Evangeelium on rõõmusõnum, seda me teame. Aga rõõmusõnum mille kohta? Mis on selle sõnumi täpsem sisu? Kes on adressaat ja mil moel see teda puudutab?

Nendel teemadel peatub Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja Annely Neame.

Vanas Rooma riigis tähistas sõna „evangeelium” teadet päästja kuninga sünnist (kuulutus: see ja see on nüüd kuningas!). Viia kohale rõõmusõnumit Kuningast pole kerge – kas on siis adressaadiga eksitud või evangeeliumi sisu muutunud eksitavaks, sest seda on kohendatud vastavalt sõnumitooja isiklikele väärtushinnangutele. Asja ei tee kergemaks ka see, kui koos rõõmusõnumiga tuleb üle anda kutse meeleparandusele.

Jeesus ei kutsu õigeid, vaid haigeid. Markuse 4:17 on Markus kirja pannud oma arusaamise evangeeliumi objektist: Jeesus ütleb: „Arsti ei vaja terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” Selle kuulutamise järel asus ta tegutsema ning väega oma sõnu kinnitama. Markuse järgi olid Jeesuse esimesed teod: jüngrite kutsumine, õpetamine sünagoogis, kurja vaimu väljaajamine seestunust, Siimona ämma tervekstegemine, pidalitõbise parandamine, halvatu tervendamine, põlatud tölnerite ja patustega koos söömine,  traditsioonide rikkumised ja loodusnähtude allutamised.

Jumal ei ole tolerantne teiste jumalate suhtes. Ta kutsus meeleparandusele – meeleparandus, metanoia, on 180º pivot-pöörde tegemine, ehk endisest vastupidises suunas liikuma hakkamine, eemaldumine nendest jumalatest, kes meid päästa ei suuda, aga meilt alistumist nõuavad. Kui Jeesus peale kõrbesttulemist Galileas kuulutas, siis andis ta teada: „Jumal on nüüd kuningas! Ta tuli ise inimesi päästma. Mina (Jeesus) olengi see, kes päästab!”, ja selle kuulutamise järel asus ta tegutsema ning oma sõnu väega demonstreerima.

Patt on vale raja valimine. Probleem on minu arvates selles, et lemmikdefinitsioonid sõnale „patt” on moraalinormide ja inimeste poolt aktsepteeritava või mitteaktsepteeritavaga seotud. Universaalne seletus sõnale „patt” on aga peidus heebrea sõna chata ja kreeka sõna hamartia tähendusruumis, mõlemad tähendavad märgist mööda panemist, vales suunas minemist.

Inglise keeles kasutatakse sõna sin väljendamaks vibuspordis sihtmärgist möödalaskmist. Tundub, et kuna just meie ise (ja mitte Jumal) oleme sageli mõõdupuuks, millega pannakse paika tolerantsi piirid, siis kahjuks meie evangeeliumikuulutus moondub moraalijutluseks või selliseks religioosseks vormeliks, millel kuulajate päriseluga eriti pistmist pole.

Õige on vaid Jumala mõõdupuu. Inimese asi ei ole mõõta kellegi patutegude ulatust ega kaalu. Jumala silmis oleme me kõik ühesugused: ilma Jeesuse lunastusteota Temast lahus, aga olles Jeesuse vastu võtnud – Tema armsad lapsed. Kuulutuse sisu on: parandage meelt = loobuge teistest mõõdupuudest!

Jeesus andis oma jüngritele ja me mõistame, et nende läbi kirikule, meelevalla ja ülesande kuulutada Tema evangeeliumi päästjast Kuningast kõigile rahvastele ja kogu loodule – kõigile, kes tahavad meid kuulata. Sõnum on kuulutada Jumala meelevalda ja väge teha terveks, ajada välja kurje vaime, muuta jäika käsutäitmist järgivat traditsiooni, üles äratada surnuid(!), anda elu, seda hoida ja armastada. Seda evangeeliumi peame kuulutama ja tõeks elama igal pool kogu aeg ja kui hädasti vaja, siis kasutama ka sõnu.

Annely Neame on evangeeliumi tähendusruumi uurinud oma magistritöös.