Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Halliste koguduse lugu.

Muistne Alistekunde asus Sakala lõunaosas ja hõlmas nii Halliste, Karksi kui Ruhja ümbruse. Väga hõredalt asustatud Saarde võis olla Alistekunde tagamaa. Võimalik, et lõunas ulatus kihelkond kuni Asti ehk Eesti järveni. Kihelkonna lõunaosas asus Purke linnus, mille liivlaste vanem Kaupo 1211. aastal põlema pani. Neli aastat hiljem rüüstasid Aliste kihelkonda lätlased. Sugugi mitte ilmaasjata – eestlased olid ju enne seda Burtnieki ümber lätlaste juures röövretkel käinud. Nüüd oli kättemaksjate hävitustöö põhjalik. Kui siia lisada Liivimaad laastanud katk, siis pole ime, et Alistekunde jäi inimestest üpris tühjaks. Järelejäänud käisid Riias rahu palumas, andsid oma poisse pantvangideks ja lubasid ristiusu vastu võtta. Tühjaksjäänud aladele asus elama hulgaliselt lätlasi. Täna kuulubki Alistekunde lõunapoolne osa Lätile. Põhjapoolsest osast sai Halliste-Karksi kaksikkihelkond, mis 1224 arvati ordu valduste hulka. 

Esialgu oli kohalikuks keskuseks Karksi orduloss, kus asusid kabel ja kirik. Halliste jäi eemale. Rahvajutu järgi asunud Halliste esimene kirik Kuksi talu kandis. Järgmine, väike puukirik ehitatud Pornuse mõisa põllule praegusest surnuaiast mõisa poole. Lisaks asusid kihelkonna põhjaosas Sammaste Loorentsi kabel ja Uue-Kariste Tooma kabel. Küllap oli kabeleid rohkem. Näiteks räägitakse Penuja kabelist. Halliste kivikiriku ehitusajaks on kaudsete andmete põhjal pakutud 15. sajandit. 

1600. aasta hilissügisel said rootslased Vana-Kariste lähedal hävitava löögi Poola vägedelt. Langenud sõjameeste mälestuseks püstitati kolm kivist risti, millest üks on tänaseni alles. 

Aastal 1642 oli Halliste kirik heas seisukorras, Karksi oma aga sootuks hävitatud. Ei olnud Karksi kirikul ka enam maad, millega koguduse õpetajat ülal pidada. Pole siis ime, et kui varem teenisid Karksi vaimulikud Hallistet, siis nüüd tuli Halliste kirikuõpetajatel Karksi rahvast teenida. 

Rootsi-Vene sõja ajal pidi Halliste koguduse õpetaja Johann Berents puudust kannatama ja korduvalt põgenema. Peagi sai ta näha paremaid päevi. Juba 1668. aastal tehti Halliste kirikule põhjalik ümberehitus, puust torn ja uus sisustus. 

Rootsi aja lõpul viis näljahäda palju inimesi hauda. 1702. aasta juulikuus, kui venelased Hummuli lahingu võitsid, hakkas kohalik talurahvas mõisaid röövima ega jätnud puutumata ka kirikut. Ise põhjendasid nad oma käitumist, et parem ikka, kui et varandus oleks vaenlase kätte sattunud. 1703. a. tulid venelased, rüüstasid kihelkonda ja panid Halliste kirikule tule otsa. Talurahvas püüdis küll loomade ja kraamiga metsa põgeneda, kuid paljud võeti siiski kinni ja viidi Venemaale vangi. Kõige lõpuks tuli katk. Põllud jäid sööti. Maa oli tühi ning õudne. Kirikuõpetaja Gotthard Ucke lahkus perega Saksamaale. Tema poeg tuli hiljem tagasi ning teenis üle poole sajandi Halliste kogudust. Uuesti sai kirik katuse alla 1721. 

1773. aastal pühitses õpetaja Johann Ucke Halliste uue surnuaia, kuid juba järgmisel aastal pandi teda ennast sinna puhkama. Mõned kuud varem oli Ucke leidnud endale abiõpetaja Christian Heinrich von Seebergi, kes nüüd tema ametit jätkas. 

1778 ehitati kirikule uus käärkamber ja 1781 kivist torn. Kirikus tehti muidki parandustöid ja suurendati koolimaja. Järgmine õpetaja Ernst Berg oli Pärnu praost. Ta kutsuti Sangastesse ja sealt Liivimaa kindralsuperintendendiks. Tema ajal, 1812 ehitati Halliste kirik altari suunas pikemaks. 

Aastal 1819 algas Hallistes vennastekoguduse ärkamine. Palvemajad ehitati Vana-Karistesse ja Uue-Karistesse. 75 aastat hiljem tähistasid mõlemad palvemajad oma aastapäeva. Tähtpäeval jutlustas Halliste kirikuõpetaja Erwin von Dehn. 

Vene õigeusku läks Hallistes 10% elanikest. Seda on neli korda vähem kui Karksis. Penuja õigeusu kirik ehitati 1873. 

Talude päriseksostmisel olid Halliste peremehed Eesti esimeste seas. Lina kasvatamine oli neid aidanud paremale järjele. 1849. a. müüdi Lapsari talu Abja vallas. Kellele kodukandis talu ei jätkunud, ostis selle mujalt. Palju mulke rändas Tartumaale ja paljudesse teistesse paikadesse. Tollased päevakajalised teemad leidsid tee Hallistest pärit kirjaniku August Kitzbergi loomingusse. Teiste seas on Hallistest pärit ka hilisem riigivanem Friedrich Akel. 

