Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Pilistvere koguduse lugu.

Pilistvere kihelkond kujunes Nurmekunna muinasmaakonnast. Kultuuriliselt ja keeleliselt oli see lähedane Järvamaale, poliitiliselt seotud pigem Sakalaga. Linnuseid siin ei olnud. 1211 ja 1212 läks siit läbi piiskopi, ordu ja latgalite ühisvägi. Seejärel allutati Nurmekund Sakalale. Samal ajal jagasid võimupiirkondi Taani kuningas ja Riia piiskop. 1219 räsis Nurmekunda leedulaste rüüsteretk. 1222 loobus Taani kuningas Nurmekunnast ja 1224 määrati see Mõõgavendade ordule. 

1220 ristis Läti Henrik koos preester Theodericiga Nurmekunna külades nädala jooksul iga päev 300 kuni 400 inimest. Sündis Pilistvere kogudus, mille preestrit on mainitud juba 1234. aastal. Edukat misjonitööd tegid tsistertslased, kes on tuntud põllupidamisoskuste ja aiandushuvi poolest. 

Järva-Peetri ja Koeru kirikutega sarnane paksude müüride ja vägeva torniga kivikirik ehitati Pilistverre 13. sajandi kolmandal veerandil. Lääneportaali kohal on avar roosaken ja torni müüris ümmargune kivi aastaarvuga 1222. Pikihoone kahele piilarile toetuvad ristvõlvid pärinevad hiljemalt 14. sajandi algusest. 

Esialgu kuulus Pilistvere Sakala foogtkonda. 14. sajandi teisel poolel liideti see Viljandi komtuurkonnaga. Vaimulikuks ülemaks oli Tartu piiskop. 

Nurmekunna lõunaosa oli Võrtsjärve madalikul hõrdalt asustatud. 14. sajandil ehitati kivikirik ka sinna. Sellest sai Põltsamaa abikirik, Rootsi ajal aga iseseisev Kolga-Jaani kihelkond. 

Poola ajal kuulusid nii Pilistvere kui Kolga-Jaani Põltsamaa staarostkonda. Sõda, nälg ja haigused tegid maa peaaegu inimtühjaks ja kogudust teenis Põltsamaa õpetaja. Pilistvere kirik elas sõjad üle. 1624. a. kirjutati, et Pilistvere „Püha Andrase kirikul on müürid terved ega teeks suurt vaeva kirik uuesti üles ehitada.” Ehitus algas 1641, kui senine Põltsamaa õpetaja Johannes Pommeranus Pilistverre kolis. Samal aastal sai uue katuse ka Kolga-Jaani kirik. Põltsamaale oli uus kirik ehitatud mõned aastad varem.

Järgmine õpetaja Christian Pankov kannatas mehiselt ära kõik 1656. aasta sõja rüüstamised ja raskused. Vanas eas oli tal abiks väimees Johann Daniel von Berthold, kellest sai tema ameti jätkaja. 1685 hakkas Berthold Pilistveres kooli pidama. Ta võttis kasutusele Forseliuse uue lugemaõpetamise meetodi. 

1686. a. valmistas Tartu meister Thomas Öhmann Pilistvere kiriku praeguse kantsli, mida kaunistavad Kristuse ja nelja evangelisti kujud. Kõlaräästas tipneb risti kandva tallega. See kõneleb meie Õnnistegija ohvrisurmast, kuid ka Kristuse võidust surma üle. Ühtlasi ehitas Thomas Öhmann kirikusse rõdud, mis kaunistati maalidega. Praegu on maalid peidus hilisema värvikihi all. Rootsi ajast pärineb ka vana korjanduskast ehk rahapakk. 

