Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Põltsamaa koguduse lugu.

1220. aastal ristis Läti Henrik koos preester Theodericiga Mõhu külades iga päev 300 või 500 inimest ja nädal aega järjest. Mõhu maakonnast sai Põltsamaa kihelkond. 14 aastat hiljem oli siin ametis preester Eggehardus. 

Maantee jõeületuskohale ehitasid mõõgavennad ordulinnuse, mis valmis 1272. aastal. Linnuses oli kabel, kuid Püha Nikolai kirik ehitati 13. ja 14. sajandi vahetusel teisele poole jõge, praeguse Veski ja Metsa tänava nurgale. Sealt leitud võlvikonsoolil on kujutatud Juuda suudlust. Sarnase käekirja leiame Türi kirikus. Külakabelitest on teada Raasna Kirikumägi Pajusi lähedal. 

Pärast Kursi linnuse valmimist 14. sajandi esimesel poolel liideti Põltsamaa kaguosa ehk Pikknurme ümbrus Kursi kihelkonnaga. Pilistvere servale ehitati 14. sajandil kivikirik, mille ümber tekkis Kolga-Jaani kihelkond. Põltsamaa küljest liideti sellega Võisiku piirkond. Põltsamaa foogtkonda kuulusid ka Pilistvere ja Laiuse kihelkonnad. 1480. a. liideti need kõik Viljandi komtuurkonnaga. 

Rasked ajad algasid 1502. aastal, kui moskoviidid põletasid nii Põltsamaa linnuse kui alevi. 1558. a. tegid nad seda uuesti. Taani kuninga vend, hertsog Magnus astus Ivan Julma teenistusse, abiellus tema vennatütre Mariaga ja üritas rajada Liivimaa kuningriiki. Seitse aastat (1570 – 1577) oli Põltsamaa selle pealinn. Kuna loss oli varemeis, elas Magnus kilomeetri jagu eemal Kuningamäel. Paraku jäid Tallinn ja Riia vallutamata, Magnus läks poolakate poole üle ja tsaar likvideeris vasallkuningriigi. 

1582. a. sai Põltsamaast staarostkonna keskus, mille alla kuulusid ka Pilistvere ja Kolga-Jaani ümbrus. 17. sajand algas Poola-Rootsi sõdadega. Põltsamaa käis käest kätte. Kirikust ei jäänud midagi alles. Rahvaarvu vähenemist kompenseeris Rootsi ajal sisseränne kuni kohalikest talupoegadest oli üle veerandi soomlasi. 

1623. aastal kinkis Rootsi kuningas Põltsamaa valdused kindralfeldmarssal Hermann von Wrangelile. Järgmisel aastal kutsuti siia kirikuõpetajaks Jakob Decius, kes teenis ühtlasi Pilistvere ja Kolga-Jaani kogudusi. Decius elas lossihoovis ühes lagunenud hoones. Silmapaistvalt sarkastilises kirjas teatab ta, et kui pastoril leiba pole, siis tohib ta nälgida nii kaua kui tahab. Kirja lõpus on märkus: „Ja kui Sinu Kõrgeaulisus kuuleb kellestki, kes otsib kiriku ametit, see võib hõlpsasti saavutada selle.“ 

Rasketes tingimustes ei olnud võimalik kaua elada. Deciuse lesega abiellus Põltsamaa järgmine kirikuõpetaja Johannes Pommeranus, kes teenis samuti kolme kogudust ja kurtis, et Põltsamaa kirik on sandisti ehitatud, puust, pehkinud ja sissevajunult laokil. Küllap oli see püstitatud sõdades hävinud kivikiriku asemele. Uue ehitamiseks polnud vahendeid. Appi tuli härra Wrangel, kes kinkis kogudusele lossi väravahoone, mille müüride vahele ehitati praegune kirik. Ümar suurtükitorn kujundati esialgu käärkambriks. 

1634 oli uus kirik valmis. Altar ja kantsel telliti Tallinna tähtsamalt nikerdusmeistrilt Tobias Heintzelt. Tema on teinud ka Keila kiriku altari ja kantsli. Õpetaja Pommeranuse ajal said kolm kogudust – Põltsamaa, Pilistvere ja Kolga-Jaani – igaüks oma õpetaja, kusjuures Pommeranus ise läks Pilistverre. 

