Juuru Mihkli koguduse õpetaja ja koolidirektor Kalle Kõiv ühendab koolijuhi ja hingekarjase kõrval ka pereisa, näitejuhi, võitluskunstide instruktori, hobiaedniku ja -sportlase rollid. Hiljuti oma elu poolesajanda verstapostini jõudnud vaimulikku usutles Maalehe ajakirjanik Sulev Oll. Räägiti õppimisest ja õpetamisest, usust ja selle juurde jõudmisest, õnnest, elueesmärkidest ja muust tõeliselt olulisest.

Kalle Kõiv nentis intervjuus, et jõudis kirikusse läbi kriisi, mille põhjustas läbipõlemine. Tekkis soov uuesti alustada ja oma elus täiesti uus ja puhas lehekülg pöörata. „”Oma vanast minast” loobumine, ristimise vette uputamine ja “uuesti sündimine” on väga võimas religioosne kogemus, kinnitas Kõiv. „Senise vaatenurgaga, eluviisiga, minapildiga hüvasti jättes avaneb sootuks uus vaade kogu elule ja loodule. Vaade, mis ei piirdu enam peegliraamiga. Selle keskmes ei laiuta enam ennast imetlev egoist, kes toitub üksnes teiste arvamusest.“

Kalle Kõiv valis usu ja usaldamise tee. „Usklik inimene on see, kes usaldab ennast Jumala kätesse, ehk teisisõnu – lepib alati sellega, mis parasjagu on. Usklik inimene mitte ainult ei ela hetkes, siin ja praegu, vaid usub siiralt, et iga loodud hetk on jumalikult täiuslik,“ ütleb ta. Samuti aitab usk usaldada ka teisi inimesi: „Näha neis ennekõike positiivset. Suhtuda neisse eelarvamusteta. Eks sellepärast kutsutaksegi koguduse liikmeid õdedeks ja vendadeks, nad ongi niisama lähedased kui päris õed-vennad.”

Vaimulikuks saamise mõte tärkas soovist kõike kogetut ka teistega jagada.„Seega, läksin õppima. Õppima kuulutama ja tunnistama ja lahti seletama seda, mida olin juba kogenud. Kolm aastat bakalaureuseõpet, lisaks kaks aastat magistrantuuri, üks aasta pastoraalseminari ja kaks aastat praktikat Rapla Maarja-Magdaleena koguduses. Ning 2014. aastal ordineeriti mind Juuru Mihkli koguduse õpetajaks,“ kirjeldab Kalle Kõiv enda vaimulikuks saamise teekonda.

Vaimuliku ja koolijuhi ameti ühendamist peab Kalle Kõiv üsna loomulikuks, ja see on ka juba ajalooliselt nõnda. „Need kaks ametit on minu sees nii põimunud, et ma ei pea võtma erinevaid rolle ega kandma erinevaid maske, olen lihtsalt mina ise ja aitan ligimest nii kuidas oskan,“ ütles Kalle Kõiv. Ka eesmärk on mõlema ameti puhul sama: „Inimest tuleb õpetada oma hinge eest hoolt kandma ja oma vaimu harima.“

Kool on parim ja usutavaim maaelu väärtustaja, leiab Kõiv koolijuhina. “Eesmärk pole, et lapsed suurlinna ei läheks – las lähevad. Oluline on, et nad leiaks ükskord tee tagasi maale.“

Inimesel on kalduvus end maailma nabaks ja looduse krooniks pidada, kuid Kalle Kõiv soovitab ringi vaadata ja nähtut analüüsida: “Me sõdime rahu nimel. Reostame puhtuse nimel. Kulutame säästmise nimel. Süstime tervise nimel. Tülitseme sõprusliitude nimel. Tarbime tarbetut ja usume uskmatut.“

Viiekümneaastasena on vaimulik enda sõnul õppinud aru saama ja mõistma, et ennast maailma nabaks pidav inimene ei suudaks siin maailmas, rääkimata universumist, mitte kõige vähematki ära rikkuda. „Kõik, mis loodud, on ikka nii täiuslikult loodud, et ainult vaata ja imesta!“

Loe lisa:

Sulev Oll “Koolidirektor ja kirikuõpetaja Kalle Kõiv: me usume, et igas “karjapoisis” on peidus kuningas”, maaleht.ee 01.03.2021