Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Puhja koguduse lugu.

Puhja muinaskihelkond asus Ugandi maakonnas Tartu ja Võrtsjärve vahel justkui omaette saarel, mida piirasid Emajõgi, Sangla soo, Kavilda ürgorg ja Elva jõgi. 

1223. aastal hakkas Tartu piiskop Hermann I oma tähtsamatele abilistele maid välja jagama. Kõigepealt läänistas ta viis kihelkonda: Tartu, Otepää, Puhja, Rannu ja Sangaste koos Karulaga. Puhja omanikuks sai piiskopi õemees Engelbert von Tiesenhausen. Ta sai mõisad põhja-lõuna suunal pikas reas Kavildast ja Ulilast Konguta ja Teedlani, aga ka Uderna ja Hellenurmeni välja. 

Engelberti poeg Wolter ehitas 1260. aastal Konguta linnuse. Sada aastat hiljem, 1361. aastal kerkis ordumeister Arnold von Vietinghoffi algatusel Kavilda linnus koos kabeliga. Sellele järgnevat, 1362. aastat on peetud Puhja kivikiriku ehitamise ajaks ja kiriku 500. aastapäevagi peeti sellest lähtuvalt. Puukiriku olemasolu võib oletada vähemalt sajandi jagu varasemast ajast. Kirjalikult on Puhja kirikut mainitud 1397. aastal Bartholomeus von Tiesenhauseni testamendis. See oli kolmelööviline kodakirik, pühitsetud Dionysiuse nimele. Inspiratsiooni on saadud Tartu toomkirikust. Puhja kirikus oli väga palju kõrvalaltareid ning läänerõdul asus Tiesenhausenite loož. 

Puhja kirik ja kihelkond võisid kannatada saada venelaste 1481. aasta sõjaretke käigus. Selle järel, aastatel 1495 – 1499 kestsid kiriku juures ehitustööd, mida korraldas Kavilda omanik Fromhold von Tiesenhausen, kelle linnus asus kirikust 3 km ida pool. Ka selle ehituse 500. aastapäeva peeti pidulikult. 

1522. aastal sai Kavilda omanikuks Fromholdi poeg Fromhold, kes kinkis Puhja kirikule kahe adramaa suuruse maatüki. Sadakond aastat hiljem, 1649. aastal lisas Kavilda omanik Erich Sparre sellele veel pool adramaad. 

Liivi sõja elas Puhja kirik üle, samuti Vene ja Poola aja, kuid pärast Poola-Rootsi sõda olid püsti vaid müürid. 1630. aasta paiku sai kirik jälle korda, kusjuures kõrgendati küljemüüre ja kaotati sisemised võlvsambad. Alles jäi kaunikujuline tähtvõlv – tänaseks Lõuna-Eesti ainus hilisgooti koor. 1634. aastal oli kirikul laudkatus peal, 1649. aastaks oli valmis uus puidust haritorn. 

1627. a. sai Puhja kogudus esimese luterliku pastori. Kogudus ei olnud temaga rahul. Talupojad kaebasid ja õpetaja vabastati ametist. Järgmiste pastoritega läks paremini, aga mitte ka kõigiga. Kokku teenis Rootsi ajal Puhja kogudust 12 meest. Keskmiselt vahetus vaimulik iga 7 aasta tagant. 

Kõige tuntum neist on Adrian Virginius noorem. Ta oli üks Wastse Testamendi tõlkijaid, kes hiljem Otepää õpetajana venelaste poolt hukati. Pärast Virginiust teenis Puhja kogudust Gabriel Skragge, kes oli ühtlasi Tartu ülikooli usuteaduskonna professor. Hiljem sai Skraggest Liivimaa kindralsuperintendent. 1710. aastal suri ta katku. Rootsi aja viimase Puhja õpetaja Laurentius Lechanderi võtsid venelased vangi. Ka tema suri 1710. aastal. 

Puhja kirik elas üle ka Põhjasõja, aga Tartu linnast 25 km kaugusel ei jäetud 1708. aastal praktiliselt midagi järele. See katastroof jahmatas rahvast. Puhja köster Käsu Hans kirjutas kaebelaulu „Oh, ma vaene Tarto liin! // Mes sündi nüüd siin minoga, // perätu ma ole siin, // kes võib mo pääle kaeda? // Mo patt mulle tegi seda, // et mul johtu nii suur häda, // seda peä nüüd tundma siin. // Oh, ma vaene Tarto liin!“ 

32 salmi kirjeldavad Tartu jõukat elu ja selle toreduse ootamatust kadumisest, samuti kannatusi, millega Jumal linna rahvast nende pattude pärast karistas. Lõpuks hoiatab Hans ülejäänud maad, eriti Tallinnat, Riiat ja Pärnut meelt parandama, et neid ei tabaks sama saatus. 

Ulilast võrsunud köster Käsu Hans oli arvatavasti Forseliuse õpilane. Tema kaebelaul sarnaneb Hornungi kirikulauludele. 1988. aastal avati kiriku ukse kõrval mälestustahvlid Adrian Virginiusele ja Käsu Hansule. 

1721. aastal sai Puhja kogudus taas oma õpetaja. Martin Johann Roth oli kurva saatusega mees, kes ise endalt elu võttis. Sama saatus tabas ka tema vaimulikust poega. Õpetaja Rothi ametiaega jäi vennastekoguduse esimene tõusulaine. Puhja kihelkonda puudutas see õige pisut. Ei saa öelda, et mööda oleks läinud, aga võrreldes naaberkihelkondadega oli ärkamine tagasihoidlikum. Puhja ärganud osalesid enamasti Rannu vennaste palvetundides. See häiris Puhja kirikuõpetajat Sczibalskit, kuid ärganute siirast usku nähes ta leebus. 