Õpetaja Johann Sebastian Marquard teenis Põltsamaa kogudust Poola-Vene sõja ajal ning pidi vahepeal ka põgenema. Ta oli siiski tänulik võimaluse eest kuulutada Liivimaal Jumal Sõna. Ta kirjutas palju luuletusi ning talle omistati austav nimetus – keiserlikult kroonitud poeet. 

Juba Rootsi aja hakul tegutses Põltsamaal saksakeelne kool. 1687. a. astus ametisse eesti koolmeister Tõnu, kes oli lõpetanud Forseliuse seminari. Põltsamaa pastor Andreas Forselius oli Beng Gottfried Forseliuse vend. Õpetaja Johann Andreas Dorsche soovis rajada Põltsamaale samasugust seminari nagu oli Forseliusel Tartus. Paraku algas Põhjasõda. 12. septembril 1703. a. põletasid Šeremetjevi väed Põltsamaa kiriku, lossi, aleviku, mõisad ja talud. Kirikuõpetaja pidi korduvalt põgenema. Maad laastas katk. 

Peeter I kinkis lossi oma nõunikule Heinrich von Fickile. See tõi Venemaalt 200 peret sõjavange, peamiselt soomlasi ja asustas nad Põltsamaa ümbrusesse. Kirik taastati, senine käärkamber muudeti altariruumiks, millel on kuppellagi ning kuni 4 meetri paksused seinad. Barokne tornikiiver valmis 1751. a. 

1750. a. päris Põltsamaa lossi Ficki väimees Johann von Lauw. Tema rajas siin klaasivabriku, peeglivabriku, portselanimanufaktuuri, vasetagumistöökoja, tärklisevabriku ja nahaparkimistöökoja. Välismaalt kutsuti spetsialistid ja Põltsamaal oli keskne koht Liivimaa tööstuses. Loss sai rokokoostiilis sisekujunduse. 

1766. a. asutas härra Lauw haigla Kuningamäel. Seal töötas dr Peter Ernst Wilde, kes rajas  siia meditsiinikooli, apteegi ja trükikoja. See oli kuues trükikoda Venemaal. Koos kirikuõpetaja Hupeliga andis ta välja esimest eestikeelset ajakirja „Lühhike öppetus…“ Hupel loobus kõigist kõrgetest ametitest, mida talle pakuti ning pühendus uurimistöödele. Põltsamaal koosatas ta neljaköitelise teose „Topograafilisi teateid Liivi- ja Eestimaalt“. 

1742. a. tulid Uue-Põltsamaa mõisaomaniku von Lilienfeldi juurde koduõpetajateks hernhuutlased Diez ja Mezold. 1771. a. kirjeldas vend Joh. Paul Kesler Adaveres suurt pimedust, mis valitseb inimeste seas. Valgusekiired paistid Laiuse poolt 19. sajandi algul. Laiuse ärganud hakkasid ühe Põltsamaa talupoja juures palvetunde pidama. Tasapisi kujunes oma hulgake ja ärkamine levis. Palvemajad ehitati Kalanasse, Kablaküla Mängimäele ja Rutikverre. 1837. aastal oli Põltsamaal umbes 1000 ärganut. 

1840. a. asutas köster Martin Wilberg segakoori. Kirikuõpetaja Emil Hörschelmann kirjutas koorile laule, mistõttu peetakse teda üheks esimeseks eesti heliloojaks. Hörschelmann kutsuti Peterburi Anna kogudusse. Wilbergi õpilane ja kaastööline Põltsamaal oli helilooja Karl August Hermann. 

Vene õigeusku läks 14% põltsamaalastest. Seda on rohkem kui Laiusel ja Kursis, aga vähem kui Pilistveres või Kolga-Jaanis. Õigeusu kogudus asutati siin 1846. a. 

