstame oma silmad, näeme Kristust, kes ütleb: „Vaata, ma teen kõik uueks!“ Ja teda nähes saavad kõik pisarad meie silmist pühitud. Aamen.