Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Häädemeeste koguduse lugu.

Juba muinasajal läbis Häädemeestet rannatee, mis kulges Metsepole liivlaste juurest Soontagana maakonda Läänemaal. Sadamakohad olid nii Häädemeestel kui Tahkurannas. Aastal 1206 võtsid Metsepole liivlased vastu ristiusu. Sajandi keskel hakati ehitama Pärnu linna ja Häädemeeste arvati Pärnu komtuurkonda. Kui Saare-Lääne piiskop Võnnu või Volmari maapäevale läks, maabus ta laevaga Häädemeeste sadamas ning jätkas siit oma teekonda. 

Meri annab, aga meri ka võtab ja õpetab rannarahvast Jumalat tänama. Häädemeeste jõe suudme lähedale rajasid pääsenud merehädalised Püha Margareeta puukiriku. See asus otse mere kaldal Suurkülas. Katoliku ajal ehitati kabelid ka Tahkurannas ja Kablil. Viimase nimi ongi tuletatud kabeli järgi. 

Rootsi ajal oli Häädemeeste kirik Saarde abikirikuks. 1688. a. asutati siin 15 õpilasega kihelkonnakool. Liivimaa kindralkuberner Hastfer külastas Häädemeeste kooli ning jäi ülimalt rahule. Nii kooli kui kiriku eest hoolitses Saarde koguduse õpetaja Johann Victorinus Boretius. 

Põhjasõja järgsest ajast on tänaseni alles korjanduskott, mis valmistati aastal 1731.

Aastal 1776 liideti Häädemeeste piirkond Tori kihelkonnaga. 19. sajandi algul rajati Häädemeeste praegune surnuaed. Vana matmispaik asus Suurkülas kunagise kabeli juures. Sajandi keskel asutati õigeusu kogudused nii Häädemeestel kui Tahkurannas ja mõlemad said ka oma kiriku. Häädemeeste esimene õigeusu preester oli eesti rahvusest. Võimalik, et see ärgitas ka luterlasi aktiivsemad olema ja iseseisva koguduse peale mõtlema. 

Häädemeeste kihelkond ja iseseisev kogudus sündisid 18. juunil 1862. a., kui Liivimaa konsistoorium vastava otsuse kinnitas. Uude kihelkonda kuulus abikogudusena ka Tahkuranna. Esimeseks kirikuõpetajaks oli Oskar von Törne. 

Häädemeeste puukirik oli toona viletsas seisukorras, õlgkatusega, ilma tornita, väga vana ja väga väike. Nii kirjutati koguduse esimese õpetaja Oskar von Törne ametisse seadmise puhul (13. oktoobril 1863). Kohalik mõisaproua Wilhelmine Thimm kinkis kogudusele armulaua karika, pateeni ja oblaadikarbi. 1866. a. sai valmis Häädemeeste pastoraat Arumetsa külas. 1869. a. kinnitati uue kiriku projekt ning köstrina asus tööle Johann Jürgens, kes asutas Häädemeestele laulu- ja pasunakoori. 

Järgmise kirikuõpetaja Oskar Carlblom ajal asus kogudus uue kiriku ehituse. Arhitekt Matthias von Holsti plaani järgi ehitati see maakividest ning kiltkivist katusega. Kümmekond aastat varem oli Holsti jooniste järgi ehitatud ka Pauluse kirik Viljandis. Häädemeeste Miikaeli kirik pühitseti 1874. aasta mihklipäeval. Kiriku pühitses Pärnu praost, kelleks oli toona Halliste koguduse õpetaja Ernst Schneider. Kirikusse sisenemise palve pidas Audru õpetaja Bernhard Kählbrandt, esimese jutluse ütles Häädemeeste kirikus Vändra õpetaja Ernst Sokolovsky, kes kõneles Jeesuse külaskäigust Sakkeuse juurde (Lk 19,1-10). 

Tornikella kinkis Volmari (Valmiera) kogudus. Sellel on sõnad: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ (Lk 14,17b) Tornikell valati Pärnus C. W. Petersoni töökojas. Kiltkivikatuse kinkisid reederid-kaptenid Jaan Martinson ja Andreas Veide, kristallist kroonlühtri kinkis David Martinson. Maanõunik von Stryk kinkis 1877 harmooniumi ning kaks aastat hiljem annetas Liina Martinson altarikatted. Septembris 1881 toodi Inglismaalt altarimaal, mille Allan Ramsay maalis Henry James Richteri eeskujul. Maali kinkis perekond Grant Kablist. Maal kujutab Kristust avitamas laintesse vajuvat Peetrust. 

24. veebruaril 1884 võeti Häädemeeste kirikus kasutusele Tartu meister Wilhelm Müllverstedti valmistatud orel. Sellel on üks manuaal, kuus registrit ning 305 vilet. Et pill ära mahuks, tuli orelirõdu suuremaks ehitada. Oreli aitas muretseda Juhan Martinson. 

1892 viidi lõpule torni ehitus ning 1899. aasta mihklipäeval pühitses Liivimaa kindralsuperintendent Hollmann Häädemeeste surnuaia kabeli. 

