Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Saarde koguduse lugu.

Saarde kihelkond laiub enam kui tuhandel ruutkilomeetril. Sügavate metsade ja laiade soode vahel nimetatakse kõrgemaid kohti saarteks: Kaetsaare, Laiksaare, Leissaare, Pikksaare, Pärnasaare, Rehesaare jne. Sakala aegu võis väga hõredalt asustatud Saarde olla Alistekunde muinaskihelkonna tagamaa. On isegi kaheldud, kas siin üldse kedagi elas – küllap ikka elas. Kuigi linnamägesid siin polnud. Samal ajal oli mereäärne tee Salatsi ja Soontagana vahel tihedamini seotud Metsepole maakonnaga. 

Aastal 1206 ütlesid Metsepole liivlased lahti kuradist ja tema tegudest ning võtsid vastu ristimise. Preester Alexander jäigi sinna elama, evangeeliumi seemet külvama ja kirikut ehitama. 

1224. a. arvati Saarde ordu valduste hulka, nimelt Karksi foogtkonda, Häädemeeste aga Pärnu komtuurkonda. Kirik oli väga kaugel. Saardest Karksisse on umbes 40 km. Et Jumala Sõna siiski kuulutatud saaks, ehitati kabelid Häädemeestel, Kikeperas, Reinses, Tahkurannas, Taustes, Veeliksel, Kablil, samuti samuti Tõnise kabel Kamali külas. 

Aja jooksul rahvaarv kasvas ning oletatavasti juba katoliku ajal hakkas Saardest omaette kihelkond kujunema. Esimene Püha Katariina kirik, õieti kabel ehitati Jäärja mõisa juurde. 

8. augustil 1560 tulid venelased ja põletasid maha Jäärja mõisa koos külaga ning võtsid kabelist ära kellad. Juba paar päeva varem põletasid nad palju Saarde külasid. Kroonikakirjutaja Johann Renner täpsustab, et Saarde on väike maakoht Ruhja, Karksi ja Pärnu vahel, poolenisti eesti ja poolenisti läti. Ilmselt ulatus Saarde tänasega võrreldes kaugemale lõunasse. Pärast Härgmäe lahingut röövisid venelased siin kokku suure saagi. Järelikult oli, mida võtta. 

Nii 1599 kui 1613 oli Saarde kirik varemeis. Jumalateenistusi pidas Karksi pastor. Endine hertsog Magnuse õukonna jutlustaja Christian Schrapfer teenis lisaks Karksile ja Saardele ka Halliste ja Paistu kogudusi. 

1626. a. sai Saarde kogudus oma õpetaja, kelleks oli Ertmann Ganze. Juba järgmisel aastal sai ta poola kasakatelt kõvasti kere peale ja viidi mitmeks kuuks vangi. Niipea, kui vabanes, jätkas ta koguduse teenimist. 

Rootsi ajal hakati kirikut taastama. Tehti puust põrandad ja kivimüüridele lagi ja katus. Võimalik, et esialgu taastati altariosa ja hiljem ülejäänud kirik. 1642. a. oli ehitus lõpule jõudnud. Rahvapärimus mäletab selle kiriku sihvakat ja kõrget torni. 

Tolleaegne kirikuõpetaja Sylvius sai hästi läbi Liivimaa kuberner Pontus de la Gardie’ga, kes määras talle kui „kehvale Saarde õpetajale“ 12 tündrit rukist ja sama palju otri Kõpust. Vastutasuks pidi Saarde õpetaja ka Kõpu rahvast teenima. 1669. a. ehitati sinna kabel ja Kõpust sai Saarde abikogudus. 

Kui 1684. aastal Jäärja mõis riigistati, tuli korraldus viia Saarde kirik 10 versta põhjapoole Kilingi mõisa ja postimaantee lähedale. Kahe aasta pärast oli maakivist kirik põhiosas valmis, 1694. a. sai valmis ka torn. Vana kirik Jäärjas jäeti maha ja lagunes. Selle varemed olid alles veel 19. sajandil. Tänaseni on vanast kirikust säilinud tinast ristimisvaagen, mis kingiti kirikule 1677. aastal.  

1687. a. asutati Saarde kiriku juurde talurahva kool, kuid Põhjasõda lõpetas selle tegevuse. Kirik jäi sõjas alles, kuid rahvaarv vähenes neil aastail oluliselt. 1704. aastal vangistati koguduse õpetaja Zacharias Brenner ja viidi Venemaale. Järgmine õpetaja Boethius Wernberg põgenes aastal 1710. Kogudus jäi pea aastakümneks Halliste vaimuliku teenida. 

Pärast Põhjasõda asus Saardesse palju uusi elanikke Hiiu- ja Saaremaalt, Tõstamaalt, Tarvastust ja Kuramaalt. Koos saarlastega tuli siia endine Anseküla ja Jämaja koguduse õpetaja Johann Marcks. Kahjuks polnud ta oma eluga kogudusele eeskujuks, mistõttu tuli ta ametist vabastada. Seejärel teenis kogudust taas Halliste õpetaja. 

Oma õpetaja leidis kogudus 1731. a. Selleks oli endine Valjala koguduse õpetaja Johann Samuel Schlosshauer – kehva tervisega eakas mees, kes mõne aasta pärast juba suri. 

