“Meie tegelik olukord on sageli hullem, kui jaksame seda tunnistada. Isegi koroonakriis võib tühiasi olla selle kõrval, mida Eesti inimesed igapäevaselt niigi peavad kandma. Oma ameti tõttu tean, kui palju koormaid on meie rahva turjal. Kuhu ka ei vaataks – kõik ajad on kellelegi rasked,” tõdes Tartu Pauluse koguduse õpetaja Kristjan Luhamets 4. mail 2021 toimunud emadepäeva veebikonverentsil. Oma ettekandes mõtleb vaimulik eluliste näidete toel sellele, kuidas murekoormat kergendada ja katsumustes vastu pidada.

---

“Kuidas püsida raskel ajal hingeliselt ja vaimselt ergas?”.

Kõik ajad on kellelegi rasked. Selle maailma mured ei alanud koroonakriisiga. Ka väliselt kõige paremates tingimustes on meie ümber ikka palju muret, valu, ahastust ja hirmu. Seega küsimus, kuidas püsida raskel ajal hingeliselt ja vaimselt ergas, on alati aktuaalne.

Alati leidub ka õnnelikke. Võib tuua näiteid sellest, kuidas raske aeg ei pea meid enda alla matma. Rääkisin inimesega, kelle lapsepõlv möödus Siberis sõnnikust ehitatud onnis. Pere oli küüditatud, nälg näpistas, aga laps, kelle mälestused algasid seal, kõneles oma Siberi-elust, kui kõige ilusamast ajast. Ja miks ei pidanudki see nii olema, sest kõik mured olid isa ja ema kanda.

Võimalik, et turvatunde andis lapsele mitte niivõrd see, kuidas vanemad hoolitsesid lapse eest – muidugi tegid nad ka seda – , vaid see, kuidas isa ja ema hoolitsesid teineteise eest. Öeldakse, et laste kasvatamiseks ongi kaks reeglit. Esiteks: mehed, armastage oma naisi! Ja teiseks: naised, armastage oma mehi! Seal, kus abikaasad teineteist armastavad ja austavad, ei pea lapsed muretsema. Siis võivad nad tunda ennast turvaliselt isegi selle maailma suurte raskuste ja tõsiste murede keskel.

Siin on peidus esimene põhjus, miks me emadepäeva peame ja miks Piibel võrdleb Jumalat isaga. Sest on keegi, kelle peale võime heita kogu oma mure; keegi, kes hoolitseb meie eest (1Pt 5,7; Ps 37,5).

Reformaator Martin Lutheril oli äärmiselt pingeline, tänapäeval ütleks, et stressirikas töö, mis pealegi täitis kogu tema elu. Ühes tema õhtupalves olid umbes niisugused sõnad: „Jumal, kas see on Sinu töö või minu töö? Kas see on sinu rahvas või minu rahvas? No kui see on sinu rahvas ja kui see on sinu töö, siis tee ise oma tööd! Mina olen väsinud ja lähen ära magama.“

Apostel Peetrus kirjutab (1Pt 5,7): „Heitke kõik oma mure tema [st Jumala] peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ Juba Vana Testamendi laulikul on sõnad (Ps 37,5): „Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!“ Ja Mäejutluses lisas Jeesus (Mt 6,26-27): „Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?“

Kuigi tööga võib kaasneda mure, ei ole mure veel töö. Linnud ei muretse, aga tööd teevad nad kõvasti. Me räägime vahel pühapäeva pühitsemise käsust, aga see käsk algab sõnadega: „Kuus päeva tee tööd…“ Järelikult võime selle kohta öelda ka „kuus päeva töö tegemise käsk“. Ja kui me siis paneme tähele taeva linde – kõrreke haaval lakkamata ja siis iga suutäie pärast edasi-tagasi!  Oi, kuidas teevad nad tööd! – Aga ei muretse.

Kuhu siis põgeneda mure eest? Üks mees, kes on pidanud elus ränki koormaid kandma, ütles mulle, et püssikuuli eest võib veel heal juhul kõrvale põigata või puu taha varjuda, aga muremõtte eest pole kuhugi minna.

Murest ei saa lahti, kui seda pole kellelegi ära anda. Kes on proovinud muret uputada, teab, et mure õpib ujuma. Ta ujub järgi kiiremini, kui me eest ära jõuame. Muret ei saa ka olematuks mõelda. Aga muret on võimalik ära anda. Nii nagu teevad seda lapsed, kelle isa ja ema armastavad teineteist. Aga täiskasvanud? Kellele suur inimene peaks andma oma mure?