1909. aastal valiti Häädemeeste ja Tahkuranna koguduse õpetajaks Ernst Gottlob Jaesche. Ta oli sündinud Peterburi sõjaväearsti prantsusekeelses peres, kasvanud üles Tartus ning juba varakult huvi tundnud meditsiini vastu. Isa soovil õppis ta usuteadust ning asus vaimulikule tööle. Jaesche oli sihvakas, kõhn ja läbitungiva silmavaatega range mees, kes nõudis pühakirja ja katekismuse põhjalikku tundmist. Sellele vaatamata oli Häädemeeste kirik pühapäeviti inimestest tulvil, sest Jaesche erakordne isik meelitas kohale inimesi ka väljastpoolt kogudust. Kui ta jumalateenistust pidas, oli kirikus täielik vaikus ja kõik kuulasid tema sügavat armast häält ja sõnu mis läksid südamest südamesse.

Jaesche jaoks olid esikohal muidugi vaimulikuamet ja sellest tulenevad kohustused, kuid kogu ta ülejäänud aja täitsid ravialused. Nimelt vahetas ta pärast vaimulikutööd talaari valge arstikitli vastu ning tõi leevendust ja lootust haigusest vaevatuile. Häädemeestes algas nn „rahvaste rändamine“, sest hädalisi saabus Eestist, Lätist, Soomest ja kaugemaltki. Kohalikud teenisid majutuse pealt hästi ja kauplustes kasvas tohutult läbimüük. Kohalik turg omandas linnaliku ilme. 

Pärnu maa-arst püüdis kirikuõpetajal ravitsemise ära keelata, kuid Jaesche vastas, et ta vaid leevendas inimeste valu käte peale panemise teel. Hoopis teravamalt võtsid sõna Häädemeeste jaoskonna arst ja Sindi alevi arst, viidates asjatundmatu ravi ohtlikkusele. Tervishoiu- ja Hoolekandevalitsus palus konsistooriumit, et see keelaks Jaeschel edaspidise ravitegevuse. 

Jaesche kinnitas, et ta pole haigeid enda juurde kutsunud ega ravimise eest tasu võtnud. Arstimisel kasutas ta oma käsi ning maarohtusid, raviteesid ja muid äraproovitud rahvalikke abinõusid. Teavet maarohtude kohta sai ta raamatutest. Seepärast ei saanud õpetaja arvates olla kuritegu nende teadmiste tarvitamine inimeste kasuks. Jaesche saatis konsistooriumile lugemiseks emotsionaalse kirja noorelt kooliõpetajalt Otto Purrult, kelle ta oli jalgadele aidanud pärast seda, kui teised arstid, sh professor Ludvig Puusepp, olid noormehe lootusetuks tunnistanud. 

Vältimaks kohtuasja palus Konsistoorium Jaeschel ravitsemine ikkagi lõpetada. Seda ta ka tegi 1930. aasta jaanuaris. Häädemeestel puhkes seepeale paanika. Inimesed, kes olid ravi alustanud, võisid veel mõningast abi saada, kuid uusi ravialuseid Jaesche enam vastu ei võtnud. Vaimulik põhjendas oma otsust konsistooriumi keeluga, millest ta ei võinud üle astuda. 

1932. aastal siirdus Jaesche emerituuri ja kolis Tartusse, kuid tema kuulsus imearstina kasvas veelgi. 1933. aastal palus Ameerika Ühendriikide saadik Jaesche abi, kuna president Roosevelt kannatas haiguse all, mida Jaeschel oli õnnestunud ravida. Õpetaja andis eitava vastuse, kuna Ameerikas olla häid ravijaid, kes suutvat koguni rohkem korda saata kui Jaesche. 

Teises maailmasõjas jäi Häädemeeste kirik terveks, nõukogude ajal tehti seal mitmeid remonte ning 1974. aasta jõuluks paigaldati kirikusse elektrivalgus. 

Elavam periood oli koguduse elus õpetaja Villu Jürjo ametiaeg. 1975. aastal hakkas ta Häädemeestel korraldama kirikunoorte laagreid. Viies laager sai teoks 1980. aastal. Korraldamises osalesid siis ka Andres Põder ja Tarmo Soomere. KGB-le põhjendas Jürjo, et tegemist oli tema pulma-aastapäevaga, mille tähistamine ei vaja ametlikke kooskõlastusi. Sellegi poolest jäeti Jürjo mõneks ajaks ilma õigusest tegutseda kirikuõpetajana. Laagrid andsid tõuke Usuteaduse Instituudi suvesessioonidele, mida korraldati alates 1981. aastast, kuigi mitte Häädemeestel. 

1988. aastal koitis uus vabadus ning Häädemeestel avati taas Vabadussõja mälestustahvlid. Koguduses alustasid tööd pühapäevakool, uus kirikukoor ja hoolekanne, korraldati ühisüritusi, kontserte ja laulupäevi. 1992. aastal ostis kogudus uue pastoraadimaja. Aastal 2003 valis kogudus taas oma õpetaja.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1