Kõige kauem, 42 aastat on Saarde kogudust teeninud õpetaja Johann Heinrich Voigdt. Tema ajal, 1775. a. anti Häädemeeste teenida Tori koguduse õpetajale. 

Kui 4. märtsil 1789 põlesid koos Saarde pastoraadiga kõik kirikuraamatud ja kirjad, ei kaotanud õpetaja Voigdt pead, vaid asus suure agarusega korjama vanu mälestusi, kirjutas üles ja taastas nimekirju ning märkis üles sündmusi ja isikuid. 

Usuline ärkamine algas Saardes 1820. aastal. Esialgu käis vennastekogudus koos Kilingi Surtsi talutoas. Kui hoone tuleõnnetuses hävis, jätkati palvetundide pidamist Kilingi Mõimessaare talus. 1834. a. ehitati Levalohu palvemaja, kus eriti hoolega käisid koos Pati, Voltveti ja Kilingi valla inimesed. Palvemaja õnnistas kohaliku kirikuõpetaja loal vennaste diakon Christian Kessler, kes ise elas Halliste kihelkonna Uue-Kariste vallas. Saarde vennastekoguduse parimad kasvuaastad olid kirikuõpetaja Moritz Kauzmanni ametiajal. Kui eelmine kirikuõpetaja Paul suhtus vendadesse tõrjuvalt, siis Kauzmann takistusi ei teinud. Järgmine õpetaja Woldemar Schultz pidi jällegi piirama vendade tegevust, sest uhkuse patt oli vagadusele ligi hiilinud. Sellegi poolest avaldas vennastekogudus märkimisväärset mõju rahva kõlbelise elu paranemisele. 

1835. a. sai Saarde kirik kunstnik Friedrich Ludwig von Maydelli õlimaali Kristusest, kes palvetab Ketsemani aias ja inglist, kes ilmus teda kinnitama (Lk 22,39–48). Praeguse altarimaali valmistas Johannes Behse 1862. aastal. 

Esimene orel muretseti Saarde kirikusse 1843. a. Nelja registriga tubaoreli valmistas Tartu meister Kessler. Koguduse laul paranes tunduvalt. 

Vene õigeusku läks Saardes veerand kihelkonna elanikest. Kilingi Püha Nikolai kirik ehitati 1872. a. 

Õpetaja Christian Lenzi ajal võeti ette Saarde kiriku põhjalik ümberehitus. Senisest kirikust jäi alles üksnes altaritagune sein ja osa käärkambrist. Kirik ehitati nii pikemaks, laiemaks kui kõrgemaks ja pühitseti 20. septembril / 3. oktoobril 1859. a. Ümberehituse ajal peeti jumalateenistusi Levalohu palvemajas. Samal ajal asutati Voltveti kalevivabrik, mis tõi vennastekogudusse palju uusi liikmeid. Kui tehas 1894. a. põles ning töölised laiali läksid, jäi vaikseks ka vennastekoguduse elu. 

1890. a. ostis Saarde kogudus meister Knaufi käest uue, 12 registriga oreli. Vana orel anti Saarde kihelkonnakoolile. 

Revolutsiooniaastal 1905 otsustas kirikuõpetaja Adalbert Matthisson äreva aja tõttu jõuluaegsed ja vana-aasta õhtu jumalateenistused ära jätta. See kutsus esile rahva pahameele ja kirikuõpetaja aknasse visati pomm, mis õnneks ei lõhkenud. Üle pastoraadi õue liikus mitusada inimest, kes pärisid jumalateenistuste ärajäämise üle. Õpetaja lubas siis ikka jumalateenistused pidada ja edaspidi laabus kõik rahulikult.

Kilingi valla Nõmme talu on ammustest aegadest olnud Saarde kiriku kellamehe koht. Kuna lähedal olid kõrts ja postijaam, tekkis talu ümber asula, millest 1919. aastal sai Kilingi-Nõmme alev. 

Eesti Vabariigi ajal teenis Saarde kogudust Voltveti koolmeistri poeg Martin Helmut Torrim. 1933. a. avati Vabadussõja mälestussammas ja 1938. a. sai alevist Kilingi-Nõmme linn. 

1941. aastal läks õpetaja Torrim Pärnusse kooliõpetajaks. Saarde kogudust teenis seejärel Johannes Ekbaum. Ta oli julge mees, kes kutsus Mõisakülast abi ja päästis 1941. aastal Kilingi-Nõmme linna täielikust põlengust. 1944. aastal lasid venelased Ekbaumi maha ja saatsid Torrimi asumisele Venemaale. 

Nõukogude ajal teenis Saarde kogudust pikemat aega Usuteaduse Instituudi süstemaatika professor Elmar Salumaa. Saarde kogudus kujunes paljudele vaimulikele õppe- ning praktikapaigaks ja kultuuriinimestele meeliskohaks. 

1970. aastatel istusid koolipoisid Salumaa laua ümber. Neeme Kuningal oli kitarr kaasas. Seal proovis ta viise luua nii kiriku lauluraamatu sõnadele kui Villu Jürjo luuletustele. Nii sündis laul „On taevas täis kummalist valgust“. 

Professor Salumaa juhendamisel kasvas üles mitu põlvkonda kirikuõpetajaid. Tema raamatukogu on seniajani Saarde pastoraadi suureks varanduseks.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.