Sczibalski ametiaja algusest on säilinud Puhja pastoraadikompleksi tänaseks vanim hoone – ait, mis ehitati 1751. aastal. 18. sajandi lõpust pärineb kiriku praegune barokse kiivriga puidust haritorn. 

Kui 1834. aastal uut õpetajat valiti, ootas rahvas Jannaud, aga mõisahärrade tahtel sai ametisse August Hollmann. Ta oli lõpetanud Tartu ülikooli, kuid õppinud ka Berliini ülikoolis Hegeli ja Schleiermacheri juures. Puhjas asutas ta kihelkonnakooli ja alustas kohaliku kirikuloo kirjapanemist. Hollmanni ajal, 1839 osteti Puhja kirikule esimene orel. Selle valmistas Tartu meister Ernst Carl Kessler. 

Kiriku praegune neogooti vormides sisustus pärineb järgmise õpetaja, Julius Meyeri ajast. 1859. aastal osteti Münchenist Anton Baueri maalitud altaripilt „Kristus ristil“. Midagi muud seal kujutatud pole – ongi ainult Kristus ristil. Uus altar ja altarisein ehitati 1868., kantsel 1872. aastal. 

1869. aastal külastas Puhja kirikut ungarlane Pal Hunfalvy. Puhja kirikut meenutab ta nõnda: „Kirikupingid on üle värvitud pruuni värviga, altar on niisuguse lihtsa külakiriku kohta lausa toretsev. Altari vastas, puusammastele toetuval kooripealsel, mis võtab enda alla hoone kolm külge, asetseb orel. Kiriku aknad on kitsad, võib-olla karmide talveilmade tõttu, käärkambris seisab tellistest ahi, niisiis saab kirikut kütta. Vaatan suure huviga seda lihtsat, mustunud krohviga pühakoda, kuhu kogudus tuleb hardalt laulma ja palvetama.“ 

Kiriku tornis heliseb kolm kella. Vanim neist, pronksist kell kingiti kirikule 1720. aastal, teised kaks malmkella valati 1877. aastal. 

Puhja 5 registriga orel oli ühe manuaaliga ja ilma pedaalita.  1881 ehitas Friedrich Wilhelm Müllverstedt selle ümber. Nüüd on pillil kaks manuaali, 17 registrit ja 936 vilet. Orel sai kannatada nõukogude ajal, kuid aastal 2014 tegi Olev Kents selle korda. 

Köster Arnold Rossmann tegi head tööd Puhja kihelkonnakoolis. Koos Aleksander Lätega tõstis ta selle kõrgele järjele ning asutas kiriku pasunakoori. 

19. sajandi keskel läks Puhja kogudusest ligi veerand üle vene õigeusku. Rahva seas liikus jutt, et usuvahetajatele antakse maad. Mõni isegi sai, kui Kavilda riigimõisat jagati. Teised sai preestrilt paari vene saapaid. 1873. aastal ehitati Kavilda õigeusu kirik. 

1815. aastal mainiti, et Puhja vennastekoguduse ehk veliste liikumise on alanud uus elu. Selle kõrgaeg jäi 1860. aastatesse, kui veliste tööd juhatas Jakob Luisk. Kui tema midagi ütles, siis see ka mõjus. Puhja külla ehitati palvemaja. Ehitusmaterjali andis Sova veski pidaja Hans Müller. Palvetunde peeti laupäeva õhtul ja pühapäeval nii enne kui pärast jumalateenistust. Rahvast käis seal nii palju, et ka laepealne oli inimesi täis, kes augu kaudu jutlust kuulasid. 

Kirikuõpetaja Julius Meyer nägi Jakob Luiskis konkurenti. Kuna Luiski poeg oli kooliõpetaja, sai ta tööd tingimusel, et isa lõpetab palvemajas jutlustamise. Meyer pakkus, et Luisk võib igal pühapäeval kell 9 – 11 jutlustada kirikus. Sellega oli konkurents tagasi kiriku kasuks kallutatud. Järgmine Puhja kirikuõpetaja Andreas Laas püüdis küll palvemaja tegevust elustada, käis ka ise seal jutlustamas, kuid asjata. 

13. juulil 1912 põles maha sajandivanune Puhja pastoraat. Kaks aastat hiljem läks õpetaja Jaak Valk Peterburi Jaani kogudusse. Uut pastoraati veel polnud ja heast jutlustajast jäi kogudust samuti ilma. 

Järgmised 25 aastat teenis Puhja kogudust Tõnu Markus. Sel ajal kasvas kiriku ümber alevik. Vahepeal Kavildana tuntud kihelkonda nimetati jälle Puhjaks. Jumal hoidis Puhja kirikut, et see maailmasõdade ja Eesti Vabadussõja keerdkäikudes puutumata jäi. Anton Starkopfi loodud vabadussõja ausammas avati kiriku kõrval pargis 1925. aastal (lõhuti 1950 ja taasavati 1988). 1931. aastal jõudis Puhja kirikusse elektrivalgus. Aastal 2005 asendati kiriku vammist puretud puupõrand uue kivipõrandaga. 

1920. aastate algul ehitati pastoraat taas üles. Nõukogude ajal toodi pastoraati Puhja kooli puutöökoda, õpilaste internaat ja õpetajate korterid. Kooli direktori isiklikul eestkostel lubati ka kirikuõpetajal jääda pastoraati elama. Ka hiljem nõudis haridusosakond, et vaimulik ei või õpilaste lähedal elada, jättis direktor August Kirsipuu pastorile tema korteri alles. Nii on Puhja pastoraat olnud katkematult läbi nõukogude aja Puhja kirikuõpetaja elukohaks ja on seda ka täna õpetaja Tiit Kuusemaa elupaigana. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

2