Koguduse lugu: Roosa kogudus

Roosa kirik

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Roosa koguduse lugu.

Enne, kui Roosa kogudus iseseisvaks sai, on siin neli korda kirikut ehitatud. 

Näib, et katoliku ajal olid Vana-Roosa maad koos Saru ja Mõnistega Üxküllide omanduses, nagu ka Vana-Antsla ümbrus. Rõuge kihelkonnaga liideti Vana-Roosa piirkond arvatavasti 16. sajandil, kui Rõuge eraldus Vastseliinast. 16. sajandi algul on Roosas püstitatud ka esimene Jakobi-nimeline kabel. 

Pärast Põhjasõda oli vaja uut kabelit. Selle ehitas maahärra Otto Fabian von Rosen, kelle järgi sai Roosa oma nime ja kes hiljem sai tuntuks Roseni deklaratsiooni sõnastajana. Rahvajutu järgi olevat mõisahärra kord merehädas tõotanud kiriku ehitada ning täitnud oma lubaduse. Merehäda kohta pole midagi lähemalt teada, aga enne Otto Fabiani oli Roosa mõisa omanikuks tema vend Hans, kes 1709. aastal Poltava lahingus küll haavata sai. 

Roosa kirik sai valmis 1735. aastal. Kuna Rõuge asus kaugel, oli see hädasti vajalik nii Roosa kui Tsooru valla rahvale. Vähemalt viis korda aastas käis Rõuge õpetaja siin armulauda jagamas. 

Ei jäänud Roosa kõrvale ka vennastekoguduse ärkamisest. Hoogu andis sellele imeline lugu, mis juhtus Lüütsepa külas 1792. aasta augustikuus. Kohalik mees Jaan, kes oma vaga eluga oli teistele eeskujuks, heitis hinge. Kui teda kirstu pandi, hakkas ta kõigi nähes liigutama. Uudis Lüütsepa Jaani ellu ärkamisest levis kulutulena. Kõigil oli himu kuulda, mida Jaan taevas nägi või kuulis. Muidugi taevas, sest kui üldse keegi sinna pääseb, siis just niisugune mees nagu Jaan. 

Jaan aga ütles, et ta oli liiga patune, et taeva õndsusesse pääseda – hoopis põrgu pidi saama tema osaks. See ehmatas kuulajaid: mis siis meist saab!? Üks Rõuge kihelkonna vennaste palvemajadest ehitati Lüütsepa külla. Ait, kus ime sündis, on tänaseni alles. 

Oma loo on Jaan ise kirja pannud. Seda kirjutati ümber ning jagati käest kätte. Terve sajandi oli see armastatud lugemismaterjaliks. Lisaks jutustati Lüütsepa Jaani ehk Taeva Jaani lugusid ning rahvaluulekogujad on neid leidnud paljudes paikades nii Lõuna- kui Põhja-Eestis. 

1937. aastal kirjutas Rõuge koguduse õpetaja Johannes Hiiemets Lüütsepa Jaanist raamatu „Taeva Jaan“. See ilmus esmalt Postimehe joonealusena ning seejärel ka raamatuna. Alates 1995. aastast on raamatust ilmunud veel kolm trükki. Kirjanik Mait Metsanurga sõnul on „Taeva Jaan“ Eesti esimene vennastekoguduse-aineline ilukirjanduslik teos. 

Roosa abikirik pidas vastu sadakond aastat, siis tuli jälle uus ehitada. Rõuge õpetaja Reinthal alustas vana ja pehkinud pühakoja lammutamisega. Jumalateenistusi peeti vahepeal koolimajas. Järgmine Rõuge õpetaja Rudolf Hollmann korraldas Roosa kirku ehitamiseks korjanduse. Selle rahaga ehitatigi uus kirik. Ehitajaks oli Hendrik Denks. Roosa vald andis ilma sundimata kolme kuu jooksul igaks päevaks kuus töömeest. Lisaks valati kirikukell ümber ja osteti altaripilt, mille üks eestlane olla maalinud. 1848. aasta kolmainupühal pühitses õpetaja Hollmann uue kiriku sisse. 

Uus kirik oli eelmisest väiksem. Kui Roosas hakati jumalateenistusi tihemini pidama, jäi kirik kitsaks. Rõuge õpetaja Friedrich Hollmanni ettepanek muuta Roosa iseseisvaks koguduseks, jäi 1860. aastal tagajärjeta.

Aastal 1873, kui praost Eduard Hasselblatt oli alustanud Kambja kiriku ümberehitust, kihutas ta ka Rõuge konventi uut ehitust Roosa kiriku juures ette võtma. 1877. aastal pani Roosa mõisnik von Aderkas omapäi uuele kirikule vundamendi. 