Hiiumaa muusikaõpetaja Timo Lige märkas, et inimesed lähevad sageli Jumala ette palvega: „Tere, Jumal, mul on suur mure!“ Aga nad võiksid vaadata otsa oma murele ja öelda: „Tere mure, mul on suur Jumal!“

Meie tegelik olukord on sageli hullem, kui jaksame seda tunnistada. Isegi koroonakriis võib tühiasi olla selle kõrval, mida Eesti inimesed igapäevaselt niigi peavad kandma. Oma ameti tõttu tean, kui palju koormaid on meie rahva turjal. Kuhu ka ei vaataks – kõik ajad on kellelegi rasked. Kuidas siis püsida hingeliselt ja vaimselt ergas?

***

Sõnad ’ergas’, ’ere’ ja ’erk’, ’ärgas’ ja ’ärkama’ ja kui liialdustesse kalduda, siis ka ’ärplema’ – neil kõigil on üks ja sama läänemeresoome tüvi. Järelikult on erksus või ergas olemine meile omane ja ammusest ajast tuttav. Oleme sellest kõnelenud juba tuhandeid aastaid.

Ergas olemine sisaldab tähelepanelikkust, märkamist, avastamist. Meil on olnud ärksamaid aegu ehk ärkamisaegu. Ei, need pole sündinud heaolu päevil, siis, kui murekoorem oli väiksem või lasi kergemalt hingata. Vastupidi! Näiteks vennastekoguduse esimene suurem ärkamine käis üle meie maa 1730. aastate teises pooles. Tolleaegsed inimesed mäletasid suurt nälja aega, Põhjasõja hävitustööd ning olid üle elanud laastava katku. Alles hiljuti oli maad räsinud järjekordne ikaldus. Need olid inimesed, kes ei muretsenud tühiste asjade pärast, kes ei üritanudki muret unustada, vaid vaatasid sellele julgelt otsa, sest neil ei jäänud ka muud üle. Nad mõtlesid suuremalt ning tõstsid nõnda oma pilgu kaduvalt üles kadumatule – usus, et suurtele muredele on lahendused olemas. Ja midagi muutus meie rahva hinges. Vennaste ärkamise päevil sai Kristuse ülestõusmise rõõm eesti rahvale ühtäkki elavaks. Enam polnud see lihtsalt üks vana pähekulunud sõna, vaid otsekui selge allikavesi, mis elustas hinge ja vaimu.

Aga nii on see olnud ka hiljem palju kordi ja mõnigi inimene leiab elu suurimad väärtused alles siis, kui kõik vähemad on kadunud. Siis oleme nagu merehädalised, kes kahe käega hoiavad kramplikult kinni oma kohvritest. Päästerõngast ei saa haarata enne, kui me pole üleliigsest lahti lasknud – selle maailma tühisusest, mis korraks on ja varsti jälle kaob.

Ka rahvuslik ärkamine 19. sajandil ei tulnud ilma valu ja vaevata. Kui lapsed, kellest vanemad olid rõõmu tundnud, keda nad suure vaevaga olid koolitanud, kelle edenemisele kogu hingest kaasa elanud – kui need lapsed siis ühtäkki oma vanemaid häbenema hakkasid, nii et selles keeleski ei tahtnud kõnelda, milles nad kunagi hällilaulu oli kuulnud… Siis oli aeg tuletada meelde neljandat käsku: „Sa pead oma isa ja ema austama“. Ka emadepäeva traditsioon sai Eestis alguse sellest, kui paljulapselisust peeti häbiasjaks ja üks noor naine, Helmi Mäelo tundis ühtäkki, kui palju valu oli ta nõnda oma emale valmistanud, teda häbendes. Siis tahtis ta tänada oma ema. Pidulik aktus liigutas ema pisarateni.

Kui ma praegu leerilastelt küsin, milline käsk kümnest käsust on kõige raskem pidada, saan enamasti vastuseks, et seesama neljas käsk. – Kui te vaid teaks, millised on minu vanemad… Jah, ma mõistan, et meie rahvas on teinud elus palju vigu, otsinud naudinguid ja omakasu. Kas lastel ongi enam põhjust mäletada seda keelt, milles on antud tühje lubadusi, teotatud Jumalat ja tehtud hingele haiget!? Mida peaksime tegema teisiti, et meie lastel oleks kergem pidada neljadat käsku – austada isa ja ema?