21. jaanuarist 18. veebruarini 1687 olid Pilistvere pastoraadis koos 11 saadikut Eesti-, Saare- ja Liivimaalt eesotsas kindralsuperintendent Johann Fischeriga. Peale kahe üliõpilase olid teised kõik vaimulikud. Piiblikonverentsi eesmärk oli leida ühine keel ja kirjaviis Uue Testamendi tarbeks. Tõlkeversioon saadi küll valmis, kuid omavaheliste vastuolude tõttu lükkus trükkimine edasi. Lisaks saadikutele viibisid Pilistveres nähtavasti ka kohalik õpetaja Pankov ja abiõpetaja Berthold. Viimane osales samuti Uue Testamendi väljaandmise töös. 

Väidetavalt oli Berthold osav puunikerdaja, vaselõikaja, kes tegutses ka arstina. Tahvel käärkambri seinas ütleb, et õpetaja Berthold laskis 1698. aastal omal kulul kiriku remontida. 

Tänaseni on säilinud vasest kroonlühter, mille kinkis 1694. aastal Jumala auks ja kiriku iluks Andrese Laur Järaverest. 

Põhjasõja ajal, aastal 1703 põles kiriku katus. Uus laudkatus sai valmis 15. augustil 1713. Enne seda, 1710. a. põgenes õpetaja Berthold Tallinna, kuid suri seal katku. Näib, et sama saatus tabas ka Johann Forselius nooremat, kes tööd Pilistveres pidi jätkama. Katku haigestus ka Bertholdi väimees, õpetaja Johann Christoph Lohmann, kes kurjast haigusest paranes ja seejärel 39 aastat Pilistvere kogudust teenis. Jalg jäi tal vigaseks ja see takistas ametipidamist, kuid õnneks oli tal mitu abiõpetajat, üks neist tema oma väimees Lorenz Christoph Handwig. 

Õpetaja Anton Heinrich Köenigshaveni ajal, 1762. a. tehti kirikus remonti, ümaratele piilaritele laoti kandilised mantlid ümber ning kiriku torn sai barokse kiivri. Kui keisrinna Katariina II 1764. aasta suvel Liivimaad külastas, oli Köenigshavenil Tartu praostina au tervitada kõrget külalist kohalike vaimulike poolt. 

Samal suvel kutsus Köenigshaven endale abiõpetajaks Christoph Friedrich Knacke. Seni Kõo mõisas koduõpetajaks olnud Knacke ordineeriti Riias pastori ametisse, aga kui ta Pilistverre jõudis, leidis ta oma seeniori laudsil ja nii tuli tal kohe astuda koguduse õpetaja ametisse. 

Knacke ei sallinud toona moes olnud paruka kandmist, vaid jutlustas kirikus oma juustes, mis vasest kammiga koos hoiti. Ta nägi palju vaeva loomakatku põhjuste uurimisel. Isevalmistatud rohtudega sõitis ta kihelkonnas ringi ja ravitses haigeid loomi. Suur oli lein, kui lugupeetud mees 21. märtsil 1783. a. suri. 

Järgmine õpetaja Heinrich Gottfried Stückel oli rõõmsa iseloomuga naljamees, kuid armastas vahel ka solvavalt pilgata, mistõttu oli tal võimumeestega palju kokkupõrkeid. 

Õpetaja Carl August Wilde oli Põltsamaa arsti ja Hupeli kaastöölise Peter Ernst Wilde poeg. Tema järel teenisid Pilistvere kogudust 75 aastat järjest samanimelised isa ja poeg: Eugen Mickwitz vanem ja noorem. 

29. augustil 1835 vajus pool kiriku katust katusekivide koorma all kokku – sarikad olid mädanenud. Esialgu kaeti purunenud osa õlgedega ja aasta-paari pärast pandi tervele kirikule uus sindlikatus, mis oli senisest katusest märksa madalam. 

Aasta 1845 oli märg – põlluvili ja loomatoit mädanesid vihma käes, surid loomad ja inimeste seas möllas taud. Rahvas hakkas uskuma neid, kes kuulutasid, et on võimalik saada vilja, hingemaad, vabanemist väeteenistuse kohustusest ja maksudest, kui üle minna vene usku. Ligi 18% elanikest läkski, aga kui lootused ei täitunud, siis tagasi luteri kirikusse polnud lubatud tulla. Õpetaja Mickwitz oli selle pärast kohtu all ja kandis karistust. Pilistvere kihelkonnas ehitati õigeusu kirikud Arussaare (1873) ja Kikevere (1892) külla. 