Varsti läksid kaubaks mitte ainult talud, vaid ka mõisad. Peeter Kull ostis Kamara karjamõisa. Abja peremehe poeg Märt Jakobi võttis Pornuse mõisa rendile. Halliste mehed rentisid mõisaid ka kaugemates kihelkondades. Arvatakse, et just Halliste kihelkonna Mulgi talust Tartumaale ja mujale siirdunud kohaostjatega levis mulgi nimi, mis hiljem kujunes siitkandist pärit jõukamate elanike üldnimetajaks. 

1850. a. ehitas Tartu meister Kessler Halliste kirikule oreli. Kahjuks sai kogudus seda vähe aega kasutada. 22. juuli hommikul 1863 tabas pikne kirikut. Torn läks põlema nagu küünal. Alla kukkus ilusa heleda häälega tornikell, mille Pornuse mõisaproua von Schlippenbach oli 1617. aastal kinkinud. Kahe tunniga hävis kogu kirik. Alles jäid kivimüürid. Pornuse müürsepp Juhan Siil päästis käärkambri müürides selle ukse kinni tiigi muda ja telliskividega. 

Halliste kirik ehitati üles suuremana kui varem. Kirik sai ristlöövi ning ehitati torni suunas pikemaks. Vana torni müürid õhiti püssirohuga. Kiriku uued uksed, aknad ja pingid tegi Märt Kirn Uue-Karistest. Altar ja kantsel valmistati Riias. Altaripildi maalis professor Schmidt Preisimaal. Oreli ehitas Knauf Saksamaal, uue kella valas meister Peterson Pärnus. Uue kiriku pühitses praost Christian Lenz 10. novembril 1867. a. Ehituse ajal peeti jumalateenistusi Vana-Kariste Sõnni palvemajas. 

Aastal 1877 eraldus Hallistest Karksi kogudus. Pool sajandit hiljem eraldus Hallistest veel teinegi kogudus. Nimelt sõitis 1896. aastal läbi Halliste kihelkonna esimene rong. Raudtee äärde, Abja mõisa soisele maale kerkis Mõisaküla alev, kuhu viimaks iseseisev kogudus asutati. 

Muret tegi Halliste kihelkonnas alkoholi kuritarvitamine. Selle vastu võitlesid agaralt kohalikud vennastekoguduse liikmed. Vana-Karistest tõusis koguni mitu prohvetit. Üks manitses rahvast liigjoomise pärast, teine kuulutanud ette suurt ilmasõda. 

Sõda tuli. Kirikuõpetaja Erwin von Dehn saadeti 1915. aastal asumisele. Koguduse teenimine jäi siis vana köstri Hans Kirseli õlgadele. Dehnil õnnestus tagasi tulla ja jätkata koguduse teenimist Eesti Vabariigi päevil. 1939. aastal oli Halliste üks Eesti suuremaid maakogudusi. Halliste surnuaias on peremeeste hauatähistele kirjutatud ka talukoha nimi. 

1927. aastal kurdeti, et rahvast käib kirikus äärmiselt vähe. Asi läks tõsiseks 1940. aastal, kui kommunistid haarasid võimu ja Halliste kirikuõpetaja Villem Uuspuu läks nendega kaasa. Uuspuu pani ameti maha põhjendusega: „Kuna ka üldkirikus ei ole loota uuendusi maailmavaatelistes põhiprobleemides, sellepärast olen otsustanud loobuda minule vastuvõtmatuks osutunud kutsest.“ 

Maailmasõjad Halliste kirikut ei puudutanud, küll aga tegi seda üks lendu läinud säde 28. aprillil 1959. Ametliku versiooni järgi algas tuli kulu põletamisest, aga kurjad keeled räägivad, et säde ei pruukinud olla päris juhuslik. Taas jäid alles vaid kivimüürid ning käärkamber, kus jumalateenistusi edasi peeti. Kell kukkus tornist alla, purunes kildudeks ja kuna see oli suure hõbedasisaldusega, siis veeti selle tükid rahva poolt kiiresti laiali. 

30 aastat seisid kiriku varemed südamevaluks kihelkonna rahvale. Kogudus tegutses kogu selle aja käärkambris. 1970. aastatel mõtles Halliste sovhoosi direktor Ago Libek ehitada varemetesse majandi klubi. Vahetult enne ehitustööde algust direktor haigestus, lahkus majandist ja ehitus jäi alustamata. 

1988. aastal tuli tuli Hallistesse Kalev Raave – kireva elukäiguga mees, kes vanglaseinte vahel oma elu Jumalale oli andnud. Praost Herbert Kuurme kutsus ta Halliste kirikut taastama. Oli ärkamisaeg. Tohutu energiaga ühendas diakoniks pühitsetud Kalev Raave Eesti riigi ja rahva ülla eesmärgi nimel. Elle Are sõnastas seda nõnda: „Kas salgate TEDA või sallite // ent rahva suus liigub legend, // kui taassünnib kirik Hallistes // vabaks Eestimaa võitleb end.“

Peapiiskop Kuno Pajula pühitses taastatud Halliste kiriku 21. detsembril 1991. a. Kunstnik Jüri Arrak kinkis altarimaali, millel on ta kujutanud õnnistavat Kristust, lisaks naelajälgedega käed ja Püha Vaimu tuvi. 

Samasuguse kirglikkusega kuulutas Kalev Raave Jumala Sõna ja püüdis ristis kõik, kes olid ristimata, olgu ministrid või külamehed, nõukogudeaegsed täiskasvanud või väetid lapsed. 

Avalikkuse tähelepanu pälvis Halliste kirik 2. jaanuaril 2016, kui siin laulatati ametisoleva presidendi Toomas Hendrik Ilvese abielu. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

3