Ma usun, et kui saab täis nende arv, kes tunnevad, et nõnda nagu seni, enam edasi ei saa, siis ootab meie rahvast ees uus ärkamine. Aga võibolla pole ajad veel piisavalt rasked? Võibolla pole põhi veel käes? Üle 12 aasta tagasi tähistas elukogenud mees, Priit Rannut oma 90. sünnipäeva ja ütles toonaste majandusraskuste kohta, et meie elu ei ole veel nii raske, et see mõistusele tooks. Ta pidas silmas rahvast ja ühiskonda tervikuna.

Seega, kui ärkamisajad, need erksa olemise ajad on sündinud rasketel aegadel, siis võibolla tuleks täna küsida hoopis: kuidas püsida heal ajal hingelselt ja vaimselt ergas? Ka häid aegu võib ette tulla ja me peame ka nendeks valmis olema.

Sageli küsitakse: miks Jumal lubab kannatusi? Harvem küsitakse: miks ta lubab heaolu? Inimene rikneb ju kiiremini ikka heaolu keskel. Miks Jumal seda siis lubab?

***

Minu emapoolne vanaisa oli 21-aastane, kui ta 1945. aastal arreteeriti. Õpingud arstiteaduskonnas jäid selleks korraks pooleli. Tegelikult purunesid kõik lootused. Ka 10+5 oli noore mehe jaoks üüratult pikk aeg. Raske metsatöö ei andnud lootust eluga tagasi tulla… Ja siis ühel õhtul metsast koju tulles sammus longus peade ja raskete jalgadega puruväsinud vangide rodu laagri väravast sisse. Rada möödus kahekorruselise baraki eest, mille rõdul jälgis saabujaid invaliidist kaasvang. Teda nähes minu vanaisa, toona noor mees, naeratas ja lehvitas. Hiljem barakis küsis too ivaliid: „Ütle, kust võtad sa selle jõu, et veel naeratada ja lehvitada?“ Noormees mõtles veidi: „Ma olen Jumala laps. Mul on kodus palvetav ema. Ma tean, et ka kogudus palvetab mu eest.“

See kõik oli vanaisal oma nooruses kaasas juba enne, kui ta vangilaagrisse jõudis. Juba enne oli ta oma elu Jumala kätte usaldanud. Psalmides öeldakse (Ps 32,6), et vagad paluvad heal päeval – suurte vete tulv ei ulatu siis nende ligi. Ka palvetada tuleb õigel ajal, mitte alles siis, kui oleme Peipsi peal ja jää laguneb.

Koguja raamatu viimane peatükk algab sõnadega: „Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: Need ei meeldi mulle!“ Pühakiri on otsast lõpuni üks suur ennetustöö – et valmis olla terveks igavikuks. Mõneks päevaks või aastaks oskame plaane teha küll. Rautame rege suvel ja vankrit talvel. Aga seda tuleb küll veel õppida, kuidas teha plaani terveks eluks. Valmis tuleb olla nii rasketeks aegadeks kui paremateks päevadeks.

Noori ma manitsen, et tuleb valmis olla surmaks, vanu ma manitsen, et tuleb valmis olla eluks. Ka raugal tuleb võibolla veel kümme aastat vastu pidada. Aga nii noortele kui vanadele ütlen ma seda, et kõige olulisem on valmis olla igaveseks eluks. Pauluse kirjutas (Rm 14,8):  „Kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt.“

Kui Ave Kumpase isa, kirikuõpetaja Jaan Maior 100-aastaseks sai, soovisin vanahärrale õnne ja ta tänas viisakalt: „Aitäh! Aitäh!“ Siis küsisin temalt mõne küsimuse, aga Jaan Maior vastas ikka: „Aitäh! Aitäh!“ Sünnipäevalauas tõusis ta aeg-ajalt püsti, ütles mõne piiblisalmi, naeratas siiralt ja tänas kõiki südamest. See oli kõik, mis järgi oli jäänud. Kui kõik muu oli kadunud, alles oli vaid Jumala Sõna ja tänulik meel. Aga selle kõik oli ta oma hinge kogunud ammu enne kui 100. sünnipäev kätte jõudis. Selleks õppige ikka pähe palveid ja vaimulikke laule, sest kord, kui silmad enam ei näe ja kõrvad enam ei kuule, siis see on, mis meile alles jääb. Aga ka juba varem meie hinge vaimu erksana hoiab.