10. mail 1855 süttis pikselöögist kiriku torn. Põles ka katus. Järgmisel aastal ehitati Johann Gottfried Mühlenhauseni projekti järgi kõrge neogooti vormides tornikiiver. 

19. sajandi keskpaiku jõudis vennastekoguduse liikumine Pilistvere kihelkonda. Järavere küla Rabussaare talu maal oli koolimaja, kus peeti palvetunde. Hiljem oli palvemaja Vitsjärve külas. 

Vanema Mickwitzi eestvõttel ehitati 1874 Pilistvere kihelkonna põhjapoolsesse serva Käsukonna külla Risti abikirik. Mickwitz unistas ka uue kihelkonna rajamisest Pilistvere, Järva-Peetri ja Põltsamaa vahel. 

Pilistvere kiriku praegune orel valmistati 1893. a. Saueri firmas Oderi-äärses Frankfurti linnas. Tornikell valati 1901. a. Gattšinas. 

30. novembril 1905 murdus Pilistvere kiriku tornikiiver. Tugev tuul paiskas selle kiriku katusele. Katus purunes, kuid võlvid pidasid vastu. Ärevatel aegadel jäi uus tornikiiver ehitamata. 1927. a. sai kirik plekk-katuse, aga tornikiiver jäi ootama oma aega. 

Kui Mickwitz noorem 1910. aastal emerituuri siirdus, oli Pilistvere kihelkond Viljandimaal viimane, kus veel eesti soost õpetajat ei olnud. Seepärast kutsuti siia Bernhard Steinberg. 

Pilistvere kihelkonnas on sündinud jutlustaja Peeter Sink. Pilistverest on pärit professor Peeter Põllu esivanemad. Siin on sündinud ning siia ka maetud riigimees Jüri Vilms. Pilistverest on pärit töösturite Puhkide pere. Kirikaia väravad on nende kingitus kodukogudusele. 

1944. a. põgenes õpetaja Steinberg Saksamaale. Nõukogude ajal jagati Pilistvere kihelkond kolme rajooni vahel. Elujõulisest kihelkonnakeskusest tehti ääremaa. 

18. juulil 1941 süüdati Risti abikirik Imaveres. Selle müürid õhiti 1960. aastail ja kolhoosi esimees Albert Liidik lasi kivid vedada Käsukonna-Jalametsa tee täiteks. Umbes samal ajal lammutati Pilistvere pastoraat. Kõik koguduse hooned võõrandati, enamik neist hävis. 

1983. aastal, kui siia saabus kirikuõpetaja Vello Salum, näis Pilistvere koguduse olukord üsna lootusetu. Aiandushuviline hingekarjane hakkas nartsisse kasvatama ning täitis sellega naistepäeval koguduse eelarve. 

20. augustil 1988 peeti Pilistvere kirikus ERSP asutamiskoosolek. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei oli kogu Nõukogude Liidu esimene mittekommunistlik erakond. Ka kohalik kirikuõpetaja valiti juhatusse. Vello Salum oli ka Eesti Komitee ja Põhiseadusliku Assamblee liige. 

1991. aastal sai Pilistvere kirik lõpuks ometi tornikiivri. 70 meetriga on see Tallinna Oleviste ja Niguliste järel kõrguselt kolmas kirikutorn Eestis. Samal aastal pühitseti taastatud Vabadussõja mälestussammas. Visa järjekindlusega taastas õpetaja Salum pastoraadi, kujundas maastikku ja rajas siia laagrikeskuse. Palju kordi on siin peetud üle-eestilisi kiriku noortepäevi ja lugematul hulgal leerilaagreid. Pilistvere kihelkonna edelanurka rajasid skaudid Tagametsa laagrikeskuse, mille juurde kuulub 1994. aastal rajatud metsakirik.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.