1835. a. loodi Põltsamaa kihelkonnakool. Koolmeistriks oli siin Gustav Beermann, kelle juhatusel on ehitatud nii Tallinna Kaarli, Tartu Peetri kui Narva Peetri kirik. Beermannil oli kaheksa last. Kolmest pojast said vaimulikud: Järva praost, Viru praost ja Danzigi piiskop. Tütar Emilie Rosalie õmbles esimese sini-must-valge lipu. Põltsamaa kihelkonnakoolis töötas Eduard Bornhöhe, kes kirjutas siin jutustuse „Tasuja“. Põltsamaal on elanud ja töötanud veel mitmeid teisi kirjanikke ja luuletajaid. 

Eesti Aleksandrikooli liikumine kulmineerus 1888. aastal Aleksandrikooli rajamisega Põltsamaa külje alla Kaarlimõisasse. 

Õpetaja Carl Maurach avaldas rohkesti vaimulikku kirjandust ning tõlkis palju kirikulaule. Praeguses kiriku lauluraamatus on 35 laulul tema kirjutatud või tõlgitud sõnad. 

Lühikest aega jätkas teeneka vaimuliku tööd tema poeg Paul Maurach, kes varakult suri. Seejärel läksid vastamisi rahvuslikult meelestatud eestlased ning sakslased eesostsas mõisaomanikega. Esimesed soovisid uueks õpetajaks Nikolai Blumbergi, teised Franz Sintenist, ametisse seati aga Victor Wittrock. Kära läks suureks, et ka politseist polnud abi ja introduktsiooni jumalateenistus tuligi esimesel korral ära jätta. Hiljem see õnnestus, kuid tülid vaibusid alles neli aastat hiljem, kui Wittrocki lahkus ja ametisse seati eestlane Johannes Rennit. 

Vabadussõja rinded Põltsamaani napilt ei ulatunud. 1928. a. ehitasid vennad Kriisad uue oreli, 1937. a. tehti kirikus remonti, ent siis algas Teine maailmasõda. Õpetaja Frey läks Saksamaale ning 1939. aasta sügisel asus Põltsamaa kogudust teenima Herbert Kuurme. Üle 60 aasta ristis ta siin lapsi ja mattis surnuid. Nii oli lõpuks tavaline, et kui Kuurme oli kedagi ristinud, leeritanud ja laulatanud, siis paluti teda ka matma. 

14. juulil 1941 tabas sakslaste mürsk Põltsamaa kiriku torni. Põlesid nii kirik kui loss, linn põles juba päev varem. Peeti nõu, kas ehitada kirik uude kohta või seniste kitsaste ja kõrgete müüride vahele. Varutud ehitusmaterjalist jäi kogudus ilma, kui 21. septembril 1944 põles Põltsamaa linn uuesti. Sildade ja truupide ehitamiseks kasutati ära kiriku materjal, sest ega lahingukäras ju luba ei küsita. 

Kogudus ei andnud alla ning 9. novembril 1952. a. pühitses peapiiskop Jaan Kiivit taastatud Põltsamaa kiriku. See oli Lüganuse järel teine taaspühitsetud kirik Eestis – materialiseerunud armastus, nagu armastas ütelda praost Kuurme. Kantsel, altar, pingid ja lühtrid päästeti hävitamisele määratud Tartu Ülikooli kirikust, orel Viljandi Jaani kirikust. Vahepeal kasutati Pärnu vennastekoguduse palvemaja orelit, mis anti edasi Laiuse kogudusele. 

1969. a. taastati barokne tornikiiver, mille tippu tõsteti 1751. aastal valmistatud tornikukk. Põltsamaa kiriku teevad eriliseks kahekordsed rõdud ja pööratav altarimaal. Selle ühel poolel on Woldemar Friedrich Krügeri „Naised haual“ ja teisel poolel Julie Hagen-Schwarzi „Kristus ristil“. Kantsli külgedel on Kristuse ja evangelistide kujud. 

1990. aastatel teenis kogudust praost Joel Luhamets. Sajad lapsed tulid pühapäevakooli, elavnesid muusika- ja noortetöö ning kogudusele tagastatud pastoraat ehitati ümber kiriklaks, kus jätkuvalt peetakse igal aastal üle-eestilisi kirikunoorte talvepäevi. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1