Iga ravi algab diagnoosist, iga lahendus probleemi tunnistamisest. Kui on põhjust küsida „Kuidas olla ergas?“ siis võib olla, et oleme jõuetud, lootusetud, tuimad, ükskõiksed… Meie pilk on suunatud maha, nagu väsinul ikka. Aga „maha“ ka ülekantud tähenduses – oleme liialt keskendunud maistele väärtustele või väärtusetustele.

Kuid meie maailm muutub avaramaks niipea, kui tõstame oma pilgu üles – täname loodu asemel loojat, märkame andide taga andjat. Selles mõttes on usk nagu meeleelund. Kui ma kompan, on minu maailm umbes niisama suur nagu käsi ulatab. Kui ma avan silmad, on minu maailm, millega ma reaalselt arvestan hoopis suurem. Enne sõiduteele astumist näen, et auto tuleb. Ma peatun ja lasen tal minna. Ma ei pea autot käega katsuma, et teha mõistlik otsus peatuda hetkeks ja jätka siis oma teed. Aga kui mul on usk, siis on minu maailm veel hoopis suurem. Ja sellest lähtuvalt annan ma hinnanguid ka käesoleva hetke raskustele. Isegi surm pole siis enam nii suur, et ma ei saaks sellele mõelda.

On aegu, kui ütleme Juhan Liivi kombel: „Must lagi on meie toal ja meie ajal ka.“ Püüame küll vaadata üles, aga taevas ikka ei paista. On aegu, mil pilved varjavad päikese. Siis polegi muud kui usk. Usume, et kusagil seal musta lae taga paistab valgus. Ning sellest usust kantuna võime olla juba praegu hingeliselt ja vaimselt erksad. Ma räägin, sest olen selles päriselt veendunud. Olen seda arutanud kõigi oma vanavanematega. Olen näinud nende usku ja lahkumist rahus.

Kui ma alustasin usuteaduse õpinguid Saksamaal Kieli ülikoolis, siis kohalikud sakslased küsisid minu käest: kas sul on lootust? Nad teadsid, et Eesti kogudused on vaesed ja kiriku liikmete arv väike. Kas nii kitsastesse tingimustesse on mõtet asuda tööle? – Ma vastasin, et minu isa tuli kirikutööle 1970. aastatel, kui väliselt oli lootust veel hoopis vähem. Ja isegi tema ei ole pidanud kordagi kahetsema.

Vanas Testamendis jutustatakse Joosepi lugu. Tal oli elus palju katsumusi: vennad müüsid ta kadeduse pärast orjaks; orjuses püüdis ausalt teenida, aga valekaebuse peale pandi vangi; vangistuses aitas oma kaaslasi, kuid needki unustasid teda tänada… Ja siis öeldakse (1Ms 29,2.21): „Aga Issand oli Joosepiga“. Ja kui Issand oli Joosepiga, siis polnud see enam Joosepi kuri saatus, vaid tee vaarao kotta. Kui Jumal on meie elus, siis on isegi elu tagasilöökidel väärtus.

Öeldakse, et Jumal ei võta meilt raskusi ära, aga ta kannab meid nendest läbi.

Minu  isa-isa oli noore uskliku mehena rindele saadetud. Ta palvetas enne teele minekut ja ütles: „Jumal, ma olen kõigeks valmis. Kui tarvis, olen valmis ka inimest tapma.“ Ta jõudis olla mitmel rindel, mitu korda mobiliseeritud, vahepeal vangis. Tuli koju tagasi ja ütles: „Ei olnud tarvis…“ Ja kui Krivasoo lahingus käisid leekkuulid kolmest küljest üle peade, mets oli laipu täis… Vanaisa ütles, et korraga anti talle südamesse rahu. Ta kooris paberist võileiva välja ja sõi.

Jumal ei jäta meid maha ka rasketel aegadel. Ja kui oleme oma mured oma Taevase isa peale heitnud, siis võime rahus oma tööd teha ja vaevagi näha ja raskusi kanda, ligimest teenida ja teisi enda ümber märgata. Siis küsitakse: kuidas sa saad küll püsida raskel ajal hingeliselt ja vaimselt ergas?