Pindi kiriku õnnestunud ehitus 1881. aastal julgustas Rõuge õpetaja Elieser Traugott Hahni ka Roosa kiriku ehitusega edasi liikuma. 1882. aastal vedasid Roosa, Saru ja Mõniste mehed juba kive kokku ja puid lubja põletamiseks. Siis aga põles Rõuges köstrimaja ning selle taastamine röövis kihelkonna säästud ning pani Roosa kiriku ehituse seisma.

Uuesti võttis Rõuge kihelkonna eestseisja Bruno von Samson Roosa kiriku ehituse käsile 1887. aastal. Projekti valmistas Tartu ülikooli arhitekt Reinhold Guleke. Tasapisi saadi ametkondadelt vajalikud kinnitused. 1890. aastal alustati uuesti korjandusega. Suureks abiks oli luterlike kirikute abikassa toetus. Korjanduse läbi andsid oma osa paljude Liivimaa koguduste liikmed. Märkimisväärse panuse andsid Riia konsistoorium ja Roosa mõisa omanik von Liphart. Ka eelmine omanik von Moller toetas kiriku ehitust. Roosa kiriku heaks kogusid toetusi veel Hargla mehed Kusta Kalkun ja vallavanem Oru. 

Roosa kiriku ehitus usaldati meister Johannes Hoppi kätte Võnnu linnast. Ehitust juhatas Riia arhitekt Trompovsky. Palgid ehituse jaoks toodi Viitinast, lauad Sännast, raud Riiast, töömehed ja abimeistrid Võnnu linnast, telliskivid Tsoorust, ligi 3000 koormat põllukive oma vallast. 14. aprillil 1893 pandi kompassi järgi vundamendi nöörid paika ja Roosa rahvas ütles: „Nüüd saab meie silm ometi veel enne surma näha, mis süda soovis, aga ei oleks uskunud.“ 

Esmaspäeval, 19. aprillil löödi labidad maasse, nurgakivi pandi 18. mail ehk kolmandal nelipühal. Vana kiriku kell kutsus rahva kokku, pasunakoor hüüdis ja rahvas laulis. Jakobi kirikule jutlustati Jaakobi kivisamba püstitamisest. Õpetaja Rudolf Kallas hüüdis: 

„Ärka, tõuse, Rõuge rahvas, 
kaeva kannel kõlama! 
Templi tööle ole vahvas, 
aja kirik elama! 

Raiu raamat müüridesse, 
tõmba torni hõbehääl, 
kuldaskeeled kividesse 
tiki targalt seinte pääl! 

Sest siis tõuse Roosa rahvas, 
käed sul saagu tegevaks, 
templi tööle ole vahvas, 
sõnad mingu vägevaks! 

Kivi tõusku kivi peale! 
Usk sul plaani ette loob, 
kuni meister torni kivi 
mürisedes ette toob.“ 

26. septembril 1893 pühitseti Roosa Jakobi kirik. Rõuges sel päeval jumalateenistust ei olnud. Kohale tuli Riia kindralsuperintendent Friedrich Hollmann, endine Rõuge õpetaja, kes juba toona unistas kirikust, mida ta nüüd pühitseda tohtis. 

Altarimaali „Aita mind, Issand“ valmistas Tartu kunstnik Rudolf von zur Mühlen. Sellel on kujutatud lainetel kõndivat Jeesust, kes sirutab käe vajuvale Peetrusele. Oreli ehitasid vennad Kriisad. Iseseisev Roosa kogudus eraldus Rõugest EELK Konsistooriumi otsusega 5. märtsil 1937. 

Teise maailmasõja ajal sai Roosa kiriku torn mürsutabamuse. See oli 1944. aasta augustis. Kannatada sai ka orel. Õnneks kirik jäi alles ja vigastused parandati ära. 

Vana-Roosa mõisast on 19. sajandil eraldatud Vastse-Roosa ja Krabi mõisad. Krabi küla taga kõrvalises kandis elas vaeseid ja neid, kes valitsuse eest kõrvale hoidsid. Seal oli, nagu rahvasuu ütles, palju lolle ja vargaid, mistõttu anti taludele mitmesuguseid halvustavaid hüüdnimesid. Alles 1977. aastast kannab küla ametlikult nime Paganamaa. Tänapäeval meelitab sealne kaunis loodus ligi matkajaid. Samuti on Eestimaal laialt tuntud Metsavenna talu Vastse-Roosas. Sealt mõne kilomeetri kaugusel asub Filmi-Vargamäe ehk paik, kus 2017. ja 2018. aastal filmiti „Tõde ja õigus“. Selles maalilises paigas on sündinud kirikuõpetajad Alfred Kõiv, Jaan Maior ja professor Evald Saag. 

Nõukogude ajal teenis Roosa kogudust ligi 30 aastat õpetaja Karl Karlson. Ta oli suurepärane aednik. Peale jumalateenistust kutsus ta kirikulised aeda. Mõni sai suu magusaks, mõnele pisteti lilli pihku. Karl Karlson elas 103-aastaseks. 

Täna teenib Roosa kogudust jälle Rõuge õpetaja.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 1